Foto: Arne Maasik
Kaia Otstak kirjutab Krista Sokolova (snd 1980) näitusest „Edev ja tühine“ galeriis Metropol (Vana-Kalamaja 46, Tallinn), 29. juuni – 12. juuli.
Galerii Metropol esisel tänaval on hall neljaastmeline trepp. Tühjas kohas. Sellel üles astudes jõuab eikuhugi. „Edevad inimesed tunnevad end treppi mööda tõustes hästi.“ Sokolova äratab üles juba aastasadu uinunud klassikalise kunstiajaloolise motiivi – vanitas'e. Viimane sisaldab eneses kahetähenduslikult nii edevust kui tühisust. Algupäraselt Piibli terminina tähendab vanitas maise omanduse edevust ning heebrea termin „aur“, „suits“ viitab inimese mitte-substantsiaalsusele. Euroopas hakkas vanitas 17. sajandi algupoolel tähistama asjade komplekti (vaikelu).
Krista Sokolova „Edeva ja tühise“ asjade komplekt:
kaks treppi (skulpturaalne installatsioon galerii ees tänaval; maal trepikojast), kolm akent (+ galerii aken), sarved, kaks raamatut, viis kella, taimeleht, viis kooritud sidrunit, kolm (inimfiguurilist) küünlajalga, kala, potitaim punase lillega, vaas taimedega, kaks postamenti, uks, kujukesed (kolm „selgepiirilist“), tähed ja numbrid, kolm naist, loendatamatu arv abstraktseid äratundmatuid objekte.
Sünnib dialoog ikonograafilises diskursuses kõige enam kasutatud(1) vaikeluga, kuskohal lisaks sümboolsete objektide kasutamisele on kaasa haaratud ka eksponeeritava ümbrus. Tahes-tahtmata sooviks Sokolova vaikelulisse komplekti lugeda ka galeriisse viiva trepikoja, mis Sokolova enda trepikoja maaliga hästi harmoneerub. Seda teravamalt liidab see külastaja „Edeva ja tühisega“ ühte, mis meeldetuletusena toimima peaks. Vanitas't on siiski kasutatud moraalse väljundina ja kultuurilise hoiakuna(2).
„Edev ja tühine“ pole galerii pinnal paigutatud traditsioonilisel viisil, kus iga maal hoiab eraldiseisvat rolli. Maast laeni on töödega täidetud ainult üks sein (v.a. üks maal akna all). Sellise paigutusega moodustavad maalid ühtse terviku, mis viitab teravamalt ikonograafilisele(3) lugemisviisile. Teisisõnu toimib ülespanek iseäraliku voolava tekstina. See on mõtte esitamine asjade kaudu, mis on vaikelu-maalija töö(4). Ruumi jaotamist täidetuks ja tühjaks saab võrrelda vanitas'e enese tähendusega, kus vaba pind tähendab tühisust ja täidetud pind edevat maisust. Seda võib lugeda ka kõikide asjade koos-eksisteerimiseks, mille vastu seisab surm kui eimiski.
Vanitas'e näol on tegemist maalimisviisiga, mis on seotud inimese nõrkuse, tema soovide ja naudingute maailmaga, milles objektide kollektsioon sümboliseerib surma vältimatust ja lõplikkust(5). Tüüpilised elemendid on näiteks vaas lilledega (koos kalli, kuid mädaneva tulbiga), raamatud, küünlad, kellad, seebimullid, suitsu-urn ja nõnda edasi, millest paljud on esindatud ka Sokolova maalidel. „Edev ja tühine“ rõhutab pilguga üle libistades kõige enam aja möödumist ja mõõtmist üldisemalt oma kellade rohkusega. Maalidega kõrvu on seinal ka tavaline õige ajanäiduga kell, mis tekitab vastava sümboliga vahetuma kontakti. Lihalikkust esindavad kooritud sidrunid, mille erootilisus on tingitud õhus keerduva koore spiraalist ning koore eemaldamisest, mis avab vaate ühele kihile teise kihi all(6). Sokolova vaikelu lugedes kohtame üksteisele asetatud raamatuid, mis vanitas'e maali puhul seostuvad omandatud tarkuse ja õppimisega. Lisandub ümar pinal kui (tavapärane) viide kunstile enesele.
Eelpool väljatoodud objektide valik läheneb varasemale vanitas'ele, mille fookus oli enam teaduslikul, religioossel ja filosoofilisel põhjal, kus oluline on objektide assotsatsioon moraalsete kvatliteetidega. Kaduvusele osutamisel on Sokolova pannud rõhu tehislikule keskkonnale, millele klassikalises vanitas'e maalis on eelistatud looduslikke objekte – lilli ja erinevaid mutukaid. Kurikuulus tulbimaania(7) on Sokoloval kajastatud ainult ühe sümboolse punase lille kujul ning seegi on peitunud potitaime juurde. Kaasaeg lubab potitaimede kasutamist tõlgendada kunstliku keskkonna sümbolina ning loomulikust keskkonnast välja tiritust See on märk loodusest võõrandumisele ja samal ajal ka sellele lähenemise püüdest.
Sokolova maalidel omandab inimene asjade staatuse kuuludes nendega ühtsesse komplekti. Sellega astub ta justkui tavapäraselt kasutatud lõigatud lillede asemele, andes surnud looduse asemel asu surevale loodusele. Lõigatus on tehniline surm(8). Nature mourant (surev) kirjeldab täpsemalt kui nature morte (surnud)(9). Selgusetuks jääb, kas maalil akna all on uinunud või surnud/suremas naine. Mõlemal puhul on tegemist piiriloleku ja transformatsiooniga ühest olekust teise. Laip kehastab kunagi olnud elu, mis nüüdseks lahkunud on. Uinuja kui teadvuslikkuse erinevaid astmeid ja üleminekuid. Nii omandab ka kasutusel olev trepikujund oma astmelisusega uue tähenduse. Ka aken/ aknad hakkavad nõnda ilmselgemalt „teksti“ kohanduma. Sellise teekonna käigus ühe vihje juurest teise juurde selgineb „Edeva ja tühise“ nii sisemine kui vormiline terviklikkus.
Siin esitatud ja teistele elementidele lisaks ei sisalda Sokolova vaikelu ainult äratuntavaid objekte, vaid pea kõikjal tungivad pildile ka abstraktsed äratundmatud kujundid. Neid on võimalik võrrelda klassikalises vanitas'e maalis tihtiesinevate tõukudega, mida näitusel ei leidu. Tõugud ei sümboliseeri enam vanitas't vaid teise kohalolu(10), mis „Edeva ja tühise“ puhul on otsetähenduslikult määramatu ja võõra kuju omandanud. Lisaks pole kõne-all oleval näitusel kasutatud üht tüüpilisemat vanitas'e elementi – pealuud, mis on kõige ilmsem surelikkuse ja igavikulise elu lootuse embleem (seotud vanitas'e meelisfraasiga – memento mori). Aga pealuu kasutamine ongi paigutatud „mitte-pretensioonika“ vanitas'e vaikeelu juurde, kuna teised elemendid (nt toiduained) ei vajagi enam nii tugevat semantilist mõju(11).
Sokolova vaikelulistel maalidel ja ülespanekul on tugev rõhk interjööril ja ruumilisel sügavusel, mida omakorda võib lugeda viitena kultuuri- ja keskkonna sõltelisusele ja sellest tulenevale. Nõnda on „Edev ja tühine“ loonud soodsa pinnase tõlgenduste seeriatele ja omaenda väärtuste järelekatsumiseks, mida sunnib tegema ajalooliste sümbolite äratundmine. Tegemist pole vanade motiivide kaasaegsema maalitehnikaga kajastamisega, vaid kindlate küsimuste esitamisega uuesti, mis toob kindlasti kaasa täiendusi ja ka rõhuasetuste muutmist. Kõige kohal varitseb eelmise sajandi hõng oma iseäraliku tonaalsusega.
(1) Berger, JR Harry 2011. Caterpillage: Death and Truthiness in Seventeenth-Century Dutch Still Life Painting.- Go Figure: Energies, Forms, and Instituitions in the Early Modern World. Ed by Judith H. Anderson, Joan Pong Linton. Fordham University Press, lk 92
(2) Ibid, lk 92
(3) Ikonograafia on piltidest „kirjutamise“ praktika ja piltide kui tekstide lugemine (Berger 2011: 91). Pildi kirjutamine: eikon (pilt), graphein (kirjutada) (kr k).
(4) Doty, Mark 2001. Still Life with Oysters and Lemon: On Objects and Intimacy. Boston: Beacon Press, lk 9
(5) „Vanity of vanities“ väljendab selgelt analoogseid Piibli tsitaate, mis näitavad inimelu loomust kui nõrka, lagunevat ja ajutist, mida on võrreldud Aja, Jumala võimu ja Ajalooga (psalmid 39: 6–7; 94: 11; 102: 4–12; 103: 15–17; 109: 23; Koguja 41: 11 ja Iisak 40: 6–8).
(6) Doty, Mark 2001. Still Life with Oysters and Lemon: On Objects and Intimacy. Boston: Beacon Press, lk 7-8
(7) Tulp on olnud vanitas'e maalis eriliselt populaarne oma lühikese õitsemisaja ja lisaks ka 1637. aasta finantskriisi tõttu.
(8) Berger, JR Harry 2011. Caterpillage: Death and Truthiness in Seventeenth-Century Dutch Still Life Painting.- Go Figure: Energies, Forms, and Instituitions in the Early Modern World. Ed by Judith H. Anderson, Joan Pong Linton. Fordham University Press, lk 101
(9) Ibid
(10) Ibid, lk 96
(11) Berger, Harry 2011. Caterpillage: Reflections on Seventeenth Century Dutch Still Life Painting. Fordham University Press, lk 16
Foto: Arne Maasik
kolmapäev, august 29, 2012
Edeva ja tühise surev loomus
pühapäev, august 26, 2012
CONTINUUM_THE PERCEPTION ZONE raamatuesitlus
CONTINUUM_THE PERCEPTION ZONE raamatuesitlus.
Kuraator Maria Arusoo
Heli Kiwa ja Joel Tammik
Kultuurikatlaaed
03.08. 2012
„Continuum_the perception zone" suggests space as a scale. It is the continuum where space is constituted differently- that is, the spacial perception which typically allows the viewer to experience his surroundings and, as a consequence to control them, is now shifted and the familiar frame of references becomes distorted.
kolmapäev, august 22, 2012
Kunstikriitiku treeninglaagri aruanne
Seoses Artishoki biennaali raames toimuva tour de critic’i algusega viibis kunstikriitik Indrek Grigor eelsoojendusena 19.07.-29.07. kahenädalases treeninglaagris MoKSi residentuuris Moostes. Artishokil on hea meel vahendada alljärgnevalt sportlase enese koostatud ülevaadet laagri elust ja oma üldvormist.
Esimese päeva pärastlõuna ja õhtu möödus rahulikult enese sisseseadmise, materjalide jaotamise ja algeliste lugemisharjutustega. Kuid juba öö hakul ründas esimene toimetaja.
Järgmised kaks päeva olid täielik piin. Lugeda ei saanud ega üritanudki. Sundisin end äärmuslike vahenditega kirjutama, kuid tulemused olid pigem keskpärased. Skeemidest ja joonistest hoolimata ei allunud tekst mingile kontrollile. Iga alapunkti lõpus (kokku sai kolm), lubasin enesele, et järgmisest punktist alates võtan kursi teoreetilistelt arutustelt konkreetsele strukturalistlikule analüüsile, aga mis ei õnnestunud, see ei õnnestunud. Teise päeva lõpuks sai kergelt alamõõduline lugu siiski kokku millega pärast mõningast kõpitsemist isegi rahule võis jääda. Ka keeletoimetus kiitis loo kõigest hoolimata üldiselt heaks. Toon alljärgnevalt ära väikse valiku toimetaja kommentaaridest:
Nii, siinsed parandused põhjustas n-ö kategooriaviga, mille teed, tuues kõrvutusaluseks ühelt poolt aktandi (seikleja, kafkalik v heinsaarelik tegelane) ja teiselt poolt (iseloomu (episoodilisus).
Indrekul on stress, siinjuuresid ja sealjuuresid hakkavad korduma.
No way!
Muinasjutt justnimelt on “päris” – ta ei ole päris
Siin minu meelest üks väga oluline moment, mille jätad tähelepanu alt välja: nimelt, et emotsioon, mida kunst eeldab, peaks olema päris – ja mitte “päris” – erinevalt n-ö kaasamängust mängu situatsioonis. Või Sa ei nõustu?
No siin vb juba vastadki mu probleemile. Seega minu poolest kõik ok.
Norin: oled 100% kindel, et taotluseks pole rõhutada just elutegelikkuse tinglikkust?
‘Ümberseadistatavad’? Praegune lahendus ei kõlba kindlasti.
Lõpp hea, kõik hea, ent kaks päeva tööd laagri tingimustes ja selline tulemus... See ei mõjunud ausalt öeldes eriti julgustavalt.
Edasi läks hetkeks lõbusamaks. Alustasin Kunstimisteeriumi järgmise saate ettevalmistustega süvenedes Aleksander Kiossevi enesekolonisatsiooni käsitlevatesse tekstidesse. Poolteist päeva üsna tulemuslikku tegevust, kuni saabus taas ähvardusena laagrieelsetest lubadusest tingitud kohustus esitada kandidatuur maailmameistrivõistlustel oslemiseks. Vana rasva pealt laabus see aga lõpuks siiski üllatavalt ladusalt, ning tulemusel ei olnud viga. Ehk võiks öelda, et esimene nädal kulus sisuliselt soojenduseks.
Teise nädala alguses ähvardas esialgu taas agoonia. Minu ees laiutas Tõnis Vindi esteetiline universum millega ei osanud midagi peale hakata... Uurisin teda nii ja naa, aga ühtki nurka ei suutnud leida, alustain paberile küsimuste kirjutamisega, selgitamaks välja uuritavate tekstide dominante, aga ka see ei tahtnud kuskile viia, Kuni teispäeva õhtul toimus järsku avanemine. Tundsin kuidas maaailm väga tasavägiselt aga siiski tervikuna kontrollile alluma hakkas. Järgnes palavikuline kirjutamine koos adrenaliini puhangust tingitud võimetusega magada.
Neljapäeva õhtuks kujunenud olukorda iseloomustab ilmekalt järgnev väljavõte isiklikust vestlusest: “"Sain Helme just retsitud, nüüd valida kas alustan Komisaarovi artikliga või teen Taidrele enne otsa peale."
Igapäevane rutiin oli selleks hetkeks juba enamvähem välja kujunenud. Äratus kell 10, kell 12-17 töö stuudios, maksimaalselt kolme tee ja tualeti pausiga. 17-19 õhtusöök, 19-00 töö, seejärel kuni 5 km. jalutuskäik väljas ja 15 vertikaalset kätekõverdust, 01-03 töö.
Laagri eelviimane päev, ehk laupäev 28.07. oli ametlik puhkepäev. Moostes toimus sel puhul rahvapidu, lubasin omale mõned koduõlud ja sašlõki ning veetsin aega selgitades Roosale Panterile kui suurepäraseid metodoloogilisi võtteid Eha Komisaarov Vindi analüüsi juures rakendab.
Kokkuvõttes valmis laagris veedetud aja jooksul reaalselt küll vaid kaks väiksemat artiklit, aga lugesin end täielikult sisse enesekolonisatsiooni teooriasse ja sain valmis suurema osa Tõnis Vindi kumu näitusega kaasnenud albumi artiklite retsensioonist, ning julgen väita, et olen viimase paari aasta parimas vormis.
MÄNGUD VÕIVAD ALATA!
Liikumisskeem esimesel nädalal.
Liikumisskeem teisel nädalal.
Mina ja Vint.
Mina ja Roosa Panter
teisipäev, august 21, 2012
Laimre on toru
Artishok TV-l on hea meel tuua teieni Indrek Grigori poolt Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas juhendatud loengu/ seminari käigus sündinud artikli "Laimre on toru" avaliku ettelugemise salvestus.
Sama loengu käigus üliõpilaste Arvi Andersoni, Hanna Parmani, Inga Ulena, Ingel Vaikla, Keiu Maasiku, Liina Pääsukese, Roman- Sten Tõnissoo, ja Sohvi Viigi ühistööna valminud video "Viis luust ja lihast positsiooni".
Ning artikli ja video esitlemisele järgnenud Marco Laimre kommnetaar videole ja artklile.
Ühe artikli sünd viies pildis
Indrek Grigori fotodokumentatsioon artikli "Laimre on toru" idee sünnist seminari arutluste käigus, materjaliga töötamisest kuni artikli skeemi loomise ja kirjutamiseni. 
kolmapäev, august 08, 2012
Kalev Mark Kostabi klaverikontsert Tartus
Festivali Klaaspärlimäng kava raames toimus 21.07. 2012 Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis Kalev Mark Kostabi klaverikontsert "Kostabi kohtub klaveriga".
Loomulikult oli Artishoki raadio võttegrupp kohal, et salvestada nii kontserti kui teha maestroga intervjuu.
Kontserdi salvestus (pärast esimest pala kõlavad Peeter Vähi sissejuhatavad sõnad):
Heie Treieri intervjuu Kalev Mark Kostabiga Tartus Rüütli tänaval Veini ja Vine ees:
