Kaarin Kivirähk kuulas Kunstiministeeriumi eelmise hooaja viimast saadet ning inspireerus sellest niivõrd, et saatis Artishokile järgnevad mõttearendused:
Kevadel käisin Tartus Enn Põldroosi näituse avamisel. Imetlesin parajasti vanameistri töid, kui minu kõrval seisatas keegi vanamees. Pruunikas ülikonnas, nõuka-aegsete prillidega, kergelt sigareti järele lõhnates – klassikaline vanakooli intelligent. Ta vaatas näitust ja maale. „Tüüpiline, tüüpiline,“ pomises ta. Selle peale vajusid mul käed rüppe. Mida mina, teise kursuse kunstiajaloolane, üldse üritan arvata, kui on olemas sellised vanamehed, kes on elu jooksul näinud nii palju Enn Põldroosi näituseid ja kõike muud ning ilmselt läbi oma suurte veneaegsete prillide minu lugu lugedes pomisevad: „Tüüpiline, tüüpiline..“
Ilmselt pole aga selliste vanameeste kodudes arvuteid ja internette, nii et nad Artishoki blogile ligi ei pääse. Niisiis võib päris rahulikult kirjutada siinsetele noortele hipsteritele, kes ehk veel usuvad, et ebatüüpilisus on võimalik. Päris kindlasti võib aga selliste vanakooli intelligentide kodudes mängida raadio ning sel juhul miks mitte ka „Kunstiministeerium“. See on Klassikaraadio saade, mis räägib kaasaegsest kunstist ja Eesti kunstielust üldisemalt. Eelmise hooaja viimane saade, millest kohe lähemalt juttu tuleb, keskendus ministeeriumitöötajate – Indrek Grigori ja Maarin Mürki (tavaliselt on kambas veel ka Triin Tulgiste)– ülekuulamisele, mida viisid läbi Markus Toompere ja Peeter Krosmann.
Kunstiajaloolastel pole telekat
Saate üheks huvitavaks mõtteks oli võrdlusena „Kirjandusministeeriumi“ sissetoomine. Seda „OP!“-i sõsarsaadet ETV-s olevat viimati vaadanud lausa 91 tuhat inimest. Võib ju kadedust tekitada küll, sest eks ikka on ju erinevate kultuurialade vahel väikestviisi hõõrumist. Indrek Grigor märgib ülbet kunstiinimest kehastades, et „Kirjandusministeeriumi“ sisuline tase on „Kunstiministeeriumi“ omast madalam, aga tundub, et kuna esimest näidatakse televisioonis, siis tuleb välja, et inimesi ei huvitagi mitte niivõrd sisuline tase kuivõrd liikuv pilt. Samas kui loogiliselt mõelda, võiks olla vastupidi. Kuna kunst on ju eelkõige seotud nägemismeelega, oleks loogilisem, et kirjandus on raadios ja kunst telekas. Maarin Mürk toob aga välja, et tema televisiooni fenomeni ei mõista, kuna nagu õigele kunstiinimesele kohane, tal kodus telekat pole. Olen tihti mõelnud, miks on kunstiinimesed alati väga uhked selle üle, et neil pole telekat. Ka Heie Treier kirjutab augustikuu ajakirjas Mari Leedus toimunud konverentsist, kus selgus, et seal osalenud kunstiajaloolastest oli vaid ühel telekas.
Maarin Mürk väidab, justnagu oleks „Kunstiministeerium“ kunsti populariseeriv saade. Minu meelest ta seda pole, vaid selle sihtgrupp on kunstiinimesed. Neil aga pole ju telekat, nii et ses mõttes on raadioformaat ehk antud sihtauditooriumile kõige loogilisem valik. Ka saate eetris oleku aeg – kell 14 päeval – on sobiv justnimelt töötutele või vabakutselistele kunstiinimestele, andke mulle siinkohal andeks selle klišee kasutamine.
Kas kunst on lahe ja kriitika arusaamatu?
Tulles aga tagasi „Kirjandus“-ja „Kunstiministeeriumite“ võrdluse juurde, peab nentima, et saadete formaadid on tegelikult nii erinevad, et tekib küsimus, kas neid üldse sobib võrrelda. Esiteks on „Kunstiminsteerium“ vestlussaade, kus keskendutakse kogu saate jooksul ühele või sarnasele teemale, samal ajal kui nii „Kirjandusministeerium“ kui ka näiteks „OP!“ võtavad kiirelt läbi väga palju erinevaid teemasid. Lisaks teevad „Kunstiministeeriumit“ oma ala professionaalid, „Kirjandusministeeriumi“ minister on aga lihtsalt raamatusõber, mitte väljaõppinud kirjandusteadlane. Ehk seetõttu oskab viimane ka rääkida inimlikumas keeles ja koguni nii, et vaatajatel tekiks asja vastu huvi? „Võib-olla on „Kirjandusministeeriumil“ 91 000 vaatajat sellepärast, et see on kõigile arusaadav saade?“ küsibki Peeter Krosmann väljakutsuvalt.
Kuigi mulle on ka „Kunstiministeerium“ arusaadav saade, ei nimetaks ma seda Maarin Mürki sõnadega kunsti populariseerivaks saateks. Inimene, kes kunstiteooria vastu sügavamat huvi ei tunne, ilmselt seda saadet kuulata ei viitsiks. Kultuurihuviline inimene, kes käib paar korda kuus teatris, loeb vahest natuke ilukirjandust ja soovib nädalavahetusel näitust külastada, ei huvitu suure tõenäosusega enese- ja postkolonialismist, vaid tahaks pigem teada, millist näitust ta laupäeval perega vaatama võiks minna. Viimast funktsiooni „Kunstiministeerium“ ei täida. Küsimus on, kas ta peaks seda täitma - kui ollagi suunatud Eestis tegutsevale üsna väiksearvulisele grupile, kes on kunstist keskmiselt rohkem huvitatud, on tegu täiesti adekvaatse saatega.
Kõik sportima!
Kunstiministeeriumi viimane saade tekitas palju huvitavaid mõtteid, mille üle võiks veelgi arutleda. Väga hea mõte oli eetris ka virgutusvõimlemisseanssidega alustamine. „Kunstiajaloolasel peab olema hea sportlik vorm,“ on mitmeid kordi rõhutanud minu õppejõud professor Juhan Maiste. Et ta ikka jõuaks kõik maailma muuseumid ja galeriid läbi joosta. Kunstiajaloo õppekavade muutmisel tuleks kindlasti lisada õppekavva mõni võimlemistund.
Seniks aga, kuni selline muudatus jõustub, võime kõik koos võimelda „Kunstiministeeriumi“ nooruslike ministrite taktikepi järgi. Ning kui trenni on tehtud, võiks ju ka korraldada mõne võistluse. Näiteks, kes jõuab kiiremini läbida Louvre`i kunstimuuseumi või kui mitu Londoni galeriid kunstiajaloolane päevas läbida jaksab.
Kevadel käisin Tartus Enn Põldroosi näituse avamisel. Imetlesin parajasti vanameistri töid, kui minu kõrval seisatas keegi vanamees. Pruunikas ülikonnas, nõuka-aegsete prillidega, kergelt sigareti järele lõhnates – klassikaline vanakooli intelligent. Ta vaatas näitust ja maale. „Tüüpiline, tüüpiline,“ pomises ta. Selle peale vajusid mul käed rüppe. Mida mina, teise kursuse kunstiajaloolane, üldse üritan arvata, kui on olemas sellised vanamehed, kes on elu jooksul näinud nii palju Enn Põldroosi näituseid ja kõike muud ning ilmselt läbi oma suurte veneaegsete prillide minu lugu lugedes pomisevad: „Tüüpiline, tüüpiline..“
Ilmselt pole aga selliste vanameeste kodudes arvuteid ja internette, nii et nad Artishoki blogile ligi ei pääse. Niisiis võib päris rahulikult kirjutada siinsetele noortele hipsteritele, kes ehk veel usuvad, et ebatüüpilisus on võimalik. Päris kindlasti võib aga selliste vanakooli intelligentide kodudes mängida raadio ning sel juhul miks mitte ka „Kunstiministeerium“. See on Klassikaraadio saade, mis räägib kaasaegsest kunstist ja Eesti kunstielust üldisemalt. Eelmise hooaja viimane saade, millest kohe lähemalt juttu tuleb, keskendus ministeeriumitöötajate – Indrek Grigori ja Maarin Mürki (tavaliselt on kambas veel ka Triin Tulgiste)– ülekuulamisele, mida viisid läbi Markus Toompere ja Peeter Krosmann.
Kunstiajaloolastel pole telekat
Saate üheks huvitavaks mõtteks oli võrdlusena „Kirjandusministeeriumi“ sissetoomine. Seda „OP!“-i sõsarsaadet ETV-s olevat viimati vaadanud lausa 91 tuhat inimest. Võib ju kadedust tekitada küll, sest eks ikka on ju erinevate kultuurialade vahel väikestviisi hõõrumist. Indrek Grigor märgib ülbet kunstiinimest kehastades, et „Kirjandusministeeriumi“ sisuline tase on „Kunstiministeeriumi“ omast madalam, aga tundub, et kuna esimest näidatakse televisioonis, siis tuleb välja, et inimesi ei huvitagi mitte niivõrd sisuline tase kuivõrd liikuv pilt. Samas kui loogiliselt mõelda, võiks olla vastupidi. Kuna kunst on ju eelkõige seotud nägemismeelega, oleks loogilisem, et kirjandus on raadios ja kunst telekas. Maarin Mürk toob aga välja, et tema televisiooni fenomeni ei mõista, kuna nagu õigele kunstiinimesele kohane, tal kodus telekat pole. Olen tihti mõelnud, miks on kunstiinimesed alati väga uhked selle üle, et neil pole telekat. Ka Heie Treier kirjutab augustikuu ajakirjas Mari Leedus toimunud konverentsist, kus selgus, et seal osalenud kunstiajaloolastest oli vaid ühel telekas.
Maarin Mürk väidab, justnagu oleks „Kunstiministeerium“ kunsti populariseeriv saade. Minu meelest ta seda pole, vaid selle sihtgrupp on kunstiinimesed. Neil aga pole ju telekat, nii et ses mõttes on raadioformaat ehk antud sihtauditooriumile kõige loogilisem valik. Ka saate eetris oleku aeg – kell 14 päeval – on sobiv justnimelt töötutele või vabakutselistele kunstiinimestele, andke mulle siinkohal andeks selle klišee kasutamine.
Kas kunst on lahe ja kriitika arusaamatu?
Tulles aga tagasi „Kirjandus“-ja „Kunstiministeeriumite“ võrdluse juurde, peab nentima, et saadete formaadid on tegelikult nii erinevad, et tekib küsimus, kas neid üldse sobib võrrelda. Esiteks on „Kunstiminsteerium“ vestlussaade, kus keskendutakse kogu saate jooksul ühele või sarnasele teemale, samal ajal kui nii „Kirjandusministeerium“ kui ka näiteks „OP!“ võtavad kiirelt läbi väga palju erinevaid teemasid. Lisaks teevad „Kunstiministeeriumit“ oma ala professionaalid, „Kirjandusministeeriumi“ minister on aga lihtsalt raamatusõber, mitte väljaõppinud kirjandusteadlane. Ehk seetõttu oskab viimane ka rääkida inimlikumas keeles ja koguni nii, et vaatajatel tekiks asja vastu huvi? „Võib-olla on „Kirjandusministeeriumil“ 91 000 vaatajat sellepärast, et see on kõigile arusaadav saade?“ küsibki Peeter Krosmann väljakutsuvalt.
Kuigi mulle on ka „Kunstiministeerium“ arusaadav saade, ei nimetaks ma seda Maarin Mürki sõnadega kunsti populariseerivaks saateks. Inimene, kes kunstiteooria vastu sügavamat huvi ei tunne, ilmselt seda saadet kuulata ei viitsiks. Kultuurihuviline inimene, kes käib paar korda kuus teatris, loeb vahest natuke ilukirjandust ja soovib nädalavahetusel näitust külastada, ei huvitu suure tõenäosusega enese- ja postkolonialismist, vaid tahaks pigem teada, millist näitust ta laupäeval perega vaatama võiks minna. Viimast funktsiooni „Kunstiministeerium“ ei täida. Küsimus on, kas ta peaks seda täitma - kui ollagi suunatud Eestis tegutsevale üsna väiksearvulisele grupile, kes on kunstist keskmiselt rohkem huvitatud, on tegu täiesti adekvaatse saatega.
Kõik sportima!
Kunstiministeeriumi viimane saade tekitas palju huvitavaid mõtteid, mille üle võiks veelgi arutleda. Väga hea mõte oli eetris ka virgutusvõimlemisseanssidega alustamine. „Kunstiajaloolasel peab olema hea sportlik vorm,“ on mitmeid kordi rõhutanud minu õppejõud professor Juhan Maiste. Et ta ikka jõuaks kõik maailma muuseumid ja galeriid läbi joosta. Kunstiajaloo õppekavade muutmisel tuleks kindlasti lisada õppekavva mõni võimlemistund.
Seniks aga, kuni selline muudatus jõustub, võime kõik koos võimelda „Kunstiministeeriumi“ nooruslike ministrite taktikepi järgi. Ning kui trenni on tehtud, võiks ju ka korraldada mõne võistluse. Näiteks, kes jõuab kiiremini läbida Louvre`i kunstimuuseumi või kui mitu Londoni galeriid kunstiajaloolane päevas läbida jaksab.
2 kommentaari:
(Maarin)
Kirjutan siia paar kiiret kommentaari:
- ma loodan, et Artishok ei ole ainult hipstermeedia, vaid et seda loevad ka muud sihtgrupid :)
- Indreku väide, mis saatest läbi lipsas, nagu oleks Kirjandusministeerium tasemelt kuidagi "madalam" oli mõledud siiski naljana, ma ei arva, et oleks võimalik tema mingit tasemevahet meie kui "oma eriala professionaalide" ja Mart Juure kui "lihtsalt raamatusõbra" vahel.
- ma ei mäleta, et ma oleks väitnud, et "õigel kunstiinimesel pole kodus telekat" vms. Mul endale tõesti lihtsalt ei ole, erinevatel põhjustel.
- mida me aga võtame heal meelel parandada, on näituste soovitused uue rubriigina!
kokkuvõttes tänud kirjutamast - keegi polegi varem niimoodi avalikult KMi kohta midagi arvanud!
Kohtumiseni eetri/ekraani vahendusel!
Ka mina soovin tänada tagasiside eest ja luban alluda ministri käskkirjale, ning anda kuulajaile näitusesoovitusi.
Üldjoontes tuleb artiklis püstitatud probleemide ja esitatud küsimustega nõustuda. Kusjuures paraku nõustuda ka küsimustega, sest nagu ka artikli ajendanud saatest ilmnes, ei ole ka meil enestel päris adekvaatset vastust nt. auditooriumi küsimusele.
Ning tõepoolest, minu (olgem ausad) ülbitsemine Kirjandusministeeriumi aadressil on irooniline, kuid ilmselt ka kadedusest kantud. Ent väite iva seisneb asjaolus, et Kirjandusministeeriumit teevad vaieldamatult vähemalt sama professionaalsed inimesed kui Kunstiministeeriumi, vahe on vaid selles, et ennekõike on tegemist televisisooni (formaadi), mitte kirjanduse (sisu) professionaalidega.
Televisioon on võrdlemeisi kallis eeter, samas kui raadio produtseerimine on suhteliselt odavam, mis ilmselt on ka põhjuseks miks ERR saab omale raadio eetris lubada eksperimentaalseid kõrvalekaldeid igasugusest pärismeedia toimeloogikast. Selle võimaluse ja usalduse eest (ja mitte ainult Kunstiministeeriumi osas)siiras tänu neile.
PS: Ma pean ütlema, et lisaks telerile ei ole mul ka juba mitu aastat enam raadiot (läks katki :-)
Küsimus ei ole teleris kui sellises, vaid selles millistel alustel produtseeritud sisu, millise kanali vahendusel tarbitakse.
Postita kommentaar