Liisa Kaljula Mihkel Ilusa näitusest
„Kuuse asemel“ Vaal galeriis 30. novembrini
Kuidas hoida elus vanu kunstivorme, kui ei ole noori võimekaid kunstnikke, kes viitsiksid vanade vormidega jännata ja neid kaasaegsele elule ja ideedele kohasemaks muuta? Kuidas hoida võimekaid inimesi kunsti juures, kui on ilmselgelt paremaid võimalusi end teostada, tunnustust leida, hästi ära elada ja elus õnnelik olla? Kunstnik Mihkel Ilusa personaalnäitus Vaal galeriis on rõõmustav tõend sellest, et Mihkel Ilus jääb tegutsema kunsti valdkonda, ning et noor eesti maalikunst suudab ajaga kaasas käia ja popimate kaasaegse kunsti meediumide kõrval end kehtestada. Mul on olnud võimalus jälgida Mihkel Ilusa kunstnikuteed, võib vist isegi öelda, algusest peale. Kunagi, kui Mihkel Ilus õppis veel Tartu Ülikoolis, oli vaja teha Haapsalus üks Tartu maalikunsti näitus (2008), mille eesmärk oli näidata, et Kursi koolkonna kunstnikud ei ole ainsad Tartus tegutsevad kunstnikud. Hando Tamm ja Peeter Grosmann juhatasid mind toona ühe nende sõnul silmapaistva, aga väga-väga noore maalikunstniku juurde. See oli Mihkel Ilus ja samal Haapsalu näitusel esinenud Kiwa oli pärast väga õnnelik leitud uue andeka protežee üle. Olen näinud Mihkel Ilusa ühte esimestest personaalnäitustest juba suletud Rael Artel Gallerys Tartus (2010), mida kunstnik avas kutsutud külalistele võtmega ning mida peale minu nägi veel vaid käputäis inimesi. Ma ei kekka, ma tahan öelda, et mul on kohustus kirjutada, sest kõik kirjutajad inimesed, kes on olnud tunnistajaks millelegi olulisele, peavad kirjutama.
Seesama poolsalajane personaalnäitus, „Valged alustavad ja võidavad“, oli näitus, kus esimest korda astus täies hiilguses üles Mihkel Ilusa beebikristus. Kes või mis on beebikristus – beebikristus on suure pea ja väikese kehaga olevus, kes on Mihkel Ilusa senise loomingu üks leitmotiive. Beebikristus ei ole õieti Kristus, tal on Kristuse poos, ta ei ole ka õieti ristil, tal on ristil oleku poos - milles võib vabalt teisi asju teha nagu näiteks ringtantsu lüüa – tal ei ole ka õieti aupaistet, tal on palli meenutav pea ja vooklevad jäsemed, ning ta rinnahaavast võib pursata suure kaarega verd nagu tõelises splätterfilmis. Ma ei tea, miks beebikristus Mihkel Ilusat painab, ilmselt semiootilise potentsiaali tõttu ja küllap ka teatava globaalse tuhandetest ringlevatest meemidest koosneva popkultuuri sümbolina. Sest kultuuriajaloos pole vist ühtki teist märki, mis oleks sedavõrd vintsutatud ja väntsutatud, sedavõrd ekspluateeritud, sedavõrd pühitsetud ja sedavõrd teotatud. Ecce homo! Mihkel Ilusa beebikristus on niisiis meem – inimeselt inimesele leviv kultuuriline viirus, mis muteerub iga järgmise peremeesorganismiga ning kui tal on veel mingi seos Kannatajaga, siis on see seos pragmaatiline, vaja on just sellist märki, mis oleks kellelegi püha. Nii on see kummaline usjas kogu kokkuvõte ühe märgi aastasadadepikkusest elust, tõusust ja langusest, hiilgusest, läbipõlemisest ja mahakäimisest ning ilmselt huvitas ka ateistlikku Pier Paolo Pasolinit Kristuse elu ja kannatused rohkem kui Mihkel Ilusat antud juhul.
Ent see süüdimatu märkide kasutus ei viita niivõrd noore põlvkonna häbematusele, kuivõrd globaalse popkultuuri olemusele, mis käib kultuuri ajalooga ringi kui varasalvega, kust vajalikul hetkel vajalikke asju võtta. Mõni võib öelda, et Mihkel Ilus ise on sellise globaalse popkultuuri esindaja. Sellise popkultuuri, mis võtab kellegi väärtused või pühad sümbolid ja veedav nendega lõbusalt aega. Popkunstniku kõrgeid väärtusi õrritav hoiak on Mihkel Ilusa senises loomingus kahtlemata esil, kui mõelda tema penoflexiga maalitud tondodele, mis ei toimi ilma viiteta klassikalisele maalikunstile, millega kunstnik on lustlikult, ent ühtlasi eneseirooniliselt ümber käinud, maalides tondodele penoflexiga uppis alasti figuure ja sinna kõrvale „Ilus“, „Ilus“, „Ilus“. Ent võin käe südamele panna ja öelda, seekordne Vaal galerii näitus on teistsugune! Mihkel Ilus on odüsseusena läbinud hüüdvate sireenide mere ja jõudnud koju, siin ei ole enam efektitsemist või kõrgete väärtuste õrritamist sõprade lõbustamiseks või tüdrukute võitmiseks, on väljakujunenud kunstnikku juhtiv tugev sisemine intuitsioon, mis ei lähe kompromissile ka galerii ootustega tuua näitusele hõlpsasti müüdavaid objekte. „Kuuse asemel“ paistab olevat sedalaadi murrang Mihkel Ilusa loomingus, mis toetub eelnevale, näitust koos hoidev kujund on siin taaskord beebikristus, ent ka seesama revideeriv hoiak maalikunsti kui sellise suhtes, „maalikunst laiendatud väljal“, nagu ütleb kunstnik ise näituse pressiteates. Näitus koosneb vineerist objektidest, millele osaliselt on maalitud ja osaliselt jäetud maalimata, millest osad on elektroonilised seadeldised, osad jällegi mitte - ehk kõiki näitusel väljas olevaid objekte võib - aga ei pruugi - saada mingil üllataval või naljakal moel käivitada. Mõningatel puhkudel on objektide külge kinnitatud juhtmed eksitavad, nad ei vii mitte ühtegi signaali mitte kuhugi, aga lasevad vaatajal silmadega kogu aeganõudva tee juhtmete mõlemasse otsa ära teha. Mihkel Ilusa näituse teiseks läbivaks sümboliks on aga kuusepuu ja õieti on kogu see näitus üllatusena Mihkel Ilusa loomingus aset leidnud ülitoredast murrangust üks paras jõulukink. Aitäh, Mihkel! Häid jõule Sulle ka!
 |
| Mihkel Ilus. Elluäratamise masin. 2013 |
 |
| Mihkel Ilus. 15 jeesust domineerivad ratast. 2013 |
