Alljärgnev on esimene osa Indrek Grigori poolt suvel läbi viidud populaarkriitika eksperimendist.
0. Sissejuhatus
Eelmise hooaja viimases Kunstiministeeriumi saates heitsid audiitorid Markus Toompere ja Peeter Krosmann Kunstiministeeriumile ette kõrki professionaalsust ja esitasid ilmselt põhjendatud nõudmise populaarkriitika järele, viidates sealjuures Sirbi teaduserubriigile. Maarin Mürk nõustus etteheidetega ja on ka ise varemini rääkinud vajadusest kirjutada võimalikult palju päevalehtedesse, et tekitada kujutavast kunstist rääkimise kriitiline mass, mis kunsti üheülbaliselt halvustava mõistmatusega stigamtiseeritud maine peavoolumeedias leviva retseptsiooni mitmekesistamise kaudu rehabiliteerida aitaks.
Minu jaoks on populaarkriitika näol tegemist täiesti tundmatu formaadiga, kuna veel enne möödunud suve algust olin ma “kommertsajalehtedesse” kirjutanud vaid kolmel korral – sealjuures kanali võimalikke iseärasusi võrreldes erialameediaga täiesti ignoreerides. Kuid juuli- ja augustikuu jooksul publitseerisin neli artiklit suuremates päevalehtedes, mis olid ühtlasi minu esimesed katsed populaarkriitikuna. Toon alljärgnevalt, nelja jõudumööda ilmuva postituse kujul ära kõik neli artiklit, kommenteerides ühtlasi ka seda, milles seisneb nende populaarkriitilisus, et jõuda siis heal juhul ka mingite üldistusteni. Kuid kõigepealt lisan väikese kirjelduse artiklikomplekti sünniloost.
0.1. Et kõik ausalt ära rääkida...
veetsin pika nädalavahetuse 5.–7. juulini koos kolleeg Šelda Puķītega Tallinnas, eesmärgiga külastada aktuaalseid näitusi. Saak tõotas tulla erakordne: Kumus oli mitu uut projekti, kunstihoones Kaselaan ja Vinogradov, EKKMis “Kõrvalnähud”. Kõik kohustuslike külastuste lahtris.
Reede kulus Kumule, laupäeva veetsime kesklinna galeriides. Kui õhtul taas vaeste kirjanike majja jõudsime, küsis Peeter Sauter, kes meile lahkelt öömaja pakkus, mitut näitust olime külastanud. Kiire näppudel üleslugemine andis tulemuseks kaksteist ja pool (Disaini- ja Arhitektuurigalerii väljapanekut vaatasime hilise kellaaja tõttu läbi vaateakna).
Küsimus, millele ma ei toona ega siinkohal vastata ei oska ning õnneks ka ei pea, on: mis sellest numbrist järeldub?
0. Sissejuhatus
Eelmise hooaja viimases Kunstiministeeriumi saates heitsid audiitorid Markus Toompere ja Peeter Krosmann Kunstiministeeriumile ette kõrki professionaalsust ja esitasid ilmselt põhjendatud nõudmise populaarkriitika järele, viidates sealjuures Sirbi teaduserubriigile. Maarin Mürk nõustus etteheidetega ja on ka ise varemini rääkinud vajadusest kirjutada võimalikult palju päevalehtedesse, et tekitada kujutavast kunstist rääkimise kriitiline mass, mis kunsti üheülbaliselt halvustava mõistmatusega stigamtiseeritud maine peavoolumeedias leviva retseptsiooni mitmekesistamise kaudu rehabiliteerida aitaks.
Minu jaoks on populaarkriitika näol tegemist täiesti tundmatu formaadiga, kuna veel enne möödunud suve algust olin ma “kommertsajalehtedesse” kirjutanud vaid kolmel korral – sealjuures kanali võimalikke iseärasusi võrreldes erialameediaga täiesti ignoreerides. Kuid juuli- ja augustikuu jooksul publitseerisin neli artiklit suuremates päevalehtedes, mis olid ühtlasi minu esimesed katsed populaarkriitikuna. Toon alljärgnevalt, nelja jõudumööda ilmuva postituse kujul ära kõik neli artiklit, kommenteerides ühtlasi ka seda, milles seisneb nende populaarkriitilisus, et jõuda siis heal juhul ka mingite üldistusteni. Kuid kõigepealt lisan väikese kirjelduse artiklikomplekti sünniloost.
0.1. Et kõik ausalt ära rääkida...
veetsin pika nädalavahetuse 5.–7. juulini koos kolleeg Šelda Puķītega Tallinnas, eesmärgiga külastada aktuaalseid näitusi. Saak tõotas tulla erakordne: Kumus oli mitu uut projekti, kunstihoones Kaselaan ja Vinogradov, EKKMis “Kõrvalnähud”. Kõik kohustuslike külastuste lahtris.
Reede kulus Kumule, laupäeva veetsime kesklinna galeriides. Kui õhtul taas vaeste kirjanike majja jõudsime, küsis Peeter Sauter, kes meile lahkelt öömaja pakkus, mitut näitust olime külastanud. Kiire näppudel üleslugemine andis tulemuseks kaksteist ja pool (Disaini- ja Arhitektuurigalerii väljapanekut vaatasime hilise kellaaja tõttu läbi vaateakna).
Küsimus, millele ma ei toona ega siinkohal vastata ei oska ning õnneks ka ei pea, on: mis sellest numbrist järeldub?
>
Tegime tassi teed ja siirdusime hoovi, eesmärgiga kirjutada lühike kommentaar kõigi vähegi käsitlemist väärivate näituste kohta. Algidee oli saada tulemiks midagi sellist nagu Sirbi “Ringkäik galeriides”. Ent materjali maht väljus väga kiiresti kontrolli alt. Laupäeva õhtul pooleli jäänud kirjutamine jätkus pühapäeva pärastlõunani – väiksest meeleolukast ülevaatest oli saanud kümneleheküljeline reisikiri.
Edasine oli pigem juhus. Ühelt poolt tuletas Sauteriga eluolust rääkimine mulle meelde, et kirjutamine ei pea olema vaev, et ajalehe kontekstis peaks see olema selline igapäevane asi. Maarin Mürk oli just hiljuti öelnud, et on vaja kirjutada kiiremini, et peame olema efektiivsemad. Teiseks olid vestluses sündinud märkmed üksikute näituste kaupa võttes siiski võrdlemisi lühikesed ja pigem hinnangulised, mitte analüütilised. Nii sündis idee konspektid päevalehtede lühikesse formaati sobivateks artikliteks toimetada. Kogu massist tundusid kolm mustandit olevat selleks piisavalt tugevad: Jass Kaselaane “Jumala hääl”, Valeri Vinogradovi “Ninotschka“ ja “Aedade järelelu”. Neljanda käesolevasse valikusse lisatud teksti, Taavi Talve näitusest “Onthetitle”, kirjutasin juba teadlikult Tartu Postimeest silmas pidades. Viimase artikli sissejuhatav väide, et tegemist on reaktsiooniga näituse avamisel kõlanud kommentaaridele, ei ole seega juhuslik retoorika.
------------------------
>
1. Populaarkriitika hüpoteetilised alused
Populaarkriitika kui probleemipüstituse esilekerkimise põhjuseks ja selles vallas läbi viidud katsetele alushüpoteesiks on eeldus, et kujutaval kunstil on üldsuse silmis halb maine ja et seda mainet on vaja parandada.
Siinkohal rõhutan, et kõne all on ennekõike tänapäevane kunst , mitte kunst kui kunstiajaloo või kunstiteaduse objekt. Viimasega tegeleb populaarkriitika, mis, nagu Markus Toompere siseauditi saates Kunstiministeeriumile tehtud kriitikas ka märkis, on Eestis praegu võrdlemisi heal tasemel.
Küsimuse populaarkriitika järele muudab keeruliseks just asjaolu, et kriitika ei taotle teaduslikkust, mistõttu ei ole ka selget, traditsioonilist alust, millele toetudes kriitika populariseerimisest rääkida. On vaid teatav paralleelsus.
Leppides paratamatu määratlematusega ning lähtudes tõdemusest, et kui reeglid ei ole teada, tuleb need välja selgitada, pöörduksin tagasi hüpoteesi juurde kujutava kunsti üldisest halvast mainest. Kunstikriitikat ümbritsevates vaidlustes põhineb see seisukoht ennekõike Marek Tamme aasta tagasi kirjutatud ja kultuslikuks kujunenud Postimehe arvamuslool “Kaasaegse kunsti paradoksid”, milles ta tõdeb: “Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil”. Erialastes ringkondades võeti see hinnang (ilmselt ka enese kogemustele toetudes) vaikides omaks.
Populaarkriitika alushüpoteesiks on seega, et kunstil on üldsuse silmis väga halb maine. Ning sellega seostub üldlevinud tees, et kunsti halva maine põhjuseks on kunsti vähene populariseeritus meedia vahendusel ,ehk et probleem ei ole kunstis, vaid inimeste teadlikkuses. Sellest omakorda tulenevad järgmised üldlevinud teesid: kriitikat peaks kirjutatama rohkem, ja rohkem just päevalehtedesse, sest nende lugejaskond on suurem ja mitte erialaline, kirjutada tuleb lihtsalt, vältides keerulist terminoloogiat ja vaid erialaringkondades tuntud nimedele viitamist, analüüsi asemel peaks kriitika keskenduma hinnangulisele kirjeldamisele.
2. Jass Kaselaan “Jumala hääl”
Tallinna Kunstihoone galerii 29.06-21.07
Jass Kaselaane näitusest “Jumala hääl” kirjutatud artikli “Jass Kaselaan – kapten Nemo või Pheidias?” põhiline eesmärk oli tuua rangelt erialaline, analüüsiv kirjeldus, mille ma samale näitusele saateteksti kujul olin andnud, märksa lihtsamale keelelisele tasemele. Analüütilise kirjelduse osas sain sellega ka enam-vähem hakkama.
Näitlikustamiseks üks lõik näituse rangelt erialalise keelega seinatekstist:
“Käesoleva töö vormivaliku peamiseks eesmärgiks näib olevat tahe taanduda kineetilisele kunstile omasest detailipõhisest tehnokraatiast ja sellega kaasnevatest steam punk’i allusioonidest, kus masinaesteetika domineerib sisuliste küsimuste üle. Masina ülesandeks Kaselaane installatsioonides on jutustuse käivitamine ja käimashoidmine, jutustuse ülesandeks aga huviäratamine ja kaasamine, et juhtida vaataja teose aluseks olevate fundamentaalsete küsimuste juurde.”
Nüüd aga lõik Postimehes ilmunud artiklist, mis sisuliselt väidab sedasama:
“Tinglikult võib näitusele esitatud seadeldist vaadelda kui sõgeda leiutaja kinnisideed. Ning selle rõhutamiseks ei ole paremat võtet kui muuta see hoomamatuks, teosena esmapilgul vaadeldamatuks. Samas tekib ka kaudne ja kummaline paralleel seitsme maailmaime hulka kuuluva Zeusi skulptuuriga (Pheidias), mis hõlmanud samuti suurema osa templist, mis seda ümbritses. Kuivõrd suurus on suhteline, peab selleks, et sisu mõjuks monumentaalselt, ümbritsevat ruumi olema vähe. Ja et seade mõjuks müstiliselt, ei tohi selle mehhanism olla eksponeeritud – see paikneb mustas kastis galerii seina ääres”
Teksti lihtsustumine tuleneb ennekõike kujundipõhiste võrdluste sissetoomisest – esimese teksti abstraktsete eesmärkidega autorist on saanud hull leiutaja, tehnokraatiast hoidumise asemel viidatakse lihtsalt mustale kastile, ja fundamentaalsed küsimused, mille juurde Kaselaan vaatajat läbi masina kui vormilise narratiivi juhib, on populaarkriitika lihtsustava efekti saavutamiseks asendatud viitega seitset maailmaimet ümbritsevale muinasjutulisele aurale.
Ent nagu artiklile saadud tagasiside näitas, kukkus kirjutis ühes programmilises aspektis siiski läbi. Nii näiteks sain kuulda umbes säärast kommentaari: “Suurepärane, seekord sai isegi mu ema aru, millest jutt. „Noh, mõned võõrsõnad olid, aga seal aitas leksikon.” Seega sain ootamatult teada, et kõigist pingutustest hoolimata olin võõrsõnu ja erialalist terminoloogiat vältida püüdes läbi kukkunud. Vähegi tähelepanelikum lugeja nägi ka juba ülaltoodud tsitaadis sõnu nagu “paralleel”, “monumentaalne”, “eksponeeritud”, ja artiklit ennast lugema hakates leiab veel näiteks väljendeid nagu “plastiline graafika”, “tekstuur”, “helifoon”, “esteetika”.
Saab küll möönda mõistete vähenemist, ent näiteks helifooni asendamine helitaustaga ei nõuaks isegi mitte lause ümbersõnastamist, seega on tegemist puhtakujulise lohakusega ja mõttekohaga edaspidiseks. (Tekst Jassi näituse kohta oli küll esimesena kirjutatud, ent selle vastukaja ei mõjutanud järgmisi käesolevasse kogumikku kuuluvaid tekste, sest enne kui esimene ilmus, olid järgmised juba kirjutatud.)
Toon alljärgnevalt ära nii Jass Kaselaane näituse “Jumala hääl” seinateksti kui näitusest kirjutatud artikli “Jass Kaselaan – kapten Nemo või Pheidias?”, mis ilmus Postimehes 17.07. 2013, kuid Postimehe veebi ei jõudnudki. Toimetuse sõnul juhtuvat nii umbes poolte kultuurirubriigi artiklitega.
Jass Kaselaan – Kapten Nemo või Pheidias?
Indrek Grigor, Šelda Puķīte
Jass Kaselaane skulptuuridel näib tavaliselt olevat mingi tähenduslik külg. Sõnum, mille edastamiseks kunstnik oma teose on loonud. Ja kuigi see ei ole tingimata teoste olulisim tasand, algab ka alljärgnev analüüs just sellest kui kõige ligipääsetavamast tahust.
Kaselaane jumal on kõikjalviibiv, kuigi samas ka kergelt müstiline "tehniline asi". Jumala häält püüdev antenn Kunsthoone galeriis meenutab laeva. Noa laeva? Ja helifooni põhjal võiks end kujutada Kapten Nemo Nautiluse masinaruumi. Need ei ole Kaselaane loomingu kontekstis juhuslikud ega ootamatud paralleelid. Alkeemiliste lahenduste lembus ja huvi usuküsimuse vastu, on olnud ka kunstniku varasemate näituste keskmes. 2011. aastal ehitas ta Hobusepea galeriisse igiliikuri (“Valgus on meie jõud” 30.11.–12.12.) ja 2012. aastal püstitas Tartu Kunstimajja kiriku (“Aed” 25.10.–18.11.).
Näituse "Jumala hääl" keskme moodustab hiiglaslik tehniline seade, mis vahendab jumala häält. Paralleelid kuldvasikaga on siin väga kerged tekkima. Jumal on kõikjalolev ja kõikvõimas, ent ikkagi – või seda enam – oleks vaja meediumit, läbi mille ta saaks meiega kõnelda.
Galerii esimest saali täitev antenn on liiga suur, et olla tervikuna vaadeldav. Kuid see, mis esmapilgul võib tunduda ebaõnnestumisena, on Kaselaane varasemast loomingust tuttav võte, kooskõlas näitust moodustava masina sisu ja esteetikaga. Erinevalt näiteks kineetilisest kunstist, mille eesmärgiks on vaataja kaasamine, lülitab Kaselaan oma teostest vaataja teadlikult välja. Puhtformaalsel tasandil ta justkui ignoneeriks asjaolu, et teosel üldse vaataja on. (Olgu rõhutatud, et see on autori poolt teadlikult juhitud kogemus.) Tinglikult võib näitusel esitatud seadeldist vaadelda kui sõgeda leiutaja kinnisideed. Ning selle rõhutamiseks ei ole paremat võtet kui muuta see hoomamatuks, teosena esmapilgul vaadeldamatuks. Samas tekib ka kaudne ja kummaline paralleel seitsme maailmaime hulka kuuluva Zeusi skulptuuriga (Pheidias), mis hõlmanud samuti suurema osa templist, mis seda ümbritses. Kuivõrd suurus on suhteline, peab selleks, et sisu mõjuks monumentaalselt, ümbritsevat ruumi olema vähe. Ja et seade mõjuks müstiliselt, ei tohi selle mehhanism olla eksponeeritud – see paikneb mustas kastis galerii seina ääres.
Kaselaane teoste maskuliinsus, mis kõiki külalisi ilmselt ennekõike rabab, ei tulene mitte mehhanismi esitamisest esteetilise objektina, vaid ennekõike autori sisulistest valikutest ja teoste üldvormilistest iseärasustest nagu suurus ja viimistluse rohmakus. Ent samas, kui liikuda galerii tagumisse ruumi, mille seina katab hiiglaslik maal, ilmneb Kaselaane teoste maaliline pale. Must ühevärvilisus on iseenest kõnetu, kuid pinna suuruse tõttu muutub selle tumm tekstuur poeetiliseks ja aitab ka esimese saali metallirägas näha rohmakat ilu. Nii et kui Kaselaane loomingut kuidagi iseloomustada, tuleks rääkida plastilisest graafikast.
------------------------
Et illustreerida, milles seisneb ülaloleva artikli
populaarkriitilisus, toon alljärgnevalt ära oma samale näitusele kirjutatud
seinateksti, milles keeruline sõnastus on suisa omamoodi programmiline võte.
Jumala hääl võib öelda, mis ta tahab, aga Tooras on teistmoodi kirjas
Indrek Grigor
Skulptor Jass Kaselaane loomingu keskseks probleemiks - nii banaalne kui see esmapilgul ka tunduda võib - on küsimus vormi järele. Ent kuivõrd n-ö. "abstraktne kompositsioon auguga" ei ole autori seisukohalt pädev lahendus ei tänapäevase skulptuuri, ega -publiku vaatevinklist, on Kaselaan asunud otsima meediumi spetsiifikale sobivaid teemasid ning visuaalselt kommunikatiivseid vorme, mis vaatajat köidaksid. Üldistavalt võib öelda, et Kaselaane loominguliseks võtteks on autorit paeluvate vormiliste probleemide ühendamine võrdlemisi lihtsate narratiivsete olukordadega, mille süžee rajaneb binaarsetele vastandustele. Vastanduse, ja ennekõike osapoolte teineteiseks ülemineku järjepidevuse kujutamine helilise üleminekuna oli näiteks keskne teema Kaselaane installatsioonides “Luigelaul” ja “Hingede rändamine”. Viimase kolme isikunäituse kontekstis (“Valgus on meie jõud”, “Aed”, „Objektid väljal“) võib öelda, et teema valikus on toimunud muutus. Autor on ammendanud varasemaid töid iseloomustanud surma müsteeriumi, ning asunud otsima élan´i. Elu- ja loomejõu allikat.
Binaarne vastandus, antud juhul siis teadliku ja pseudo- või kvaasireligioosse informatsiooni vahel on keskne teema ka “Jumala hääle” puhul. Installatsioon koosneb a) antennist, mis püüab meid ümbritsevaid elektromagnetlaineid (madal ja kesksagedusel levivaid raadiolained, arvutimonitorid, elektrimootorid, küttekaablid, aga ka planeedid ja muud kosmilised kehad ja protsessid); b) raadiovastuvõtjast ja võimendist; c) maalipinnast, mille kaudu meid igapäevaselt ümbritsev kuuldamatu “Jumalik” hääl nähtavaks muutub.
Nii nagu vastakaid tundeid põhjustanud Hobusepea galeriis eksponeeritud perpertuum mobile, nii on elektrisadu püüdva antenni ja selle ilmaliku väljundi, musta, ikonoklastilise, vaid oma reljeefis heli kujutava maali tähenduslikkus vaatajale formaalselt hoomatav ent mõistetamatu. Kontakt vaataja ja teose vahel on võimalik vaid installatsiooni sümboolse ja emotsionaalse kütkestuse kaudu, mida loob vormilise ülesehituse poolt alal hoitud narratiivne tasand. Kaselaan ise viitab oma tööde graafilistele ja suisa maalilistele väärtustele.
Käesoleva töö vormi valiku peamiseks eesmärgiks näib olevat tahe taanduda kineetilisele kunstile omasest detailipõhisest tehnokraatiast ja sellega kaasnevatest steam punki allusioonidest, kus masina esteetika domineerib sisuliste küsimuste üle. Masina ülesandeks Kaselaane installatsioonides on jutustuse käivitamine ja käimashoidmine, jutustuse ülesandeks aga huvi äratamine ja kaasamine selleks, et juhtida vaataja teose aluseks olevate fundamentaalsete küsimuste juurde. Viimased üldistuvad ei rohkem ega vähem kui üheksainsaks kriitiliseks probleemiks meie maailma kandvate väärtushinnangute aluste kohta: kas me oleme nõus tunnistama, et ka tehnikaajastul on kierkegaardilik absurdne usk meie igapäevase eksistentsi loomulik osa? Ehk nagu Kaselaan ise oma projekti põhjendades on sõnastanud: “Projekti „Jumala hääl“ eesmärk ei ole veenda inimesi jumala olemasolus. Alati leidub neid, kelle maailmataju kammitseb uskmatus. Jäägu see nii. Projekti teostamine on olnud spirituaalne protsess, žest. Mõtisklus eksistentsiaalsetest küsimustest, lunastuse otsimisest, igatsusest millegi püsiva ja igavikulise järele postreligioosses, maailma teaduspõhiselt kirjeldavas ühiskonnas.”
