KOGUMIK POPULAARKRIITIKAT, VOL 2

Otsides opositsioonipartnerit Kumu näitusest “Aedade järelelu” kirjutatud artiklile “Aedade järelelu kolmes vaatuses”, mis ilmus Eesti Päevalehes 24. juulil, tundub parimaks valikuks olevat Lylian Meisteri artikkel 26. juuni Sirbis, mis kannab näitusega sama nime, “Aedade järelelu”. Vormiline erinevus nende kahe artikli vahel seisneb esmapilgul vaid mahus. Sirbi artikkel on Päevalehe omast ca kaks korda pikem. Sisu tasandil tegelevad aga mõlemad artiklid hinnanguandmisega. Silma torkab sealjuures, et hinnangud on teineteisele risti vasturääkivad. Meister kirjutab: “Näituse nüüdiskunsti osa suurim väärtus on see, et esimest korda saab kokkuvõtlikult näha viimase aja urbanistlikku mõtlemist ja tegutsemist Eestis, ökoeluviisi levikut. Kunstiplatvormina on esitletud EKA arhitektuuriteaduskonnast sirgunud noorte arhitektide ja urbanistide põnevad projektid.” Tandem Grigor ja Puķīte leiavad, aga et “Viiendale korrusele kureeritud tänapäevaste autorite valik püstitas ennekõike küsimuse, kas meie reaalsus on tõesti nii trööstitu? Aed on nähtus, mis eksisteerib veel vaid näidisena hiiglasliku aiandustarvete poe laos või varjatud nurgataguses, kuhu tuleb läbi augu piiluda.”
Päevalehe artikli populaarkriitilisus seisnebki ennekõike hinnangulisuse domineerimises, mida loomulikult väljendatakse läbi kujundite (nagu 'nurga taha piilumine' ja 'töödelt tolmu pühkimine'), samas kui Meistri märksa pikemas artiklis, on hinnangulisus kirjeldusega enam-vähem tasakaalus. Kohati kaldub artikkel siiski reportaažiks, mille eesmärgiks on kõik näitusel osalevad teosed esinemise järjekorras ära mainida: “Aiateatri ruumi primadonna on Jaanus Samma oma paljukiidetud seeriaga „Basseinid” ja Apollo platsi purskkaevuvideoga. Draamat lisavad Paco Ulmani fotod „Nimeta. (The Loneliness is Alive!)” ja Kirke Kangro video „Õismäe”, vaimukas teos, mille heli oleks tahtnud kõrvaklappidest kuulata. Paco Ulmani tundlik suhe ruumiga on olnud lummav juba läbi mitme fotoseeria. Ruumi lavastamisel on kasutatud ka metallikunstnik Leida Ilo teost „Kõrred”, Krista Möldri Londoni pargileidudega fotosid, Liina Lõõbase nihestatud reaalsusega fotosid Tartu aedadest ja Laura Kuuse sissevaateid naabri aeda. Ruumi keskpunkti on seatud Villem Tomiste Viljandi Minihansa teemapargi konkursitöö elegantne pargimööbli makett. Iseenesest ju huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjult.”
Repotaažilikkusest olenemata muudab Meistri artikli erialaliseks tsitaadis hästi väljajoonistuv nimede kuhjumine. Kunstnike nimed sellises tiheduses ei ole enam pelgalt nimed, vaid terminid, mis viitavad ühe- või teiselaadsele kunstilisele praktikale, mis tuleneb autorite loomingu, eluloo ja käekirja erinevustest. Meistri artikkel eeldab lugejalt nende tahkude võrdlemisi selget tundmist, et üldse mõista, millel põhineb artiklit lõpetav väide: “Iseenesest ju huvitavate töödega ruum mõjub kokku siiski kirjult.”
Teine oluline aspekt Päevalehes ilmunud populaarkriitilises “Aedade järelelu” käsitlevas artiklis on selle valdav kriitilisus. Rain Kooli juhtis Vikerraadio päevakommentaaris "Kriitika talumatu kergus" 15. juulil tähelepanu asjaolule, et Eestis ilmub väga vähe laitvat kultuurikriitikat , mis näib ennekõike tulenevat kultuurivälja väiksusest tingitud enesetsensuurist: kõik on kõigiga seotud: “Eesti ajakirjanduses hävitavat arvustust just eriti tihti ei kohta. Lähtugem siis sellest, et võimalikke põhjusi on kaks: meil lihtsalt luuakse nii kvaliteetselt, et halvimgi on talutav, või kestab endiselt vaikiv enesetsensuur.”
Enesetsensuuri punktis on Koolil tõenäoliselt õigus. Ent ma julgen väita, et see olukord ei tingi pelgalt kriitika mitteilmumist (kui näitus ei meeldi, siis ei kirjuta), vaid suurendab olulisel määral erialalise tooniga artiklite osakaalu, kus hinnangu andmist teadlikult välditakse või peidetakse see võrdleva empaatia taha. Analüütilisus aga ei sobi kokku populaarkriitikaga, mis teesi kohaselt eeldab suure üldistusega selgeid seisukohti. Nii võib populaarkriitika üldisemal tasandil osutuda kunstikriitika välja sotsiaalseid küsimusi korrastavaks võtteks. Sest osa Kooli sõnastatud probleemist on kindlasti kantud ka peavoolumeedia enese kehtestatud kaanonist, mida määravad lugeja tähelepanu võitmiseks kasutavad strateegiad - hinnang, eriti kriitiline, on tõenäolisem tähelepanu köitja kui kirjeldav ja selgitav artikkel. Nii tingib peavoolumeediasse kirjutamine juba ainuüksi toimetajate kaasmõju tõttu paratamatult palju järsema tooniga artiklid. Seega on autori vastutus populaarkriitika formaadis kirjutamisel isegi suurem kui erialalise artikli korral.
Olenemata Kooli põhjendatud küsimusepüstitusest, tuleb meeles pidada ameerika kunstikriitiku Irving Sandlersi sõnu: "One thing I learned at ARTnews, where I was a critic from the end of 1956 to 1962, is that you always hit the big guys. You never hit a little guy. You simply walk away from those who are incompetent, unless they've achieved some reputation worthy of being hammered" (ARTnews Feb. 2013).