neljapäev, aprill 10, 2014

Tallinna Graafikatriennaali noortenäitus Rundumis

Intervjuu Tanja Muravskaja, Tallinna XVI Graafikatriennaali „Kirjaoskus/kirjaoskamatus“ noorte kunstnike näituse (6.-16. märts 2014, Rundum artist-run space) ühe kuraatoriga

Elnara Taidre, 16. märts 2014. Fotod: Tanja Muravskaja



Mis oli selle näituse kureerimise puhul oluline, milliste küsimustega sina ja Marko Nautras, näituse teine kuraator, tahtsite tegeleda?

Meie kui kuraatorite jaoks oli oluline n-ö sekundeerida tänavuse Graafikatriennaali põhiideele: käsitledes, kuidas kunstnik, kunstnike kogukond töötab ja suhestub tekstiga. Mulle endale pakkus huvi mõtiskleda ka selle üle, kuidas saab „lugeda“ kujutist. Tahtsin näha, kuidas kunstnikud töötavad keelega, selle mõiste nii otseses kui kaudses tähenduses. Triennaali põhiteema – kirjaoskus/kirjaoskamatus – seostub, nagu mulle tundub, kaasaegse kunsti teatava kriisiga, kus toimuvad katsed leida järgmine „keel“ kõlavate poliitilise ja sotsiaalsete loosungite asemele. Vähemalt sellisena näen kunstiprotsessi siin, Tallinnas. Toimuvad nimelt katsed leida ja mõtestada oma keel, oma väljendusvahendid. Minu jaoks on oluline, et näitus toimub ruumis, mida veavad EKA fotoosakonna vilistlased: sisenesime uue materjaliga soojendatud territooriumile, vaadeldes, kuidas kujutis avaneb näituseruumis.

Noortenäitus Graafikatriennaali raames on saanud teatavaks traditsiooniks, väljakujunenud formaadiks.

Jah, Triennaalil on omad traditsioonid, muuhulgas noortenäituse traditsioonid. Praeguseks on juba väärikas nimekiri tegijatest, kes on panustanud noortenäituse korraldamisse: näiteks üks varasematest kuraatoritest Jaanus Samma on tänavu rahvusvahelise rändnäituse „Password: Printmaking“ (08.02.–16.03.2014, Tallinna Kunstihoone) kaaskuraator. Ühe sõnaga, noortenäitus on kindlakskujunenud žanr, mis võib osutuda ka hüppelauaks. See on vajalik meie kunstimaailmas, kus toimub võrdlemisi vähe suuri rahvusvahelisi sündmusi: näiteks Anneli Porri ja Rael Arteli 2007. aastal kureeritud Noorte Kunstnike Biennaal ei juurdunud. Kuigi Graafikatriennaal on osalt konservatiivne formaat, leian, et see on samas aktuaalne ja Tallinnas omal kohal – mastaapne sündmus, omamoodi aruanne, mis on avatud pikalt Tallinna kesksetel näitusepindadel. Tuleks esile tuua, et Triennaal pakub võimalusi eneseväljenduseks kaasaegses vormis, muuhulgas fotokunstnikele, aga ka laiemalt multimeediakunstnikele. See on suuresti avatud ja kunstnike jaoks huvitav formaat.

Kuidas suhtud sellesse, et Graafikatriennaalile võetakse vastu fotosid või uusi meediaid? Selle meediumivaliku laiendamise aluseks on võetud tiražeeritavuse printsiip, mis on üks graafika olemuslikke jooni.

Siin on isegi olulisem loomisprotsess ja -tehnoloogia: teos kujutab endast tõmmist. Meie näitusel on graafikapressil loodud tõmmiseid ja sarnasel viisil luuakse ka fotot, fotogrammi meetodil saab fototõmmise otse paberile, fotofilmi kasutamata. Selles mõttes graafika ja foto on väga sarnased. Aga sa mõtlesid vist pigem avatust teistele meediumitele? Mis sa ise arvad?

Minu meelest on see huvitavaks võimaluseks laiendada Triennaali meediumipiire: nõukogude ajal oli eesti graafika üsna avangardseks nähtuseks (kuigi radikaalsemad tööd Triennaalile siiski ei jõudnud) ning tänapäeval võimaldab teiste meediumite kaasamine säilitada selle staatust aktuaalse sündmusena kaasaegses kunstis.

Olen nõus. Kuid minu arvates on nii Triennaalil Kumus, kui ka noortenäitusel Rundumis eksponeeritud videod sisult suuresti graafika, mis on viidud liikuva kujutise formaati. Teiste meediumite esindajate aktsepteerimine Triennaalile annab graafikutele märku, et meediumipiirid on avatud. Arvan, et see on kunstnike jaoks positiivne tõukepunkt. See oli hea määratlus Triennaali videovaliku kohta: paljud neist töödest on olemuslikult graafilised, seega ei muutu väljenduse keel, vaid laienevad esitluse vahendid. Jah. Kujundlikult rääkides, kunstnikud ei viska oma traditsioonilisi tööriistu nurka: nad jäävad ikkagi oma loominguruumi, lihtsalt kasutavad uusi kaasaegseid võimalusi. Sellised eksperimendid on kindlasti väga kasulikud kunstniku individuaalse kasvu jaoks.

Sinu ja Marko kureeritud näitus oli algusest peale planeeritud Triennaali satelliitväljapanekuna. Kuidas tundub sulle praegu, kui mõlemad näitusel on lahti, kas planeeritud dialoog õnnestus? Mulle endale näib see hästitoimivana, sest see eriline meelelaad, mis valitseb Kumu näitusel – ühelt poolt, tähelepanu visuaalse keele vastu, kuid teiselt poolt kriitilisus selle „lugemise“ suhtes, samuti rõhk teostusel ja kvaliteedil – on tunnetatav ka Rundumi näitusel. Kuivõrd teadlikult te saite luua selliseid seoseid?

Kui hakkasime Graafikatriennaali president Eve Kasega arutama tulevast noortenäitust, said läbi räägitud käesoleva Triennaali aluseks olnud ideed, mis ei kadunud kuskile ka praegu. Teatud ideed ja tähendused on kohal nii Kumu kui Rundumi väljapanekutel, justkui voolates ühelt näituselt teisele, isegi kunstnikud korduvad. Meie näitus räägib sellest, et on olemas noorte kunstnike põlvkond, kes mõtleb Triennaali kontseptsioonis tõstatatud probleemide peale. Kuid tundus, et suure, vaatajat enda „sisseneelava“ formaadi taustal oleks kohane väike, kammerlik formaat: ka seetõttu, et graafika kutsub vaatama ennast lähedalt.

Põhimõte „vähem on rohkem“?

Jah, väikese formaadi eelis on vaataja suurem tähelepanu. Väike näitus ja väike ruum on justkui noore põlvkonna metafoor, kuigi ehk natuke liiga otsene, kuid samas sümpaatne.

Kuid samas see osutab ka potentsiaalsele kasvuruumile.Kuidas leidsite töid näitusele? 

Tutvusime Marko Nautrase ja Eve Kasega noorte kunstnike portfooliotega, samuti viibisime EKA graafikatudengite suurel kevadeksamil, kus olid kohal ka teised kuraatorid, nii et sellest sai omamoodi suur ülevaatus enne Triennaali avatud konkursi väljakuulutamist. Osa tööde valmimise juures olin algusest peale, näiteks juhendasin kursuse „Sissejuhatus kaasaegsesse fotograafiasse“ raames Ede Raadiku ja Johan Elmi töid, mis on praegu väljas Kumus (kuigi tahaksin neid ehk meie näitusele). Tegime kursuse raames mitu erinevat projekti ning näituse kureerimine oli siin loogiline järgmine samm. Olen graafikatudengitega töötanud ka varem, minu kontakt graafikaga toimub lähtudes fotokunstist, kus kujutis on üsna ühemõtteline – ma saan aru, kuidas seda lugeda, kuidas see üles ehitatakse ning kuidas sellega saab töötada; graafika aga on minu jaoks uus valdkond, kuigi fotole üsna lähedane.

Mul oli isiklikult nauditav vaadata, kuidas graafikatudengid loovad kihthaaval oma töö tähendust. Mu enda tööprotsess algab näiteks sellest, et sõnastan kontseptsiooni, ning alles seejärel leian võimalusi selle teostamiseks, visuaalseks kehastuseks. Graafikatudengite töö toimub aga mõnes mõttes vastupidises suunas: kunstnikud otsivad tähendusi tööprotsessi käigus, kohati isegi näitusel. Kõigepealt siin on kujundi otsing – inspiratsioon, loomise rõõm, tugevalt muljed õnnestunud kujunditest. Selle näituse puhul keskendusin eelkõige just naudingule, mille saab fotograaf, olles tunnistajaks uute tööde loomisprotsessile, mis on teostatud fotole lähedases meediumis, ning nende transformeerumisele näituseprojektideks.

Kas valisite näitusele lisaks valmistöödele ka ideed või projektid, millega edasi töötada?

Oleme töötanud koos Mairi Mölderi, Eda Raadiku ja Ann Pajuvälja projektidega. Mind ennast intrigeerivad Mairi Mölderi tõmmised – võime nimetada neid portreedeks või maastikeks – graafikapressidelt kui tööpinnalt, millel töötasid kohati terved graafikute põlvkonnad. Hiljuti avatud Kumu kunstimuuseumi graafikapressi „kultuurikiht“ on väiksem, kuid EKA graafikapress on täis kõikvõimalikke täkkeid ja tähendusi: nagu kortsud vana inimese näol, mis kõnelevad ajajälgedest, mälust. Ja see haarab kaasa. Mind kui portreežanri austajat see kõnetab, naudin, kuidas üsna lihtsalt tajutava meetodiga, näilise lihtsusega saab vaatajani viia sügavaid tähendusi: graafikapress kui laud, millel sünnivad ja saavad teoks kõik ideed. 




Mairi Mölder peab graafikuna tegema sedalaadi tööd, mida kaasaegne kunst kohati ei eelda: käe monotoonsed liigutused, füüsiliselt rasked pingutused. Tema sarjaga tekitab põneva dialoogi Ede Raadiku sari: võttes üle füüsilise töö teema, mis on eespool kirjeldatud töös pigem implitsiitsel kujul, tõstatab see küsimuse, millist tööd on kunstnik sunnitud tegema elatise teenimiseks. Eelmisel suvel töötas Ede Raadik kaubanduskeskuses, kus ühe pika töövahetuse jooksul pidi ladustama erinevaid lihatooteid, töötades selle aja jooksul läbi sadu tooteühikuid. Siinkohal tekib küsimus, kas see on kunstnikule sobiv tegevusvaldkond ning mida ta võib sellega peale hakata. Mõtleva kunstnikuna transformeeris Ede Raadik oma emotsioonid tööst külmas laoruumis imelistesse skeemidesse, mingisugustesse õitsevatesse aedadesse.



Ann Pajuväli esitas ainsana videotööd, mida tahaks ehk eksponeerida tehniliselt paremini. See on töö igivanal teemal: kuidas kunstnik vaatab aknast välja. Ann Pajuväli nägi magalarajooni naabermaja akende sisse- ja väljalülituvas valguses akna taga toimuvat maailma: pimeduse saabumise ja valguse teema nagu Magritte’il. Ta hakkas tegema visandeid aknavalguse skeemidest, töö käigus otsustasime, et video kui animatsioon oleks nii graafilisem kui ka vaatajale köitvam. Kaasaegne fotograaf ei pea palju joonistama, kuid töötades fotofilmiga, pidin tegema visandeid kaadritest, sest stuudios oli vähe aega ning tähendusi oli vaja luua enne fotosessiooni. Mul oli huvitav teatud äratundmisega jälgida, kuidas Ann Pajuväli tegi käsitsi joonistusi, mida hiljem transformeeris elektroonilistesse mustritesse.


Räägi Ats Parve tööst, mis valmis sinu juhendatud kursuse raames.

Mul on hea meel, et Ats Parve osaleb näitusel, sest tema suhtumine fotokunsti on üsna spetsiifiline, keereldes küsimuse ümber, milleks täiendada kujutistega neist niigi üleküllastunud maailma. Tema töö toimib kommentaarina sellele skeptilisele suhtumisele visuaalsesse toodangusse. See on märkmik portreefoto kursuselt, mille andsin teise kursuse fototudengitele: see näitab tudengi tööd eri valgustuse skeemidega, kus ta proovib läbi, milliseid tulemusi annab klassikaline, dramaatiline, teatraalne, n-ö hi-key ja low-key valgustus. Üks osa on siin fotoklassikast pärit lahendus ning tudengid peavad oma töös taastama, kuidas see on saavutatud. Ats Parve märkmik demonstreerib, kuidas kaasaegne fotograaf õpib visuaalsete kujutiste tootmist, selleks, et olla selle visuaalse maailma osa. Meie ees on justkui käsiraamat, mille järgi igaüks võib õppida, sisenedes visuaalsete kujutiste tootmise keskkonda. Kursuse lõpuks valdab tudeng mitmeid võtteid, hiljem saame näha, kas ta oskab seda tööriistakasti kasutada: töötada visuaalse kujutisega, täites oma töid visuaalse „kirjaoskusega“. Või ta saab seda eitada. Intrigeeriv on see, et Ats Parve märkmikus me ei näe taaslavastatavaid eeskujusid, vaid tema tehtud versioone, saame imetleda ainult tema tööd. Selles on põnevat ambivalentsust, mitmekihilist lugemist, mis on omal kohal nii kunstis kui ka fotos. Seetõttu tundus see töömärkmik vajalikuks täienduseks graafikateostele ja mul on hea meel, et Ats Parve tunnistas selle eksponeerimist väärivaks tööks. 


See on küll põnev küsimuste sulam: kui sul on kunstnikuna sõnum, kas leiad selle jaoks vahendeid, ja teisalt, isegi kui valdad visuaalsete kujutiste loomise „keelt“, kas sul on midagi selles öelda. Ning lõpuks, mida vaataja sellest välja loeb. Näitusel oli kaks tööd, mis puudutasid n-ö valelugemist – düsleksiale pühendatud Jenny Grönholmi sari, aga ka Søren Herscheli hajuva tähendusega poolabstraktne kompositsiooni-kiri.

Jah, need tööd illustreerivad üsna vahetult ülal puudutatud teemasid. Mulle õpetas see kuraatorikogemus ka seda, et näitusele on vajalikud nii tööd, mis kõnetavad peateemat otse, heas mõttes illustreerides seda, kui ka tööd, mis ei ole sellega ühemõtteliselt seotud, kuid väljendavad soovi seda toetada, alustada dialoogi. 


 
 


Sain aru, et plaanite teha väikese kataloogi?

Jah, see on plaanis, ning ideaalis võiks see pakkuda põhjalikumat käsitlust, analüüsivaid tekste – vaatame, mis sellest lõpuks saab.

Kommentaare ei ole: