Köler Prize 2013 Gala pildis / captured

24.05.2013 EKKM
Fotod / Photos: Reimo Võsa-Tangsoo
Kommenteeris / Comments: Maarin Mürk

Eesti kunstimaailma 50 halli varjundit /  50 Shades of Grey of Estonian Art World



Itsitavad nii, justkui nad teaksid midagi, mida teised ei tea...nagu näiteks võitjat?! / Giggling like they know something others don`t..like the winner?!

Alustab / Begins MC Anders Härm

Jälgi mängu / Keep an eye on a ball

Gala melus leidus hetk sisekaemuseks /Moment of looking inward in the midst of that dazzle

Aksessuaarivalikuid: klassikaline kiilaspea, rastadest küllusesarved ja õllepurgi avamis-naksudest müts / Daily wears of Estonian art world - classical baldhead, horns of plenty made out of dreads and hat made of beer can zips

Sotsialiseerumine... Tahaks näiteks teada, mida ütleb Andri Ksenofontov oma püstitõstetud näpuga Tõnis Saadojale...aga ilmselt me ei saa seda iialgi teada. Mis juhtus EKKMis, jääb EKKMi. / Socializing... Would like to know for example what an art critic Andri Ksenofontov is saying with his finger raised to the painter Tõnis Saadoja...but probably we will never know. What happened in EKKM, stays in EKKM.

Ainitised pilgud kontsentreeruvad lavale... / Fixedly gazing upon the stage, winner is about to be revealed...

Preemiasaaja väljakuulutamise ootuses käed juba toostiks tõstetud / Waiting to toast the Köler Prize winner



NÜÜD SEE JUHTUSKI - välja kuulutati kolmas Köler Prize võitja ja publikuauhinna saaja!!

NOW IT HAS HAPPENED - receiver of the third Köler Prize and public award announced!

Jou Johnsonid! / Yo, Johnsons!

Aga kes see on? Kesseon? KES SEE ON?

Jaanus Samma loomulikult.

Võitja.

2x.


But who is this? WHO IS THIS?

Jaanus Samma, of course.

The winner.

Double winner.

Rise of the Forgotten Sunrise



Eestlaslikult ekstaatiline kontserdipublik / Really Estonian way of enjoying the live

Gala kadumas öhe / Gala disappearing into the night

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

PLATS PUHTAKS – ENTER THE UNTITLED

Kiwast kirjutab Margus Tamm. 
Artikkel on valminud ajalehe Postimees tellimusel. 


Näitusega “Enter the Untitled” jätkab Kiwa juba aastaid kestnud tegelemist mittemillegagi. On tõsi, et mittemillegagi tegelemine on sisutu, kuid see ei tähenda, et see poleks oluline.

 

Nagu kirjeldab üks kaasaja tunnustatumaid poliitikateoreetikuid Ernesto Laclau, koondub arenenud demokraatlikus süsteemis võim ümber tühja tähistaja. Ümber mõiste või kontseptsiooni, mis osutab millegi puudumisele ning jääb ka ise põhimõtteliselt hõlmamatuks (Laclau toob näiteks mõisted “kord”, “revolutsioon”, “vabastamine”). Keskset tühjust ennast pole võimalik tähendusega täita, kuid see seob endaga hulgaliselt erinevaid kontseptsioone, tõlgendusi ja huvisid, ümbritseb end tähenduste ja ihadega. Nagu summeerib Lacalu, on tähistaja võim võrdelises seoses tema tühjusega. Miks just nõni konkreetne märksõna või kontseptsioon muutub nii oluliseks, et igasugune hõlmatav sisu kaob, sõltub juba konkreetsest situatsioonist ja taustsüsteemist, samuti sellest, kuidas on ühiskonnas jaotunud ressursid. Mitte iga positsioon, ega mitte iga võitlus ei ole samal määral võimeline võimendama oma sisu sellisese staadiumini, kust edasi see muutub tühjaks tähistajaks. Suuremad võimalused keskset poliitilist positsiooni hõivata on neil, kel rohkem ressursse, et samastuda puuduoleva, täitumatuga. Mõjuvõimu püsimise eelduseks on, et keskne tähendusetus seob endaga aina suuremat hulka võimalikult erinevaid kontseptsioone, muutes nii oma seespoolsuse mõttestamise aina võimatumaks. Süsteem jääb reaalsuses teostudes siiski dünaamiliseks, sest ühiskonda ühtekoondav puudus võib poliitiliste juhtfiguuride tegevusele vaatamata taanduda, ka kerkivad esile uued, veel hõlmamatumad märksõnad, kerkivad esile uued isikud ja grupid, kes suudavad veelgi veenvamalt kehastada sisu puudumist. 

Peab rõhutama, et Laclau arutluskäike ei tuleks võtta kui päevapoliitika-kriitikat. Pigem püüab ta lihtsalt kirjeldada mehhaanikat, mis üldse võimaldab koos püsida kaasaegsel emantsipeerunud ühiskonnal, mida ei struktureeri enam jäigad klassivahed ja allasurumisel põhinevad eristused. 

Ka kunstimaailmas on vähemalt viimased sadakond aastat peetud võitlust emantsipatsiooni nimel. Võibolla kõige ehedamalt väljendub see Joseph Beuysi 1970ndatel väljahõigatud maksiimis “Igaüks on kunstnik”. Beuysi hüüatus, nagu ka umbes samal ajal väljakuulutatud autori surm (millega pidi kaasnema lugeja sünd), jäi utopistlikuks, kuid see kinnitab siiski ühiskondlikku ideaali. Nimetades käigu pealt eelmise sajandi kõige mõjukamaid kunstiteoseid, siis tulevad esimesena meelde Marcel Duchampi “Fountain”, Kazimir Malevitši “Must ruut valgel taustal”, Andy Warholi “Campbell's soup”. Võib öelda, et loetletud ikooniliste, epohhiloovate teoste kestvat mõju ning inspireerivust saab tõlgendada ka Ernesto Lacalu mõttekäigu abil. Need teosed on ammendamatud. Täisvõimsusel töötavad tühjad tähistajad. Eesti lähikunstiajaloost võiks loetellu lisada näiteks Jaan Toomiku installatsioon “16 mai – 31. mai 1992” - mis näibki enim mõju avaldavat neile, kes sellest teosest midagi ei tea. 

Tegelemine eimillegagi on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kellele kuulub märkimisväärses koguses kapitali. Kiwa on kahtlemata üks neid iskuid kohalikul kunstiväljal, kellele kuulub enim sotsiaalset kapitali. 1990ndate lõpul astus ta õnneliku jalaga kunstiareenile, saades masside ja muuseumite, inimeste ja institutsioonide lemmikuks veel enne, kui ta ühtki näitust teinud oli. Tasapisi järgnes menule ka tegevus, ja lisaks kujutavale kunstile on Kiwa jätnud oma jälgi praktiliselt kõigile kultuurivaldkondadele - peale spordi. Küllap oli kuskil uue aastatuhanede esimese kümnendi teiseks pooleks sellest valdkondadeülesest tegevusest kogunenud piisavalt paks kultuuri- ja kapitalikiht, et võis hakata mängima täispangale. Ehk siis hakata tegelema mittemillegagi. Kiwa viimaste aastate tegevust võibki iseloomustada kui püüet ehitada valmis üks korralikult töötav tühi tähistaja. Näitusetegevuse kõrval ei ole seejuures sugugi vähem olulised komponendid Nothingoloogia-nimelise krüptilise ja eklektilise omamütoloogia produtseerimine, pidev kostümeerumine Andy Warholiks, viited Malevitšile ja Duchampile, Monty Cantsini nimelise Istvan Kantori maaletoomine, või siis tunnuslik T-särk kirjaga NOTHING. 
On äärmiselt naiivne arvata, et teha mittemidagi on lihtne. Ei ole. Selle nimel tuleb palju tööd teha.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

MĀKSLAS DIENAS 2013

Riias on hetkel käimas Kunstipäevade nimeline festival, kus Eestit esindab Margit Lõhmus.

Margiti fotoprojekt on leitav nii linnaruumis kui Vidzemesi turul asuvas hüljatud lihapaviljonis, mis on üks festivali ametlikest ekspositsioonipindadest.

Festival ise on veel sisutühjem kui oli omaaegne Tartu Kunstikuu, kuid näitusepinnana kasutatavad bürood, mis asuvad Läti Kunstnike Liidule kuuluvas kütmata ning üürnike poolt hüljatud majas, eriti aga lihahall, väärivad ruumidena siiski külastamist.


--------------------------------------


At the ongoing festival Riga Art Days Estonia is represented by Margit Lõhmus. Her photo project can be found all around the city and at one of the official exhibition sites, which is situated in an abandoned meat pavillion at Vidzemes market.

The Festival itself is not much of an event, but the exhibition spaces, due to the switched off heating abandoned bureaus of the building belonging to the Latvian Artists` Union, and especially the meat market deserve a visit solely as spaces.



Somewhere at the end of Tērbata iela in front of an electrical substation.
Policeman: "What exactly is this?"
Looks at the sticker which was just, under his eyes glued on the door of the substation.
Curator: "It's a self critical autoportrait."
Policeman: "Ahah."
Curator (silently to himself): "Thank God International Art English works everywhere. Even in Latvia."



Fotod: Margit Lõhmus ja Indrek Grigor.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back