Teisipäev, detsember 17, 2013

Seiklusjutte maalt ja merelt II

Jätkub Margus Tamme järjejutt



II osa: uuringud ja utoopiad




Piraadiuuringud

Christopher Hilli autoriteet muutis 17. sajandi mereröövlid 20. sajandi lõpul salongikõlbulikuks. Piraatidele avanesid akadeemilised diskussiooniruumid, ainest mõttelennuks oli, seda enam, et usaldusvärseid ajalooallikaid piraatide kohta peaaegu et ei olnud.

Kas piraadid olid proto-sotsialistid? Igatahes seilasid 17. sajandi piraadid valdavalt punaste lippude all (laevastiku signaallipu-keeles tähendas punane lipp rünnakuks valmisolekut; surnupealuulipp on hilisem disain.) Ja Pariisi Kommunis ilmus ajaleht “Le Pirate”. Isegi sõna “streik” - strike - pärineb purjelaevanduse oskuskeelest. Või olid nad proto-anarhistid? 18. sajandi alguseks olid enam levinud mustad piraadilipud (musta lipu signaalkeelne tähendus oli, et laeva meeskond kannab nakkust).
Kas Kariibi mere piraadid võitlesid valgustuse nimel? Käivitasid Inglise kuningavõimu vastu Uues Maailmas kodanliku mässu, mida tuntakse Ameerika Iseseisvussõjana? Asutaja Isa Benjamin Franklin kirjutas piraate ülistavaid poeeme; ainsalt kindlalt teadaolevalt piraadilaeva vrakilt leiti – ükskõik kui maitsetult see ka ei kõla - vabamüürlikku sümboolikat.
Kas seejärel imbusid demokraatlikud radikaalid laevadelt tagasi Euroopasse ja korraldasid Prantsuse revolutsiooni? Mõnede allikate väitel suunasid Pariisi mässavat inimmassi merelt tulnud mehed, kes muuhulgas kasutasid rahva juhtimiseks mereväe signaallippude süsteemi – ehk siis vehkisid mustade ja punaste lippudega. Ja kas ka Haiti revolutsiooni mahitasid piraadid? Isesisvunud Haiti Impeeriumi moto oli “Vabadus või surm” ja lipp mõistagi punamust.
Kas piraadid võitlesid orjanduse vastu? Nad röövisid orjalaevu, see on kindel, edasise osas on erinevaid arvamusi.
Kas piraadid võitlesid rassiliste diskrimineerimise vastu? Võib vist öelda, et vähemalt kaudselt küll. Kui esialgu käsitleti piraadilaevalt tabatud mustanahalisi kui varastatud kaupa ja kohtu alla negroide ei antud, siis piraatluse kuldaja lõpul hukati kõik kinnipüütud piraadilaeva meeskonnaliikmed, nahavärvist hoolimata.1 Mis kahjuks on tõesti üks varasemaid näiteid valgete ning mustanahaliste võrdsest kohtlemisest uusaegses Euroopalikus õigusruumis.
Kas see oli üks suur ujuv geikommuun? Või tegid piraadilaevadel ilma hoopis emantsipeerunud naised, kes “päeval röövisid laevu ja õhtul vaaritasid oma lastele süüa,” nagu väidavad Ulrike Klausmann ja Marion Meinzerin.2 Kas piraadid olid crossdressarid? Kas tegemist oli subkultuuriga? Või kodanikeühendusega? Kas egalitaarne elukorraldus pärines valgustuse filosoofidelt, või võeti see üle hoopis vabastatud neegerorjade tribal-kultuurist?

Või olid piraadid hoopis globaalkapitalismi avangard?
Huvitaval kombel on piraadikogukondade oletatav demokraatlikus leidnud kinnitust just majandusteaduslikes käsitlustes. Viimaste aastate võibolla populaarsemad sellekohased kirjutised pärinevad majandusteadlane Peter T. Leesonilt (kes pakub muuhulgas välja mõiste “nähtamatu konkskäsi” - Invisible Hook). Leeson võtab ainsaks eelduseks, et piraadid lähtusid omakasust. Nad tahtsid võimalikult edukalt röövida. Punkt. Poliitilised ideed ja ideaalid ei puutu asjasse. Asjasse puutuvad 17. sajandi meresõiduspetsiifika (suured meeskonnad, pikk merelviibimine), see, et piraadilaevadel polnud väljaspoolseid omanikke (erinevalt kauba- ja kaaperlaevadest, mis kuulusid kompaniidele ja kuningatele) ja et piraadikogukonnad ei saanud tugineda ametlikele institutsioonidele ning kõik elukorralduseks vajalikud institutsioonid tuli ise otse laeval luua. Ladusa analüüsiga3 jõuab Leeson järeldusele, et kui legaalses laevanduses valitses brutaalne autokraatia – a la jumal taevas, kapten laevas -, siis piraadilaevade puhul oli kõige efektiivsemaks elukorralduse vormiks osalusdemokraatia. Konstitutsioon, valitavad ja vahelduvad juhid ning võimude lahusus - see oli eduka röövlielu alus.4
Piraatide erakordselt halba mainet saab põhjendada sellega, et nende äritegevusele tuli kurikuulsus ainult kasuks.

Aga võibolla kasutati piraate lihtsalt ära?
Janice E. Thomsoni 1996 aastal avaldatud küllaltki mõjukas teoses “Mercenaries, Pirates and Sovereigns: State-Building and Extraterritorial Violence in Modern Europe” vaadeldakse piraatluse mõju rahvusvahelisele õigusele. Järeldus on, et piraatidevastase võitluse egiidi all suurendasid koloniaalriigid oma õiguslikku kontrolli ja legitimeerisid globaalset sõjalist kohalolu ning kokkuvõttes oli piraatlusel väga oluline – kuid täiesti instrumentaalne - roll uusaegse imperialismi väljakujunemisel.
Piraatide erakordselt halba mainet saab põhjendada sellega, et Impeeriumile oli kasulik neid niimoodi kujutada.

Eelnevaga mõneti sarnane on ka autoriõiguste ja piraatluse seos.
1774 kohtuprotsessis Donaldson vs Becket nimetas Inglise kohus esmakordselt raamatute ilma loata tiražeerimist “piraatluseks” ja illegaalseid raamatutrükkaleid “piraatideks”. Miks just selline sõnavalik, pole tegelikult täpselt teada, kuid on oletatud, et veel 18. sajandi lõpul oli sõna “piraat” piisavalt mõjuv retooriline kujund, peletamaks korralikud kodanikud eemale illegaalsest raamatuturust ja sellega seotud isikutest.5
Ehk siis, piraatluseks nimetati autoriõiguste rikkumine seepärast, et piraatidel oli erakordselt halb maine.

*
Praeguseks saab rääkida omaette interdistsiplinaarsest akadeemilisest harust - piraadiuuringud (Pirate Studies).6 Aastatuhandevahetuse paiku nimetas C. R. Pennell selle kolme peamise allharuna poliitilis-ideoloogilist, majandusteaduslikku ning queer- ja naisuurimust.7 Kümmekond aastat hiljem konstanteerib kirjandusteadlane Laura Rosenthal, et piraadiuuringud kipuvad olema ebasüstemaatilised või lausa anti-süstemaatilised ning tihti on nende puhul raske teha vahet ilukirjandusel ja uurimusel.8 Aga see ei ole ju tingimata halb, eksole.


 
Kas kapten Crossdressar?
Selle poolt kõnelevad mõnede autorite arvates asjaolud, et piraadikapten Bartholomew Roberts Roberts oli nõtke kehaehitusega, oli karsklane, ei kasutanud vandesõnu, veel hoolsamalt kui oma sõnu, valis oma riideid – iga lahingu jaoks koostas uue kostüümi, ka õmbles ta ise laeva lipu ja vange piinas harva ning kui, siis mõõdukalt.

Kariibi mere Obamacare 
(Leesoni järgi)

Piraatlik organisatsiooni-dünaamika 
(Redikeri järgi)


Maailma esimene piraattoode 
James Thompson "The Four Seasons"


Piraadiutoopiad

1990ndad teatavasti tõid kaasa anarhistliku mõtte renessansi lääne kriitilstes intellektuaalsetes ringkondades – põhjuseks ühelt poolt traditsioonilise vasakpoolsuse kriis ja teisalt äratundmine, et mitmetele poststrukturalismi kesksetele ideedele võib leida varasemaid vasteid klassikalisest anarhistlikust poliitfilosoofiast.
1991 aastal avaldas Ameerika post-anarhistlik9 vabamõtleja Peter Lamborn Wilson autorinime Hakim Bey10 all esseedekogu “T.A.Z.: The Temporary Autonomous Zone, Ontological Anarchy, Poetic Terrorism.”, väljaandjaks kultuslik USA akadeemiline kirjastus Autonomedia.11 Stiililt ja paatoselt võiks Hakim Bey esseede puhul tõmmata paralleele selliste 1980ndate/1990ndate manifesteerivate, uue meedia vaimustusest kantud tekstidega nagu “The Hacker Manifesto”12, “A Cyborg Manifesto”13 või “The ABC of Tactical Media”14. Bey sõnavõtud on fragmentaarsed, poeetilised ja krüptilised, põimides nii erinevaid loomismüüte, anarhismiteooriat, french philosophyt kui ka ohtralt uue meedia leksikat. Kogumiku nimiteema - ajutised autonoomsed tsoonid - nimiteema juhatab sisse miniessee pealkirjaga Pirate Utopias. Selles tekstis viskab Bey õhku teadaande, et tal on piraatide kohta “täiesti oma teooria”, lisab paar udust vihjet ja hüpleb siis edasi järgmistele vabadele assotsiatsioonidele.

Aga ta ei bluffinudki. 1995 aastal avaldas Peter Lamborn Wilson oma nime all tervikkäsitluse “Pirate Utopias: Moorish Corsairs and European Renegadoes”. Wilson, kes oli oma noorpõlve veetnud erinevates hipikommuunides, nimetab lähteinspiratsioonina Christopher Hilli ideed, et piraatide näol oli tegemist radikaalsete kommuunidega, mikroskoopiliste eksperimentaalühiskondadega. Tuginedes mitmekülgsele allikmaterjalile, kirjeldab Wilson oma raamatus piraatide poolt asutatud linnu, mis nautisid välist tunnustust ja sisemist vabadust ja mida Wilson nimetab Piraadiutoopiateks.

Mõistagi kirjutab ta Kariibi mere piraatidest, aga huvitavaid näiteid leidub ka mujalt.
Näiteks 17. sajandil Maroko rannikul eksisteerinud Sale vabariik, kus segunesid kristlik ja islamikultuur. Vabariigi asutajateks olid tsivilisatsioonide konflikti renegaadid, ristiusku astunud maurid ja islamiusku pöördunud Eurooplased. Erinevus rikastas, kaubandus õitses, mereröövimine läks ka kenasti. Vabariigi juhtimine oli üsna omapärane versioon parlamentaarsest demokraatiast, kehtis usuvabadus, riigikeelena käibis Hispaania, Itaalia, Portugali, Prantsuse ja Araabia keelte põhjal kunstlikult loodud kreoolkeel. Sale vabariigil õnnestus suurvõimude vahel laveerida paarkümmend aastat, aga lõpeks, 1660ndatel sõlmisid Inglise kuningas ja Maroko sultan omavahel kokkuleppe, et see häiriv palagan rannal ära lõpetada.
Veelgi kuulsam on Madagaskari rannikul asunud Libertalia, mille 17. sajandi lõpul asutasid piraadikaptenid James Misson, Thomas Thew ja Itaalia õpetlane Caraccioli. Libertalia oli väga multikultuurne, eri rahvaste omavahelise läbisaamise huvides käibis ka seal kreoolkeel, mis sedapuhku kujutas endast itaalia, portugali, prantsuse, inglise, hollandi ja Aafrika malagasi keelte segu. Kehtis usuvabadus15, ühisomand, olulisemad otsuseid võeti vastu üldhääletusel, juhtorganite valimised toimusid kord aastas. Wilson ise nimetab Libertalia ühiskonnakorraldust kommunismiks või proto-kommunismiks.16 Piraadiriigi motoks oli “Vabaduse ja Jumala nimel”, ja seda motot rakendati, kui vaja, siis ka jõuga ja ekspansiivselt. Näiteks kapten Missoni isiklikuks missiooniks oli orjandusevastane võitlus ja ta jahtis Aafrikast Uude Maailma suunduvaid orjalaevu. Kättesaadud orjadele kingiti nii vabadus kui ka Libertalia kodakondsus.
Libertaliat mainivad mitmed ajaloolised autorid kuid mingeid jälgi seesugusest asundusest Madagaskaril leitud ei ole, sestap peetakse Libertaliat tänapäeval üsna üksmeelselt väljamõeldiseks. Wilson ise on seisukohal, et kuigi tegemist on tõenäoliselt fiktsiooniga, olid jutud Libertaliast nii laialtlevinud, et juba ainuüksi kaudse mõjukuse tõttu ei oleks õige Libertaliat ignoreerida.

Eraldi väärib märkimist, et Wilson/Bey kõneleb ka “maismaa-piraatidest” (ta käsitleb Asassiinide seksti, mida ta ise nimetab Assassiinide demokraatiaks). Seega tekib kiusatus öelda, et Wilson jõuab ringiga tagasi maa peale, Christopher Hillist lähtudes naaseb Eric Hobsbawmi juurde, mereröövlite juurest maanteröövlite man – kuid tegelikult jääb üsna selgusetuks, kas või mis aspektides saab Wilsoni “maismaa-piraatlust” samastada Hobsbawmi sotsiaalse banditismiga.17

*
Võimalikku kriitkat ennetas Wilson ise, kinnitades, et tema piraadiutoopiate-käsitlus tugineb suuresti fiktsioonile (mis, nagu mainitud, on piraadiuuringute puhul tüüpiline). Ta tõmbab sündmuste vahele huvitavaid seoseid, tuginedes ajalisele kokkusattumisele jm kaudsetele tõenditele, kuid päriselt tõestada ega ümber lükata neid seoseid ei saa, sest pole juba piisavalt allikmaterjali (mis, nagu mainitud, on samuti piraadiuuringute puhul tüüpiline). Vaatamata asjaolule, et Wilsoni näol on tegemist harrastusajaloolasega, leidis tema kirjapandu küllalt heatahtliku vastuvõtu ka akadeemilisemates ringkondades ning sellele andis oma õnnistuse teiste hulgas Christopher Hill isiklikult. Samas võib öelda, et Wilsoni asjalik piraadi-käsitlus ei lisanud varemkirjutatule sisuliselt kuigi palju uut. See-eest aga osutus vägagi teedrajavaks tema piraadiutoopiatega paralleelselt väljatöötatud ajutiste autonoomsete tsoonide (Temporay Autonomous Zones) kontseptsioon.


Sale piraadivabariigi lipu-pluralism


Libertalia piraadivabariigi lipp

 
Assassiinide demokraatia peakorteri varemed
Assassiinide eluolu kohta on vähe teada. Tuntuimaks allikaks on Itaallane Marco Polo (1254 -1324). Maadeuurija kohtus Assassiinide esindajatega oma Hiina ekspeditsiooni alguses. Kõik sujus viisakalt, rändaja lubati Assassinide kindluslinna, pakuti head ja paremat, nauditi tubakat. Peale seda muutuvad Marco Polo kirjeldused ebausaldusväärseteks, kuid eufoorilisteks. Talle väga meeldis Assassiinide juures, ta kasutab sõna “Paradiis”, ja omade juurde naases Marco Polo omaenda kirjapaneku järgi tiivulise ahvi seljas. Ka ülejäänud reisikiri, kaasaarvatud Hiinas käik sisaldavad hulgaliselt kummastavaid kirjeldusi, mistõttu on mõned hilisemad uurijad kahelnud, kas Marco Polo tegelikult ka kunagi Hiinasse jõudis või mitte.


Peter Lamborn Wilson

... ja tema piraadiutoopiad



 *

... JÄTKUB ...

 ----------------------------------------------------------------------------------------
1Lavrence Osborne, A Pirate's Progress. How the Maritime Progue Became a Multicultural Hero. Lingua Franca 1998
2Ulrike Klausmann, Marion Meinzerin, Gabriel Kuhn (Tyler Austin and Nicholas Levis,trans.), Women Pirates and the Politics of the JollyRoger. MontrŽal, 1997), lk. 62
3Vt näiteks: Peter T. Leeson, An‐arrgh‐chy: The Law and Economics of Pirate Organization, Journal of Political Economy, Vol. 115, No. 6 (December 2007), lk. 1049-1094
4Peter Leeson rõhutab, et tema arutlus lähtub 17. sajandi ja Kariibi mere kontekstist, ja näiteks kaasaegsete Somaalia piraatide puhul see ei kehti.
5Salvatore Poier, Hostis humani generis. History of a multi-faceted word, Darkmatter Journal, 2009, Issue-5, lk 45
6Mitte segamini ajada selgelt praktilise suunitlusega piraatluse uuringutega (Piracy Studies), mis tegeleb eelkõige 21. sajandi piraatluse probleemiga (Somaalia jmt).
7C.R. Pennell, Who Needs Pirate Heroes?, The Northern Mariner/Le Marin du nord, VIII, No. 2 (April 1998), lk 67
8Laura J. Rosenthal, Cultural Studies and Pirate Studies: Straight on ’til Morning. The Eighteenth Century, vol. 53, no. 3, 2012 University of Pennsylvania Press, lk 385
9Mõistet post-anarhismi tuleks tõlgendada mitte kui anarhismi-järgne, vaid kui anarhism-pluss-poststrukturalism. Termini pakkus välja Hakim Bey aastal 1987 oma manifesteerivas tekstis “Post-Anarchist Anarchy”.
10 “Hakim” viitab häkkimisele, “Bey” on türgikeelne vaste tiitlile “pealik”. (Simon Sellars, Hakim Bey. Repopulating the Temporary Autonomous Zone, Journal for the Study of Radicalism, Vol. 4, No. 2, 2010, lk 89
11Autonomedia asutati 1974 kui ajakirja Semiotexte(e) väljaandja. Kirjastus keskendus “radikaalsele teooriale”, provokatiivsetele poliitfilooofidele ja uue meedia teoreetikutele, Autonomediast sai muuhulgas ka üks peamisi Prantsuse poststrukturalistlike filosoofide tutvustajaid Põhja-Ameerikas. Peter Lamborn Wilson kuulus ka ise kirjastse asutajate hulka.
12The Mentor, Hacker Manifesto, 1986
13Donna Haraway, A Cyborg Manifesto: Science, Technology, and Socialist-Feminism in the Late Twentieth Century, 1985
14David Garcia ja Geert Lovink, The ABC of Tactical Media, 1996
1518. sajandi allikatel olid Libertalia asutajad ateistid, kuid Wilson juhib siin tähelepanu sellise määratluse vastuolule piraadivabariigi motoga “Vabaduse ja Jumala nimel” ning pakub et õigem määratlus oleks deism, mis 18. sajandi kontekstis võis tõsikristlaste jaoks ka võrduda jumalasalgamisega.
16Antud määratlusele vaidleb vastu näiteks piraadiuurija Gabriel Kuhn, kes väidab et Libertalia kohta kirjapandu viitab pigem Thomas Hobbesi ideestikule ja äärmisel juhul võib Libertalia riigikorda nimetada liberaal-demokraatlikuks, kuid kindlasti mitte kommunistlikuks (Kuhn, lk 132-136).
17Wilson kasutab oma piraadi-tekstides muu hulgas ka väljendit “sotsiaalsed bandiidid”, kuid teeb seda üsna möödaminnes, avamata mõiste sisu või viitamata Eric Hobsbawmile.

Kommentaare ei ole: