Seiklusjutte maalt ja merelt I

Margus Tamm alustab kolmeosalist järjejuttu.
Pihta hakkame bandiitidest, kolmanda osa lõpuks jõuame välja jalgratturiteni.



  
 
I osa: bandiid ja piraadid

Mainekas Briti sotsiaalajaloolane Christopher Hill avaldas 1985 aastal essee “Radical Pirates?”¹ Hill pakub välja hüpoteesi, et 17. sajandi, nn kuldaja Kariibi mere piraadid polnud mitte lihtsalt kurjategijad, vaid et tegemist oli poliitilise liikumisega. Põhjus, miks piraatide kohta öeldi hostis humani generis – kogu inimkonna vaenlased, polnud mitte see, et piraadid röövisid ja tapsid (sest seda tegid 17. sajandil kõik), vaid seepärast, et ajal, mil tsiviliseeritud maailm pidas ideaalseks valitsemisvormiks absolutismi, levitasid piraadid demokraatiat.

Bandiid

Christopher Hilli piraatluse-käsitlus tugineb teise, samuti äärmiselt olulise Briti ajaloolase Eric Hobsbawmi sotsiaalse banditismi (social banditry) kontseptsioonile.² Lausesse kokku võttes, määratleb Hobsbawm sotsiaalse bandiidina isikut, kes seaduse silmis on kriminaal, kuid keda rahvalikult nähakse kangelasena. Hobsbawm keskendus oma töös peamiselt Prantsuse revolutsiooni ning tööstusrevolutsiooni aegsetele (Hobsbawmi järgi oli tegemist kaksik-revolutsiooninga) populaarsetele lindpriidele, kuid ta leidis, et sotsiaalse banditismi näol on tegemist universaalse nähtusega, mille näiteid võib leida läbi ajaloo kogu maailmast. Populaarsed kurjategijad markeerivad ühsikondlikke murranguid, seni kehtinud tootmis- ning allutamissuhete fundamentaalseid ümberkorraldusi, mis toovad kaasa “uute kaotajate” laine, kuni tervete traditsiooniliste kogukondade hävinguni välja. Sellistes oludes kerkivad löögi alla sattunud agraarkogukondades esile robinhoodid ja pantšovillad.

Kaugeltki mitte iga kurjategija ei saa rahvakangelaseks, mitte iga bandiit ei ole sotsiaalne bandiit.³ Sotsiaalne bandiit pärineb kohaliku kogukonna hulgast, ta ei vali bandiidielu vabatahtlikult ning ka lindpriina jääb ta oma kogukonnaga tihedalt seotuks: kohalikud talunikud toetavad ning varjavad teda ning tema omakorda järgib ka kuritegevuses küla kirjutamata reegleid - näiteks ründab üksnes neid, keda kogukond tajub välise repressiivse võimu esindajatena. Sotsiaalse bandiidi tegevus on reeglina poliitliselt teadvustamatu, ta võitleb omaenda ellujäämise nimel, ta ei püüa sõdida “süsteemiga”, tema sihtmärgid on konkreetsed ja nö orgaanilised - tema tahab tappa Nottinghami šeriffi või süüdata mõisahärra residentsi. Kuid, rünnates neid, kes omavad ja kontrollivad ressursse, osutab banditism ühtlasi vastupanu majanduslikule, sotsiaalsele ja poliitilisele korrale ning sotsiaalse bandiidi tegevus omandab sümboolse väärtuse.⁴ Rõhumist selline vastupanu ei kõrvalda, kuid näitab, et ka vaesed ja nõrgad ei pea sugugi olema abitud ja vagurad.

Hobsbawm nimetab sotsiaalset banditismi proto-poliitliseks organiseeritud protestiliikumiseks, ning rõhutab, et (kuri)kuulsusrikkale ja (anti)kangelaslikule ajaloole vaatamata on sotsiaalne banditism vaevu enamat kui kriisi sümptom, ega kvalifitseeru revolutsiooniliseks tegevuseks. Sotsiaalne bandiit tahab traditsioonilist õiglust, mitte uut ja täiuslikku maailma.

*

Hobsbawmi käsitlust on peamiselt kritiseeritud lähtuvalt tõigast, et kirjeldades “õilsat röövlit”, tugineb ta suuresti folkloorsetele ja ilukirjanduslikele allikatele (millede juured ei ulatu tihti kaugemale viktoriaanliku linnakodanluse lugemislauast).⁵ Hobsbawm võttis kriitika teadmiseks ja mõningal määral viimistles oma seisukohavõtte, kuid üldiselt jäi arvamusele, et kõneldes ajaloolistest arhetüüpidest, on müüdid vähemalt samaväärne allikas kui ajaloofaktid.

Jättes kriitika kõrvale, saab öelda, et ühelt poolt leiab Eric Hobsbawm viisi, kuidas käsitleda outlaw'd poliitilise subjektina, teisalt aga on tema kirjeldatud sotsiaalse bandiidi poliitiline tegevus ebaproduktiivne, ette läbikukkunud mäss moderniseerumise vastu. Hobsbawmi nägemuses jääb rahvaliku kangelase ajalooliseks rolliks võimalikult dramaatiliselt hukkuda (folklorist Graham Seali järgi on kõige soovitatavam “hukkumine reetmise tagajärjel”⁶), et seeläbi markeerida ajaloorajal kohta, kus progress mõnest konkreetsest kogukonnast üle on sõitnud. 

 

Röövel Rumcajs - arhetüüpne sotsiaalne bandiit

 

Jüri Rumm - kohalik proto-poliitik

Piraadid

Essees “Radical Pirates?” arendab Christopher Hill Hobsbawmi käsitlust oluliselt edasi.⁷ Ta mitte üksnes ei laienda võitlusvälja maalt merele, vaid täiendus on sisuline. Hilli kirjeldatud piraadid on tunduvalt kõrgemaltarenenumad poliitilised subjektid, kui Hobsbawmi pastoraalsed bandiidid. Hilli piraadid ei ole moderniseerumise hammasrataste vahele jäänud külarahvas, tema piraadid on reformide ja revolutsioonide käivitajad, need piraadid on uue kodanluse avangard.⁸

Essees käsitleb Christopher Hill piraatluse kuldaja 17. sajandi Kariibi mere piraadikogukondi. Teadupoolest allutasid inglased 17. sajandi keskel, lühikest aega eksisteerinud vabariigi ehk Commonwealthi ajal endale rea Kariibi mere saari. Hill spekuleerib, et pärast seda, kui Inglise kodanlik revolutsioon Oliver Cromwelli surma järel kokku kukkus ning monarhia aastal 1660 restaureeriti, põgenes hulk poliitilisi radikaale, dissidente, kveekereid ja rantereid⁹ värsketesse Kariibi mere asumaadesse. Uus Maailm pakkus baasi vana võitluse jätkamiseks. Ja kui ka kuningavõim järjest tugevdas oma kontrolli asumaade üle, jäi lõpeks võimalus täielikult deterritorialiseeruda ja asutada liikuvaid vabariike. Ehk siis, mehitada piraadilaevad. “Endised radikaalid pidid kohanema maailmaga, kus nende ideed olid kaotanud ja nende mõju lootusetult kokku kuivanud. Piraadielu karm võrdsus võis nende jaoks olla psühholoogiliselt vastuvõetavam kui orjatööd ekspluteeriv ühsikond ja kuninglike lavastike karm distsipliin,” leiab Hill.¹⁰ Viiteid sellel leiab Hill kirjapanekutest, millede järgi “võis piraatide seljas tihti näha Cromwelli Uue Armee (New Model Army) viledakskulunud mundreid”.¹¹ Ka väljendasid toonased Inglise kuninglikud ametnikud muret, et “piraadid võivad püüda asutada mingisugust uut Commonwealthi.”¹² Ju siis oli selliseks kartuseks põhjust.

Tõenditeks Kariibi mere piraatide valgustuslike ideaalide kohta aga võib pidada ajalooliste autorite kirjeldusi, kuidas piraadilaeva elukorralduse aluseks oli meeskonna poolt kinnitatud “konstitutsioon”, piraadikaptenid olid valitavad (ja ümbervalitavad) ning pidid oma võimu jagama pootsmani ja tüürimehega (võimude lahusus, eksole), saak jaotati võrdselt (või vähemalt ei olnud sissetulekute erinevus nii drastiline kui näiteks kuninglikus laevastikus), ka eksisteeris piraadikogukondades midagi primitiivse sotsiaalhoolekande-süsteemi laadset. Lisaks olid piraadimeeskonnad oma ajale ebatüüpiliselt multikultuursed, neisse kuulus nii eri rasside kui eri usutunnistuste esindajaid. Seega – viskab Hill õhku spekulatsiooni – ei vihatud ja põlatud piraate omal ajal mitte seepärast, et nende eluviis oli röövellik, vaid seepärast, et nende elukorraldus oli vaba, võrdne ja vennalik.¹³ Christopher Hill ise ei lähe oma sõnastustes kunagi nii kaugele, kuid tema ideedest innustunud ajaloolane Marcus Rediker ütleb otse: “Piraadilaevad tekitasid hirmu, sest nad kehastasid positiivset eeskuju.”¹⁴

*

Christopher Hilli piraatide-käsitlust on kritiseeritud kui romantiseerivat, samuti on talle ette heidetud lähtumist pigem marksistlikust dialektikast kui ajaloolistest faktidest.

Küllap see on nii, kuid ühtlasi toob kriitika välja Hilli käsitluse vast kõige suurema tugevuse. Kui Hobsbawmi sotsiaalsed bandiidid jäid eikuhugiviivate eitustena ajaloo peavoolust välja rippuma, siis Hill lõimib otsad uuesti kokku, tema piraadid sünnivad sünteesist.

Pigutates neid kahte käsitlust dialektilisele raamistikule, võiks Hobsbawmi kontseptsiooni skematiseerida viisil:

kogukond + traditsioonid (tees)

vs

riik + reformid (antitees)

--------------------

outlaw kogukond + traditsioonid (antitees)

Hilli kontseptsioon näeb välja aga:

kogukond+traditsioonid (tees)

vs

riik+reformid (antitees)

-------------------

outlaw kogukond + reformid (süntees)

Võib oletada, et justnimelt tänu töökõlbulikule dialektilisele mudelile, osutus Christopher Hilli outlaw'de käsitlus väga produktivseks ning uusi diskussiooniruume avavaks.

 

Eric Hobsbawm

 

 ... ja tema bandiidid

 

Christopher Hill

 

 ... ja tema piraadid

*

JÄRGNEB...

 -----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

1Ilmus kolmeosalise kogumiku “The Collected Essays of Christopher Hill” (esmatrükk 1985) esimeses köites “Writing and Revolution in 17th Century England”.

2Sotsiaalse banditismi mõistet tutvustas Eric Hobsbawm uurimuses “Primitive Rebels: Studies in Archaic Forms of Social Movement in the 19th and 20th centuries” (esmatrükk 1959), sotsiaalsele banditismile keskendus tema teos “Bandits” (esmatrükk 1969).

3Folklorist Graham Seal loetleb 12 nõuet, millele bandiit peab vastama, et muutuda folkloorseks kangelaseks. Vt.: The Robin Hood Principle: Folklore, History, and the Social Bandit, Graham Seal, Journal of Folklore Research, Vol. 46, No. 1 (Jan. - Apr., 2009), pp. 67-89, Indiana University Press, lk 74-75.

4Eric Hobsbawm osutab muuhulgas Mihhail Bakunini teesile, et “kuritegu on juba iseenesest üks revolutsioonilise aktiivsuse vorme”. (“Bandits”, lk 178)

5Vt. näiteks: Richard W. Slatta, Eric J. Hobsbawm’s Social Bandit: A Critique and Revision, A Contracorriente, 2004, North Carolina State University

6Ibid.

7Antud väide on mõnevõrra poleemiline. Näiteks Christopher Hill ise päris otseseid seoseid enda ja Eric Hobsbawmi käsitluste vahel ei näinud. Essees “Radical Pirates?” kirjeldas ta põgusalt Hobsbawmi sotsiaalse banditismi kontseptsiooni, kuid leiab, et piraatide puhul tasub tõmmata seoseid pigem suurlinnade libertäänliku undergroundi, kui talupojakultuuriga. Tõsi, hilisemas teoses “Liberty Against the Law” (1996) nimetab aga Hill piraate samas loetelus koos maanteröövlite ja talupojasalkadega. Enamik kolmandaid autoreid aga käsitleb Hilli ideid Hobsbawmi tööde loogilise jatkuna.

8Christopher Hill ei olnud oma ideedega üksi ja ta ei olnud ka esimene, Sarnaseid mõtteid oli juba aastal 1981 väljendanud noor ajaloolane Marcus Rediker artiklis “Under the Banner of King Death: The Social World of Anglo-American Pirates, 1716 to 1726”. Akadeemiliselt kaalukuselt võib aga Hilli käsitlust pidada tunduvalt olulisemaks.

Samal, 1985 aastal avaldas ka staažikas Briti ajaloolane J. S. Bromley’s essee “Outlaws at Sea, 1660–1720: Liberty, Equality and Fraternity among the Caribbean Freebooters”, kus ta käsitleb Prantsuse päritolu Kariibi mere piraate, ning jõuab mitmete sarnaste mõttekäikudeni, kui Hill.

9Ranterid on Inglise Vabariigi ajal tekkinud panteistlik sekt, mille liikmed ei tunnustanud hierarhilist kiriku-institutsiooni ning pidasid muuhulgas ka 10 käsu järgimist iganenuks.

10Christopher Hill, "Radical Pirates," in Collected Essays of Christopher Hill (Brighton, 1985), lk 26.

11Ibid. Lk 173-174. Antud väite autentsuse osas on siiski mõningaid kahtlusi: vt.: Gabriel Kuhn, Life Under the Jolly Roger: Reflections on Golden Age Piracy, PM Press, 2009, lk 114-115

12Marcus Rediker, “Liberty beneath the Jolly Roger: The Lives of Anne Bonnyand Mary Read,” in Bandits at Sea: A Pirates Reader, ed. C. R. Pennell (New York: New York University Press, 2001), lk 224

13Marcus Rediker toob välja, et kaasaegsete kirjeldusel puudus piraadilaevadel “igasugune normaalne juhtimine” ning tõlgendab seda kui hämmeldust, mida 17. sajandil tekitas egalitaarsetel alustel toimiv kogukond. Marcus Rediker, “Liberty beneath the Jolly Roger: The Lives of Anne Bonnyand Mary Read,” in Bandits at Sea: A Pirates Reader, ed. C. R. Pennell (New York: New York University Press, 2001), lk 209

14Lavrence Osborne, A Pirateś Progress. How the Maritime Rogue became a Multicultural Hero. Lingua Franca, märts 1998