Varjualused Pedaspeal

Minnes ühel ilusal pühapäeval väljasõidule, eesmärgiga leida ujutavat vett ja päikest, avanes järsku selline vaade:

Midagi hakkas end mälus ettepoole kaevama. EKA, arhitektuur, varjualused... Jah, me olimegi sattunud Pedaspeale.

Sirp, 24.05.2013 - Margit Mutso intervjuu arhitektuuriosakonna vedajate Toomas Tammise ja Andres Ojariga:
A. O.: Teise semestri ülesanne on varjualune, töö, mis eelneb suvisele töötoale Pedaspeal. Teema on kehalähedase personaalse ruumi tajumine, selle konstrueerimine ja mõtestamine: mida üks varjualune kontseptuaalselt tasandil endast kujutab, milliseid erinevaid ruumilisi koreograafiad võimaldab, kuidas mõjutab üks väike objekt meid ja ümbritsvat ruumi? 

xxx

Ma tean Varjualuste projekti näituste kaudu - igal aastal demonstreerib EKA arhitektuuriosakond kusagil galeriis dokumentatsiooni esimese kursuse suvepraktika tulemusena valminud eksperimentaalse kujuga puitobjektist. Eestis, kus "niisama" eksperimentaalse kujuga väikevormi-installatsiooni eriti ei viljeleta (tellimused bussipeatustele, monumentidele ehk? Täiendatagu palun), tundus Pedaspeale aastatega kogunev objektide hulk alati intrigeeriv. Pedaspea pole ka muidugi "niisama", vaid ikkagi õppeprotsess, aastate lõikes enam-vähem sama ülesandepüstitus (valida välja oma kursuse projektide hulgast võitja ning see siis kümne päeva jooksul kõik koos teostada), mis aga iga kord annab erineva tulemuse, samal ajal kui kõik eelnevad tulemused jäävad ka nähtavale.


Kuid Pedaspea asus alati kusagil kaugel, linnast väljas, kusagil, kuhu saab ligi eelkõige autoga (mida mul ei ole) või siis ehk arhitektidele-urbanistidele korraldatud väljasõitudega (mille toimumisest ma ei tea midagi), nii et kogu see aastaid kestnud ettevõtmine oli minu peas lihtsalt abstraktne teadmine. Kuni tuli juhuslik sattumine.

Olles näinud neid Varjualuseid vaid galeriis korralikult vormistatud dokumentatsioonina, kus kõik on värske ja klanitud, meenutas kõik koha peal olles pigem hüljatud kosmoselinnakut vms mõistetamatut kompleksi. Ümberasuvate majade hoovidest end läbi poetanud (mingit selget teed, kuidas sinna jõuda, ei tuvastanudki), leidsime eest enam-vähem niidetud metsaaluse, kus üksteise järel hakkasid puude vahelt silma eriilmelised rajatised. Midagi, mille tegemisse oli kunagi pandud ilmselgelt palju mõtet ja teostusesse energiat (palju väga ilusat ja erinevalt kokkupandud puitpinda), oli hakanud oma keskkonda sisse sulama ning üle-elatud aastaaegade mõjud olid hästi loetavad. Aja möödumise, kõdu, looduse pealetungi, juhusliku sattumise tunne; objektide kõikumine inimeste raskuse all ja aimdus, et võib-olla nad enam väga kaua ei pruugigi kesta - kõik see tekitas kokku väga kummastava kogemuse. Aeglase, aga paratamatu hävingu märgid, kohati laialivedelevad materjali-ülejäägid, igasuguse info puudumine jms tekitasid tunde nagu oleks me avastanud mingi saladuse, leinud midagi ammu unustatut.


See oli poeetiline, kohapeal saadud kogemus. Soovitan.




Hakates aga kogu projekti kohta infot otsima, et pildimaterjal viisakalt atribueerituna üles riputada, tekkis mõnevõrra kriitilisem kogemus nö tavatarbija vaatenurgast.

Margit Mutso kirjutab ainukeses artiklis, mis mul Varjualuste kohta õnnestus leida (Sirp, 30.08.2012), et Pedaspea parki jõuab väga vähe külastajaid. Kuid kogu projekti kohta võiks olla lihtsalt rohkem infot, et see jõuaks ka arhitektuuri-ringkondadest väljaspoole ja informeeriks ka juhuslikku sattujat. Praegu ei suutnud ma leida EKA arhitektuuri- ja urbanistika osakonna kodulehelt ega ka kusagilt mujalt mingit ülevaatlikku kokkuvõtet toimunust, nimed ja objektid on kokku viidud Ehitusinfo.ee portaalis olnud ühe fotoreportaaži järgi. Alati on võimalik, et ma ei oska õigest kohast otsida, aga kuidagi väga keeruline tundub see infokildude kokkupanek! Kohapeal võiks olla mingi teeviit, infotahvel (üleüldse, miks see just sellises kohas on?) ja iga objekti juures valmimise aasta, autori nimi, projekti toetajad, teostajad-tudengid jms. Lisaks on praegu objektide ümber kohati rohkem, kohati vähem ehitusmaterjalide ülejääke, eriti 2012 valinud "Laas" näeb välja nagu sealt oleks alles äsja minema mindud (või on tööpingid juba tänavuse objekti tarbeks?). Mulle iseenesest "varemeromantika" ja puidu taas-sulandumine loodusesse meeldis, aga kogu Pedaspea oleks väga muljet avaldanud ka mõnevõrra korrastatumal kujul. Võib-olla ei ole avalik huvi antud projekti suhtes veel läbi mõeldud - tegemist on ju ikkagi pool-privaatse ettevõtmisega, suvepraktikaga, mis toimub kellegi eramaal? Samas, nagu eelpool viidatud, ei ole Eestis just kuigi palju arhitektuurset installatsiooni viljelevaid ettevõtmiseid, Pedaspeale on neid aga kogunenud juba seitsme aasta jagu, nii et avaliku uudishimu tekkimine on siiski paratamatu. Ehk on võimalik sellele natuke rohkem vastu tulla?

Ette tänades, pühapäevasuvitaja ja installatsioonihuviline,
Maarin Mürk

PS Vabandust fotode kvaliteedi pärast, loodetavasti mingi meeleolu annavad siiski edasi.


xxx


"Kolm", 2009:

"Spin", 2010:

Sai peale ronida - tundus, et võiks saada kuidagi ka sisse ronida (see tundus väga ahvatlev), aga vist ei olnudki ette nähtud?


"Giik", 2006:

Puude vahelt paistab miski, mis näeb välja nagu näiteks eelajaloolise looma turi

Tegelikult on tegemist kiik-konteiner, mis praeguseks hetkeks oli kahjuks kaheks murdunud

Hoolikalt kiletatud ülejäägid põõsa all



"Varing", 2011:

 

"Luik", 2008:

 

 Treppidest üles ronides hakkas objekt natuke kõikuma, külastajad peavad oma raskuse paiknemist reguleerima. Tundus parem mõte treppidele maha istuda; võib-olla seepärast tekkis tunne, et seda võiks kasutada ka väikese auditooriumina.

 

"Torn", 2007:

Näeb välja üsna konservatiivse vormiga linnuvaatlus vms rajatis, aga kuna kõik pinnad on eri poole ja eri nurga all kaldus, siis ülesronimine on paras väljakutse - tasakaalu-kese saab kõikuma küll. Auhinnaks ülalt avanev vaade - mets ja aas.

 

 

Kadumine auku

Vaade ühe varjualuse, ühe maja, mere, metsa ja aasaga

Vanad jäägid või juba aasta 2013 algus?

 

"Laas", 2012:

Ainuke infosilt, mida õnnestus leida.