Maarin Mürk käis Eesti Fotokunstimessil ning tegeles windowshopinguga (tegevus, kus vaadatakse pakutavat niisama, ilma tõsise ostusoovi/-võimaluseta).
Kuna mul puudub isiklik kunstikogu (eelkõige prekaarse elustiili, aga natuke ka selletõttu, et olles pidevalt nö jooksvas kunstielus sees, on väga väha taieseid, mida ma igapäevaselt enda ümber näha suudaksin), siis kujunes järgnev valik täiesti vastutustundetult - mul ei olnud kohustust mingit olemasolevat kogu täiendada, mingit olemasolevat/potensiaalselt tekkivat tervikut silmas pidada, kuhugi midagi investeerida, Eesti fotokunsti seisu aastal 2012 määratleda ega midagi muud sellesarnast. Kaunil päikselisel oktoobrikuu laupäeval patseerisin muretult ringi ja ladusin mängult korvi just seda, mida hing antud hetkel saadaolevast ihkas.
Liivamägi, Kaisa Eiche ja Triinu Pungitsa koostööd on alati väga hea tervik, mille puhul ei saa silmi ära ei fotolt, lavastuselt, atmosfäärilt, rõivastelt, modellilt ega üldse. Liivamägi blogi (http://plahvatus.blogspot.com/), kus ta oma fotosid näitab, on väga äge ja ma olen tema salajane fänn juba pikka aega. Aga iga kord kui ma satun kokku Liivamägi fotodega nö kunstikontekstis, siis ei tule sealt kogu see ägedus minu jaoks enam välja. Mul on tunne, et oma näitustele ja nüüd ka Fotomessile valib ta liiga püüdlikult "kunstilised" tööd, liiga korralikud pildid. Võibolla see ongi see koht, kus oleks vaja kuraatorit, kellel oleks mingi visioon ja näeks natuke distantsilt, mida võimendada, kuhu rõhud asetada jne (selline koostööd tundus mulle väga hästi töötavat Paco Ulmani ja Andreas Trosseki puhul)?
Nii et antud Liivamägi ma soetaksin siis just sellepärast, et a) see on Liivamägi! b) võrreldes teiste messil väljas olnud töödega on see tunduvalt intrigeerivam c) nagu messihalli läbisadav katus tõestas, sobib Eesti rõskesse kliimasse igal juhul, kuna on trükitud PVC kangale.
Rääkides Paco Ulmanist... siis võtaksin selle ükskiku eksinud pilvekese ka (kui mul oleks kabinet, siis ma paneksin selle võib-olla näiteks töölaua vastu seinale). Seeriast "Nimeta", 2009, a 50.-
Liina Siibilt võtaks ka natuke, seeriast "Ameerikas", 1998/2012, tükk 190.-
Seisundifoto, Edward Hopper, American Appareal (vaadake nende reklaame - sukkpüksid, lolitad ja koduporno!), pinge, agressioon, erootika, tühjus, abitus, kohmetus, vujerism, melanhoolia, bittersweet.
Tühjad, aga täisvalgusega reklaamtahvlid on üks kaasaja linnakeskkonna vastuolulisemaid sümboleid, mida aeg-ajalt kohates tekib peas kerge lühis. Reklaamvalgus on jahe ja pealetükkiv ning selle agressiivsust ei peata isegi tõsiasi, et midagi välja valgustada nagu polekski. Nii saab "täistuled peale" tühjus, midagi, mida kapitalismi loogika järgi ei tohiks olemas olla. Aga ta on, misiganes põhjustel just praegu juhuslikult nii; süsteem töötab edasi sellest pisiasjast välja tegemata, elektrihind muudkui tõuseb, tühjus aga on ja jääb.
Kui ülejäänud seeria jääb minu jaoks liiga lihtsaks "vareme-romantikaks", siis selles kangelasnaise unustatud monumendis tuleb välja omaaegne kollektiivne-ühiskondlik utoopia, selle metafüüsiline ja pitsitav tühjus, poeetika, manufaktuuri langus - ja kõik see võimendatuna läbi Eestimaa sügise halluse, troostituse, kõdu ja kadu.
AST, kes tuli mõned aastad pildile väga sihikindlalt programmilise LGBT kunstnikuna, on selle seeriaga jõudnud kaasaja lesbide elustiili kajastamiselt kujutletavasse minevikku, kus "nendest lugudest" küll avalikult ei räägitud, aga küllap need olemas olid. Nii hakkabki tänapäeva rikutud/valgustatud vaataja otsima pildilt teatud tegevusliini, tõlgendama teatud situatsioone kuidagi feministlik-queerlikust vaatepunktist ja nii need lood järsku olemas ongi. Loomulikult on sellised "prillid" vägivaldsed, kantud kaasaja soovist leida endale juured, tunda end teatud ühiskonna poolt marginaliseeritud traditsiooni kandjana, salajasse sõsarkonda kuulujana.
Mulle meeldib konkreetne pilt eelkõige selle poeetika pärast, ja just selle kaasajale omase vägivaldsuse pärast kirjutada üle kõik, mis olnud, vaadata seda vastavalt oma vajadustele/soovidele/tühikohtadele. Millest kogu see kaasaegne retro-vaimustus - see ongi soov allutada endale ajalugu. Ei pea leppima sellega, et mis on olnud, see on olnud - me loome kõik uuesti, võttes vanad vormid, aga täites selle meile vajaliku sisuga.
Mäletan Maasiku näitust Tallinna Kunstihoonest, kui need pusad kõik järjest välja olid ning siis ei avaldanud see üldse mingit muljet - et nii lihtne nali ongi?! Aga vaadates seda pusa üksinda ruumiavaruses rippumas, siis hakkas pusa üsna psühhedeelselt hargnema küll.
***
Üldiselt tuli valik kokku selline nunnu, poeetiline ja natuke melanhoolne. Post-industriaalsel maastikul, vanas tootmishoones oli kogu messi meeleolu kuidagi retrolik ja helge. Isegi tööd, mis püüdsid vaatajat/ostjat provotseerida, mõjusid ikka kuidagi leebelt. Sulnist nädalavahetuse-meeleolu võttis natuke vähemaks Liina Siibi räägitud lugu endisest töölisest, kes Fotomessi ruumides elavhõbedatsehhis 40 aastat töötas, siia kõik oma hambad ja tervise jättis, aga ka ise tsehhi juures olnud pimikus fotosid ilmutas. Ja nüüd ka Fotomessi külastas.
Ma ei tea, kuidas fotokunstnikud sellele messile koha saavad - kas nad ise avaldavad soovi või kutsutakse korraldajate poolt - aga üldiselt tahaks näha veel rohkem kunstnikke ja töid, veel suuremat valikut. Üldiselt aga on väga hea meel, et selline asi juba kolmandat korda toimub ning eraldi rõhutamist väärib kogu messi saatnud tihe filmide, diskussioonide jms tegevuste programm. Seoses sellega, et Eestist väljapoole messidele minek on viimase aasta jooksul aktiviseerunud, on hea, et seda formaati ka siin püütakse tutvustada. Rohkem punaseid täppe kõigile!
1 kommentaar:
Õige jutt.
Postita kommentaar