Järgnevad tekstid valmisid EKA Kunstiteaduse Instituudi magistriõppe esimese aasta üliõpilastega kunstikriitika seminari raames. Reet Varblane palus meil võtta üheks oma kirjutamisülesandeks Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus “Kevadnäitus” ning mis sellest välja tuli, saab alljärgnevalt lugeda. Kuna kursus on suur, siis igaühele jäi üsna väikene tähemärkide ruum ning kogu komplekti, mis siia paberile siiski ära ei mahtunud, saab lugeda Artishokist. Lisaks sai iga kirjutaja ka teatava ülesande või vaatluspunkti: vaadata aastanäitust jooksva kunstikriitika võtmes; vaadata aastnäitust “kunstiajaloolase pilguga”, ehk et mis seekordsest huvitavat või väärtuslikku võiks tulevastele põlvedel välja noppida; pakkuda välja toimunule totaalselt uus kategooria, rakendada mõnda teoreetilist raamistikku jne. Lähteülesanded kajastuvad lõpptekstides siiski vaid väga õrnalt ning kahtlemata näitab antud tekstikogum teatud meelsust ja hoiakuid. Tegeletakse peamiselt formaadi endaga ning kes selles kaotajaks jääb, on kunst, keda eriti ei maini keegi. Millest on kahju, sest nagu igal suurel ülevaatenäitusel, on ka “Kevadnäitusel” häid töid. Aga ilmselt see ongi sümptomaatiline, et need mattuvad ülemulje alla. Iseenesest ei ole ju “Kevadnäitusel” kui sellisel midagi viga, las olla üks selline näitus ka, kuid probleem on pigem selles, et laiem avalikkus seostabki kaasajal tehtavat kunsti kaanoniliselt antud formaadi, esindatud meediumite ja alati-kohal-olevate-nimedega. Nii et võib-olla ei too aastanäitused kokkuvõttes mitte kunsti ja publikult ükesteisele lähemale, vaid hoopis vastupidi?
Maarin Mürk
Näitus, mis proovib meeldida
Eva-Erle Lilleaed
Eesti Kunstnike Liidu ülevaatenäitus on kirju nagu kevadine metsaalune, esindatud on üle seitsmekümne autori taiesed, mis teoste žanrit või kunstniku vanust arvestamata saalidesse laiali on paiskunud. On selge, et eksponeerimise eesmärk ei ole luua hierarhiad, eristusi ega ka seoseid, mille alusel teosed omavahel suhestuda võiks – eesmärk on anda ülevaade kunstnike viimase pooleteise aasta tegemistest ning autorid on kõik asetatud ühele horisontaalsele joonele. Sellises visuaalses kakofoonias orienteerumine õhutab üllatusmomendi (l)ootust, ilma töid koondavate jaotusteta ei oska aimata, mida järgmises saalis näha võiks. Kuid väga palju üllatusi siiski ei ole, pigem on külastaja kunstiiha püütud rahuldada kohustuslike suurte nimede kohaloluga, keda täiendavad mõned nooremad kunstnikud. Juba kaugelt tunneb ära Jüri Arraku, Enn Põldroosi, Jaan Elkeni, Leonhard Lapini, Tiit Pääsukese ja mitmete teiste tuntumate eesti maalikunstnike taieseid.
Ülevaatenäituse puhul on õigustatud salongi-tüüpi eksponeerimisformaat, kuid väljapanekust ei puudu ka mõni muiet tekitav vimka, näiteks teise saali ukse kohal olev Grisli Soppe absurdselt narr interpretatsioon nutvast Lindast kivi otsas. Näitusesaalides olevate teoste lõbusat seltsielu lõhub aga Anna Kaarma video “Dreamland”, mis mõjub oma pimedas intiimsuses niivõrd eristuvalt (kindlasti mängib siin rolli ka meedium), et traditsioonilisema kunsti vaatamise taustaga külastajad ei tihka isegi väikesesse “pimikusse” sisse astuda ning piiluvad põrandale projitseeritud vähkrevat neiut üle ukseläve.
Kaarma töö on sealjuures pea ainus video näitusel, samuti on vähe ka fotot. Peamiselt maali, graafika ja skulptuuri eksponeerimine tekitab küsimusi kaasajal, kus juba on muutnud endastmõistetavaks, et maailm ei seisa vaid nende kolme vaala turjal, eriti veel kui näituse ambitsiooniks on pakkuda mingisugust ülevaadet. Noored kunstnikud, kes uuemate meediumitega töötavad, ei tunne ilmselt lihtsalt huvi erinevalt iga-aastaste kohustuslike staažikate osalejate kõrval aastanäituse kriitiliste väljakutseteta eksponeerimisformaadi vastu, nii et ega žüriil ei jäägi muud üle kui valida nende hulgast, kes osaleda soovivad.
Tuttavlike meediumite eksponeerimise rohkusest tulenevalt võib tõdeda, et näitus üritab vastata tavakülastaja ootustele ning meeldib oma klassikalise formaadi ja armastatud kunstnike kohalolu tõttu suurele külastajahulgale. Konflikte, kriitilist dialoogi või provokatsioone pole mõtet otsida, küll aga võib väljapanek õhutada külastajate sisemise monoloogi ja emotsionaalsete isiklike tõlgenduste esile kerkimist.
Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik!
Evelyn Raudsepp
EKLi 14. aastanäitus ei lõhna halvasti, ei ärrita sotsiaalset närvi, ei küsi arvamust näituse kui sellise olemuse kohta ega palu kunsti oma peas ise välja mõelda. Ta on sõbralik ja värviline nagu kevadine bio-elu-ilu. „Niisama loomupärane nagu taimede tung kevadel nina mullast välja pista, on ka kunstnike soov oma töid avalikult näidata ning publiku huvi saada aimu kunstivaldkonnas toimuvast, kohata vanu lemmikuid ja avastada uusi üllatajaid,“ – nii avab pressiteade näituseformaadi funktsiooni; ilma pretensioonideta, selle vajalikkust kinnitades. Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik; siit-nurgast ja sealt-nurgast, saagem kõik sõbralikult keskpõrandal kokku!
Kevadnäitus on neutraalne ülevaatus, kus on olulised kaks dimensiooni: vertikaalne ehk vanuseline, põlvkondade kohtumine ning horisontaalne – avatud skaala igast soost ja päritolust kunstnikele. Osaleb 76 kunstnikku (pressiteatel väljakuulutatud 78-st kunstnikust loobusid 2 tööde ülespanemise ajal), kelle keskmine vanus on 54 aastat ning vanima (s. 1928) ja noorima (s. 1992) vanusevahe on 64 aastat. Naiskunstnike kaader tundub esmalt üsna jõuline, kuid tegelikkuses on siiski meeste-naiste osakaal lääneliku tolerantsitundlikkusega täpselt 38/38 (naiskunstnike teoseid on küll rohkem).
Nii pressiteade kui publikuprogramm on kohandunud ennast laiemale publikuringile, kes võib-olla ainult kord aastas näitusel käibki. Ametlik tutvustus garanteerib kindla peale minekut mitme aspektiga – näituse pani kokku žürii: arvamuste paljusus tagab mitmekesisema valiku võrreldes kuraatori ainuisikuliste eelistustega; „nagu hea tava ette näeb, esitatakse „värsket kraami”“ – kevadnäitus võimaldab laiemal publikul kunstiasjadega päevakajaliselt kursis olla; eksponeerimiseks valitud “salonginäituse” formaat pakub eelkõige traditsioonilisi meediumeid nagu maal, graafika ja skulptuur. Kõikidele vanuserühmadele kohandatav publikuprogramm „Kokkulepete aeg“ keskendub traditsiooniliste kunsti- ja näituseformaatide püsimajäämisele ning arenemisele. Oma vormilt jääb ka publikuprogramm traditsiooniliseks, pakkudes ekskursiooni giidiga.
Aastanäitus on oma funktsioonilt turvaliselt paigas: see on sotsiaalne ettevõtmine, kus kohtuvad sõbramehelikult kunstnikud ning mille raames jõuab kunstile lähemale ka publiku võõristavam pool. Kogu näitust saadab demokraatlik „Kõigil on võimalus!“ ja põue poebki soe ja pehme tunne nagu igal kevadel õietolmu sädeleval lendlemisel...
Positiivsusest kaasaegses kunstis
Helen Ikla
Aastanäituse sõnum on positiivne: kunstnikele pakutakse võimalust eksponeerida oma viimase aja loomingut ning külastajatele luuakse ruum, kus taaskohtuda vanade lemmikutega ja avastada enda jaoks uusi nimesid. On loodud meeldiv, sõbralik ja isegi nostalgiline keskkond, kus kunsti ja rahva vahel puuduvad harjumuspärased vastandused ning leitud on teatav tasakaal ja rahulik kooseksisteerimine. Ja tõesti, ka näituseruumis valitseb omamoodi idüll, milles soliidsed härrad ja kaunid daamid kulgevad rahuliku keskustelu saatel kunsti vaadeldes. Nii luuakse aga Kunstihoones teatav nihestatus reaalsusest. Kui tegemist peaks olema läbilõikega kunstist ja ühiskonnast, tekib küsimus, kas Eesti kunsti hetkeolukord selle suhetes üldsusega on tõesti nii probleemivaba?
“Kevadnäitus” loob nägemuse sootsiumist, kus kunst ja ühiskond puutuvad kokku vaid kord aastas, et siis sama targalt oma liistude juurde naasta. Žürii eesmärk ei olnud koostada kriitiliselt suhestuvat näitust ning sellise otsusega asetub näitus aga kaasaegses kunstielus pigem marginaalsele positsioonile. Tänane näitusekülastaja on tõenäoliselt juba harjunud ekspositsioonidega, mis esitavad talle väljakutse ning seavad kõige ilmsemaid eeldusi kahtluse alla. Kunsti ühiskondlik roll on juba pikemat aega olnud üldtunnustatule vastutöötamine, mis tähendab, et olemasolevate väärtuste taastootmine on muutunud suurimaks paheks. Pole põhjust uskuda, et Eesti kunst ei reageeri hetkel avalikkuses toimuvale, kuid valitud esitamisviis summutab võimalike kriitiliste tööde hääle ning hakkab hoopis takistama kunsti suhestumist ühiskonnaga. Esitades teoseid ilma konkreetse eesmärgita kõikvõimalikes suundades liikuva hoomamatu massiivina, muutuvad tööd lihtsalt objektideks.
Eelnev ei tähenda, et kaasaegses kunstis või selle eksponeerimises ei võiks esineda positiivsust või isegi lihtsat rõõmu loomingu üle, kuid aastanäituse-laadne eksponeerimisviis võib oma demokraatlikus paljususes muuta tööd ise täiesti vaikivaks. Kuigi teemaga piiritletud kuraatorinäituste puhul eksisteerib oht olla suunatud vaid väga konkreetsele osale publikust, saab siiski ehk väita, et see publik lahkub näituselt veidi teistsugusena kui sinna saabudes.
Tühistatud kokkulepped
Brigita Reinert
Kunstihoones tervitab kevadnäituse külastajate Robin Nõgisto töö „Love Folk“, mis iseloomustab hästi kogu näitust: kirju, mitmetasandiliste pindade ja erinevate võimalike maailmade kohtumine. Tervikut ei moodusta teadlikult ka kogu näitus ise nagu sätestab pressiteade: „Kevadnäituse teeb põnevaks kindla kontseptsiooni puudumine ning püsimine klassikalise formaadi ja n.ö. traditsiooniliste meediumide piires, samas neid piire uudishimulikult kombates“.
Kuidas mõtestada näitust, mis on laetud ühise toetuspinnata lugudega? Marc Augé on rääkinud ülimodernsusest, mille tunnuseks on liiasus. See seisneb sündmuslikus, tähenduslikus ja ruumilises külluses. Nii on kujunenud kohad ja mittekohad, kus kohta seostatakse identiteedi, suhete ja ajalooga ning ruum, mida ei saa vastavalt määratleda, moodustab mittekoha (nt lennujaamad, supermarketid). Mittekoht on laetud tähenduslikust ja ruumilisest üliküllusest ning muutunud ebaisikuliseks.1
Kuigi infoküllust on tihti mõistetud negatiivses võtmes, võib siit leida ka teistsuguseid aspekte. Teoreetiliselt on mittekoht individuaalse vabaduse absoluut ehk ruum, millest ei saa välja lugeda sotsiaalseid suhteid – antud juhul võiks seda mõista siis kui võimalus, kus iga sisenev näitusekülastaja saab oma vaatajakogemuse lähtuvalt oma minast määrata.
Augé järgi on tänapäevases maailmas kohad ja mittekohad põimunud. Nii on ka Kevadnäituse puhul: ühelt poolt tõstab see esile klassikalise näituseformaadi; teisalt leiab tööde seast paar intrigeerivat sisselõiget. Tiiu Kirsipuu skulptuur „Koodid: Leonhard Lapin“ ja Grisli Soppe „Linda“ mõjuvad mõlemad leebelt irooniliselt ja osutavad näituse võimalikele varjatud hoovustele, kuid need paar viga mustris vajavad aga kogu muu ülikülluse hulgas tähelepanelikku märkajat. “Kevadnäitus” võib toimida nii koha kui mittekohana, sõltuvalt külastaja enda taustast ja suhestumisest antud väljapanekuga.
1 Augé, Kohad ja mittekohad. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2012, lk 101.
Võimatu kohtumine
Anne Vetik
See kevad tuli Kunstihoonesse teisiti, tavapärase Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse asemel ootab uudishimulikke külastajaid üllatus. Kõigil huvilistel on võimalik 4. maini tutvuda 78 autori ühistöös valminud installatsiooniga, mis samas küll osavalt teeskleb, et ta seda pole. Ilmselt valis tundmatuks jääda soovinud kuraator näitusepinnaks Kunstihoone sooviga paigutada oma suurteos “Kevadnäitus” dialoogi seal eelnevalt aset leidnud Kunstnike Liidu Aastanäituste traditsiooniga. Traditsioon säilib, kuid jätkusuutlikuse nimel oli see sunnitud kaasaegse kunsti poolt esitatud nõudmiste valguses muutma oma vormi, saadeks totaalseks installatiooniks.
Uksel kohtab külastaja suurteost sissejuhatavat performance’it “Piletiost”, mis on tähendusrikkaks eelmänguks näitusesaalides toimuvale. Tegemist on interaktiivse lahendusega, mis reageerib vastavalt iga külastaja ühiskondlikule positsioonile. Näiteks kui teatud ühiskondliku elu sektorites tundub, et publik vanuses 50+ on tõrjutud, siis Kunstihoones võetakse neid vastu avasüli, ilma piletita. Kunsti väljapaneku ruum – Eesti ühiskonnas magrinaliseeritud ala – on mõeldud eelkõige teiste marginaalide vastuvõtmiseks. Kõle eestuba, kus performance aset leiab, võimaldab marginaalidele füüsilisel tasandil samastumist talle harjumuspärase ebamugavustunde tekitamise kaudu.
Installatsiooni territooriumil edasi liikudes jõuame klassikalisse valgesse näituseruumi, mis on minetanud neutraalse pinna tähenduse. “Kevadnäitusel” on valgetest seintest saanud kunstiteose lahutamatu osa, ühtlasi nii selle kaitsev kest kui ka õrn sisikond. Publikul on võimalik jalutada näituse elutähtsate komponentide vahel, mis moodustavad tervikuna rahvusliku kunstikeha ning tunda end täiel määral selle olulise organina. Kunst ei muutu kunstiks ju enne kui ta saab nähtavaks, enne, kui ta ei puutu kokku publikuga. Installatsiooni osiste vahel ringi liikudes kohtame kriitilisi viiteid laiema publiku väljaarendamata kunstimaitsele, Eesti kunstimaailma ühele lemmikprobleemile. Maalid, skulptuurid ning graafika mõjuvad artefaktidena vanast heast ajast, mil ei pidanud süvenema kehva kvaliteediga ülesvõetud videotesse ja kui isegi foto polnud veel oma “kunstipabereid” kätte saanud.
Paralleelselt 20. sajandi kunstimoode tutvustava butiigi õhustiku loomisega jätkub ka marginaliseeritud rühmade esiletoomine: kui publikus on selleks vanem ning vähem varakam generatsioon, siis kunstis on selleks uuemad vormid, mille poolhäbelik kohalolu tekitab pigem kaastunnet kui usku võimalikku retseptsioonimuutusesse. Nende kahe „teise“ – uutmoodi kunsti ja vanamoodi inimese kokkuviimises läbi esimese peitmise ja teise esiletoomise – seisnebki “Kunstinäituse” suurim võlu ja paradoks.
Hea tava
Marten Esko
Juba kolmandat korda kannab Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus nime “Kevadnäitus”, mis on märk sellest, et aastanäituse formaat on asunud tunnistama oma sisu. Juba kolmandat korda ei soovita olla pseudo-kaasaegne kuraatorinäitus, vaid on lähtutud Ants Juske ettepanekust proovida demokratiseerida tänapäevast kunstielu. Kuid kuidas seletada üldse sellise traditsiooni jätkumist näiteks Anders Härmile, kes on olnud aastanäituste formaadi üks tulisemaid kriitikuid? Seda vastust oleks olnud raskem anda kolm aastat tagasi, kui näitusel oli veel kuraator, kuid nüüd, kus näituse formaat ei ole enam midagi muud kui kõige laiemas mõttes kunstnike hiljutise loomingu esitamine, on vastus konkreetsem: tegemist ei ole kaasaegse näituse, vaid eheda nüüdiskunsti traditsiooniga.
Nüüdiskunst ehk kunst praegu on igasugune kunst kõige laiemas mõttes, mille ühisnimetajaks on ühtne hiljutine valmimisaeg. Sinna hulka kuuluvad ka 21. sajandi kubistid, impressionistid või neo-pallaslased – igasugune nostalgiline, kunagisi paremaid aegu romantiseeriv kunst. Ühe kitsama osana kuulub nüüdiskunsti hulka ka kaasaegne kunst, kuid selle ajamääratlus ei viita otseselt valmimiskuupäevale, vaid lihtsustatult öeldes reaalsele kriitilisele suhestumisele enda kaasajaga ning eneseteadlikule, mitte nostalgilisele või senist kunsti arengut eitavale autoripositsioonile.
Siit tekivadki seosed EKLi aastanäituste stereotüüpse põlvkondadevahelise kriitikaga, sest enne viimast kolme aastat üritati näituse formaati veel kaasaegsena hoida, kuid sisult oli tegemist siiski ainult ühe aastanumbri või motiivi grupeerimisega. Aastanäitus üritas siis veel aktuaalsena näida ning oma killustatuses mingisugust positsiooni formuleerida, sellest hoolimata valmis sisu ja formaadi vastandumisel lõpptulemuseks alati midagi veidrat. Kuid nüüd, kus formaat on sisuga leppinud, ei ole enam otseselt kriitikaks põhjust, sest näitust kui ideelist tervikut või midagi konkreetset, mida oleks veel võimalik kritiseerida, ei eksisteeri – on ainult seisukohata traditsioon; hea tava.
Status update
Epp Õlekõrs
Võrreldes hiljuti Kunstihoones aset leidnud ANK '64 retrospektiivi ekspositsiooniga, on “Kevadnäituse” kujundus napp: lihtne etiketaaž, näitusel osalejaid ja meeskonda loetlev seinatekst ning valged seinad. Näituse kerget ja ajutist iseloomu rõhutab asjaolu, et külastajaid ei varustata saaliplaani, tööde nimekirja ega pressitekstiga. Samuti jäävad tähelepanuta kunstnike CV-d. Rohkearvulise publiku silme eest käib läbi värskelt valminud looming, tekib 76 status update'i, mille hulgast leiavad kõik külastajad pikemat juttu vajamata oma lemmikud.
“Kevadnäituse” tööde kogumit ei köida tugevalt üheks ei kuraatori sõnastatud ega kujundaja vormistatud positsioon. Näitusekujundaja tagasihoidlikul ärgitusel näeb vaataja väljapanekus vähemal või rohkemal määral omavahel ühenduses olevaid vormilis-tonaalseid gruppe. Välja pole toodud põlvkondlikke eristusi ega sügavamaid ühendavaid sõnumeid. Kaasaegse näituse formaadi juurde kuuluvad lisaks kunstiteostele ka muud komponendid, alustades kunstnikuga tihedas koostöös tegutsevast kuraatorist ja näitusekujundajast ning lõpetades publikuprogrammi loojatega.
“Kevadnäitus” töötabki teises süsteemis, nõukogude ajal publikumenu nautinud ülevaatenäituse formaat ei vajanud kuraatorit. Ka graafiline disain ei olnud end veel ülevaatenäituste traditsiooni kinnistumise aegu eraldiseisvana kehtestanud ning sellest lähtuvalt ei kuulu näitusemeeskonna tuumikusse ka nüüd vaikimisi graafilist disainerit. Nii pole ka fookuses olnud küsimused, mis graafilise disaini seisukohalt tähelepanu vääriksid nagu esitatavate seinatekstide asetus ja loetavuse mugavus. Kuid kuna “Kevadnäitusel” pole kuraatorit, siis kipub tema roll mõnel määral näitusekujundajale üle kanduma. Just kujundaja peab otsustama, milliseid visuaalseid kooslusi moodustada ning mida tuua esile tüpograafia ja infograafika abil.
Kevadnäitus tavavaataja pilgu läbi
Maritta Tukk
21. märtsil avati Tallinna Kunstihoones eesti Kunstnike Liidu traditsiooniline, nüüd juba 14. aastanäitus, mis kolmandat aastat järjest „Kevadnäituse“ nime kannab. Kuna olen olnud selle näituse iga-aastane külastaja, läksin mõningaid „sahinaid“ ette kuuldes uudishimust elevil näitusele juba avamise päeval lootusega, et seekordne näitus on eriline.
Nagu ikka oli näitusel esindatud maal, graafika ja skulptuur, nooremate autorite poolt ka installatsioonid, videod ning fotod. Kõik oleks nagu paigas – kunsti igale maitsele, millest südamest rõõmu tunda. Vastupidiselt ootustele vajus aga näitus suure laviinina peale, mõjudes pealetükkivana ja jättes välja võimaluse igat taiest eraldi nautida, vähemalt proovida seda teha. Ka kunst, nagu inimene vajab oma privaatruumi. Selline killustatus ja virr-varr ei soodustanud mingit dialoogi teket vaataja ja kunstiteose vahel. Taieste eksponeerimisel puudus igasugune loogika või stiilitunnetus. Uudsemate, põnevamate, kaldun arvama ka nooremate autorite kõrval tundusid vanemate kunstnike tööd nii „ülituttavlikena“ (näit. J. Arraku, T. Pääsukese ja T. Vindi teosed). Kuigi teoste valmimise aasta oli peaaegu käesolev, mõjusid need noorte autorite tööde kõrval koopiamasina eksemplaridena – varasemate töödega võrreldes esineb endiselt sama teema. Siiski ei taha ma vanameistreid maha materdada, eks igal kunstnikul on oma käekiri ja ka lemmiktemaatika. Minu arusaam kunsti eksponeerimisest eeldab, et õiges kontekstis võiks erinevate generatsioonide teoste paigutus paremini esile tulla. Eriti kurb oli vaadata, et suures saalis oli hiljuti meie seast lahkunud Andres Toltsi teos taha nurka otsekui surutud.
Järele mõeldes, ei tohiks kindla kontseptsiooni puudumine olla tervikut lõhkuvaks teguriks. Enne näitusesaalist lahkumist pakkus mõtteainet Maria-Kristiina Ulase „ Tähenduste otsija…“ – kellamehhanismil töötav jäse andis hoogu ja lootust. Ootan 2015. aasta kevadnäitust!
Maarin Mürk
Näitus, mis proovib meeldida
Eva-Erle Lilleaed
Eesti Kunstnike Liidu ülevaatenäitus on kirju nagu kevadine metsaalune, esindatud on üle seitsmekümne autori taiesed, mis teoste žanrit või kunstniku vanust arvestamata saalidesse laiali on paiskunud. On selge, et eksponeerimise eesmärk ei ole luua hierarhiad, eristusi ega ka seoseid, mille alusel teosed omavahel suhestuda võiks – eesmärk on anda ülevaade kunstnike viimase pooleteise aasta tegemistest ning autorid on kõik asetatud ühele horisontaalsele joonele. Sellises visuaalses kakofoonias orienteerumine õhutab üllatusmomendi (l)ootust, ilma töid koondavate jaotusteta ei oska aimata, mida järgmises saalis näha võiks. Kuid väga palju üllatusi siiski ei ole, pigem on külastaja kunstiiha püütud rahuldada kohustuslike suurte nimede kohaloluga, keda täiendavad mõned nooremad kunstnikud. Juba kaugelt tunneb ära Jüri Arraku, Enn Põldroosi, Jaan Elkeni, Leonhard Lapini, Tiit Pääsukese ja mitmete teiste tuntumate eesti maalikunstnike taieseid.
Ülevaatenäituse puhul on õigustatud salongi-tüüpi eksponeerimisformaat, kuid väljapanekust ei puudu ka mõni muiet tekitav vimka, näiteks teise saali ukse kohal olev Grisli Soppe absurdselt narr interpretatsioon nutvast Lindast kivi otsas. Näitusesaalides olevate teoste lõbusat seltsielu lõhub aga Anna Kaarma video “Dreamland”, mis mõjub oma pimedas intiimsuses niivõrd eristuvalt (kindlasti mängib siin rolli ka meedium), et traditsioonilisema kunsti vaatamise taustaga külastajad ei tihka isegi väikesesse “pimikusse” sisse astuda ning piiluvad põrandale projitseeritud vähkrevat neiut üle ukseläve.
Kaarma töö on sealjuures pea ainus video näitusel, samuti on vähe ka fotot. Peamiselt maali, graafika ja skulptuuri eksponeerimine tekitab küsimusi kaasajal, kus juba on muutnud endastmõistetavaks, et maailm ei seisa vaid nende kolme vaala turjal, eriti veel kui näituse ambitsiooniks on pakkuda mingisugust ülevaadet. Noored kunstnikud, kes uuemate meediumitega töötavad, ei tunne ilmselt lihtsalt huvi erinevalt iga-aastaste kohustuslike staažikate osalejate kõrval aastanäituse kriitiliste väljakutseteta eksponeerimisformaadi vastu, nii et ega žüriil ei jäägi muud üle kui valida nende hulgast, kes osaleda soovivad.
Tuttavlike meediumite eksponeerimise rohkusest tulenevalt võib tõdeda, et näitus üritab vastata tavakülastaja ootustele ning meeldib oma klassikalise formaadi ja armastatud kunstnike kohalolu tõttu suurele külastajahulgale. Konflikte, kriitilist dialoogi või provokatsioone pole mõtet otsida, küll aga võib väljapanek õhutada külastajate sisemise monoloogi ja emotsionaalsete isiklike tõlgenduste esile kerkimist.
Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik!
Evelyn Raudsepp
EKLi 14. aastanäitus ei lõhna halvasti, ei ärrita sotsiaalset närvi, ei küsi arvamust näituse kui sellise olemuse kohta ega palu kunsti oma peas ise välja mõelda. Ta on sõbralik ja värviline nagu kevadine bio-elu-ilu. „Niisama loomupärane nagu taimede tung kevadel nina mullast välja pista, on ka kunstnike soov oma töid avalikult näidata ning publiku huvi saada aimu kunstivaldkonnas toimuvast, kohata vanu lemmikuid ja avastada uusi üllatajaid,“ – nii avab pressiteade näituseformaadi funktsiooni; ilma pretensioonideta, selle vajalikkust kinnitades. Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik; siit-nurgast ja sealt-nurgast, saagem kõik sõbralikult keskpõrandal kokku!
Kevadnäitus on neutraalne ülevaatus, kus on olulised kaks dimensiooni: vertikaalne ehk vanuseline, põlvkondade kohtumine ning horisontaalne – avatud skaala igast soost ja päritolust kunstnikele. Osaleb 76 kunstnikku (pressiteatel väljakuulutatud 78-st kunstnikust loobusid 2 tööde ülespanemise ajal), kelle keskmine vanus on 54 aastat ning vanima (s. 1928) ja noorima (s. 1992) vanusevahe on 64 aastat. Naiskunstnike kaader tundub esmalt üsna jõuline, kuid tegelikkuses on siiski meeste-naiste osakaal lääneliku tolerantsitundlikkusega täpselt 38/38 (naiskunstnike teoseid on küll rohkem).
Nii pressiteade kui publikuprogramm on kohandunud ennast laiemale publikuringile, kes võib-olla ainult kord aastas näitusel käibki. Ametlik tutvustus garanteerib kindla peale minekut mitme aspektiga – näituse pani kokku žürii: arvamuste paljusus tagab mitmekesisema valiku võrreldes kuraatori ainuisikuliste eelistustega; „nagu hea tava ette näeb, esitatakse „värsket kraami”“ – kevadnäitus võimaldab laiemal publikul kunstiasjadega päevakajaliselt kursis olla; eksponeerimiseks valitud “salonginäituse” formaat pakub eelkõige traditsioonilisi meediumeid nagu maal, graafika ja skulptuur. Kõikidele vanuserühmadele kohandatav publikuprogramm „Kokkulepete aeg“ keskendub traditsiooniliste kunsti- ja näituseformaatide püsimajäämisele ning arenemisele. Oma vormilt jääb ka publikuprogramm traditsiooniliseks, pakkudes ekskursiooni giidiga.
Aastanäitus on oma funktsioonilt turvaliselt paigas: see on sotsiaalne ettevõtmine, kus kohtuvad sõbramehelikult kunstnikud ning mille raames jõuab kunstile lähemale ka publiku võõristavam pool. Kogu näitust saadab demokraatlik „Kõigil on võimalus!“ ja põue poebki soe ja pehme tunne nagu igal kevadel õietolmu sädeleval lendlemisel...
Positiivsusest kaasaegses kunstis
Helen Ikla
Aastanäituse sõnum on positiivne: kunstnikele pakutakse võimalust eksponeerida oma viimase aja loomingut ning külastajatele luuakse ruum, kus taaskohtuda vanade lemmikutega ja avastada enda jaoks uusi nimesid. On loodud meeldiv, sõbralik ja isegi nostalgiline keskkond, kus kunsti ja rahva vahel puuduvad harjumuspärased vastandused ning leitud on teatav tasakaal ja rahulik kooseksisteerimine. Ja tõesti, ka näituseruumis valitseb omamoodi idüll, milles soliidsed härrad ja kaunid daamid kulgevad rahuliku keskustelu saatel kunsti vaadeldes. Nii luuakse aga Kunstihoones teatav nihestatus reaalsusest. Kui tegemist peaks olema läbilõikega kunstist ja ühiskonnast, tekib küsimus, kas Eesti kunsti hetkeolukord selle suhetes üldsusega on tõesti nii probleemivaba?
“Kevadnäitus” loob nägemuse sootsiumist, kus kunst ja ühiskond puutuvad kokku vaid kord aastas, et siis sama targalt oma liistude juurde naasta. Žürii eesmärk ei olnud koostada kriitiliselt suhestuvat näitust ning sellise otsusega asetub näitus aga kaasaegses kunstielus pigem marginaalsele positsioonile. Tänane näitusekülastaja on tõenäoliselt juba harjunud ekspositsioonidega, mis esitavad talle väljakutse ning seavad kõige ilmsemaid eeldusi kahtluse alla. Kunsti ühiskondlik roll on juba pikemat aega olnud üldtunnustatule vastutöötamine, mis tähendab, et olemasolevate väärtuste taastootmine on muutunud suurimaks paheks. Pole põhjust uskuda, et Eesti kunst ei reageeri hetkel avalikkuses toimuvale, kuid valitud esitamisviis summutab võimalike kriitiliste tööde hääle ning hakkab hoopis takistama kunsti suhestumist ühiskonnaga. Esitades teoseid ilma konkreetse eesmärgita kõikvõimalikes suundades liikuva hoomamatu massiivina, muutuvad tööd lihtsalt objektideks.
Eelnev ei tähenda, et kaasaegses kunstis või selle eksponeerimises ei võiks esineda positiivsust või isegi lihtsat rõõmu loomingu üle, kuid aastanäituse-laadne eksponeerimisviis võib oma demokraatlikus paljususes muuta tööd ise täiesti vaikivaks. Kuigi teemaga piiritletud kuraatorinäituste puhul eksisteerib oht olla suunatud vaid väga konkreetsele osale publikust, saab siiski ehk väita, et see publik lahkub näituselt veidi teistsugusena kui sinna saabudes.
Tühistatud kokkulepped
Brigita Reinert
Kunstihoones tervitab kevadnäituse külastajate Robin Nõgisto töö „Love Folk“, mis iseloomustab hästi kogu näitust: kirju, mitmetasandiliste pindade ja erinevate võimalike maailmade kohtumine. Tervikut ei moodusta teadlikult ka kogu näitus ise nagu sätestab pressiteade: „Kevadnäituse teeb põnevaks kindla kontseptsiooni puudumine ning püsimine klassikalise formaadi ja n.ö. traditsiooniliste meediumide piires, samas neid piire uudishimulikult kombates“.
Kuidas mõtestada näitust, mis on laetud ühise toetuspinnata lugudega? Marc Augé on rääkinud ülimodernsusest, mille tunnuseks on liiasus. See seisneb sündmuslikus, tähenduslikus ja ruumilises külluses. Nii on kujunenud kohad ja mittekohad, kus kohta seostatakse identiteedi, suhete ja ajalooga ning ruum, mida ei saa vastavalt määratleda, moodustab mittekoha (nt lennujaamad, supermarketid). Mittekoht on laetud tähenduslikust ja ruumilisest üliküllusest ning muutunud ebaisikuliseks.1
Kuigi infoküllust on tihti mõistetud negatiivses võtmes, võib siit leida ka teistsuguseid aspekte. Teoreetiliselt on mittekoht individuaalse vabaduse absoluut ehk ruum, millest ei saa välja lugeda sotsiaalseid suhteid – antud juhul võiks seda mõista siis kui võimalus, kus iga sisenev näitusekülastaja saab oma vaatajakogemuse lähtuvalt oma minast määrata.
Augé järgi on tänapäevases maailmas kohad ja mittekohad põimunud. Nii on ka Kevadnäituse puhul: ühelt poolt tõstab see esile klassikalise näituseformaadi; teisalt leiab tööde seast paar intrigeerivat sisselõiget. Tiiu Kirsipuu skulptuur „Koodid: Leonhard Lapin“ ja Grisli Soppe „Linda“ mõjuvad mõlemad leebelt irooniliselt ja osutavad näituse võimalikele varjatud hoovustele, kuid need paar viga mustris vajavad aga kogu muu ülikülluse hulgas tähelepanelikku märkajat. “Kevadnäitus” võib toimida nii koha kui mittekohana, sõltuvalt külastaja enda taustast ja suhestumisest antud väljapanekuga.
1 Augé, Kohad ja mittekohad. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2012, lk 101.
Võimatu kohtumine
Anne Vetik
See kevad tuli Kunstihoonesse teisiti, tavapärase Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse asemel ootab uudishimulikke külastajaid üllatus. Kõigil huvilistel on võimalik 4. maini tutvuda 78 autori ühistöös valminud installatsiooniga, mis samas küll osavalt teeskleb, et ta seda pole. Ilmselt valis tundmatuks jääda soovinud kuraator näitusepinnaks Kunstihoone sooviga paigutada oma suurteos “Kevadnäitus” dialoogi seal eelnevalt aset leidnud Kunstnike Liidu Aastanäituste traditsiooniga. Traditsioon säilib, kuid jätkusuutlikuse nimel oli see sunnitud kaasaegse kunsti poolt esitatud nõudmiste valguses muutma oma vormi, saadeks totaalseks installatiooniks.
Uksel kohtab külastaja suurteost sissejuhatavat performance’it “Piletiost”, mis on tähendusrikkaks eelmänguks näitusesaalides toimuvale. Tegemist on interaktiivse lahendusega, mis reageerib vastavalt iga külastaja ühiskondlikule positsioonile. Näiteks kui teatud ühiskondliku elu sektorites tundub, et publik vanuses 50+ on tõrjutud, siis Kunstihoones võetakse neid vastu avasüli, ilma piletita. Kunsti väljapaneku ruum – Eesti ühiskonnas magrinaliseeritud ala – on mõeldud eelkõige teiste marginaalide vastuvõtmiseks. Kõle eestuba, kus performance aset leiab, võimaldab marginaalidele füüsilisel tasandil samastumist talle harjumuspärase ebamugavustunde tekitamise kaudu.
Installatsiooni territooriumil edasi liikudes jõuame klassikalisse valgesse näituseruumi, mis on minetanud neutraalse pinna tähenduse. “Kevadnäitusel” on valgetest seintest saanud kunstiteose lahutamatu osa, ühtlasi nii selle kaitsev kest kui ka õrn sisikond. Publikul on võimalik jalutada näituse elutähtsate komponentide vahel, mis moodustavad tervikuna rahvusliku kunstikeha ning tunda end täiel määral selle olulise organina. Kunst ei muutu kunstiks ju enne kui ta saab nähtavaks, enne, kui ta ei puutu kokku publikuga. Installatsiooni osiste vahel ringi liikudes kohtame kriitilisi viiteid laiema publiku väljaarendamata kunstimaitsele, Eesti kunstimaailma ühele lemmikprobleemile. Maalid, skulptuurid ning graafika mõjuvad artefaktidena vanast heast ajast, mil ei pidanud süvenema kehva kvaliteediga ülesvõetud videotesse ja kui isegi foto polnud veel oma “kunstipabereid” kätte saanud.
Paralleelselt 20. sajandi kunstimoode tutvustava butiigi õhustiku loomisega jätkub ka marginaliseeritud rühmade esiletoomine: kui publikus on selleks vanem ning vähem varakam generatsioon, siis kunstis on selleks uuemad vormid, mille poolhäbelik kohalolu tekitab pigem kaastunnet kui usku võimalikku retseptsioonimuutusesse. Nende kahe „teise“ – uutmoodi kunsti ja vanamoodi inimese kokkuviimises läbi esimese peitmise ja teise esiletoomise – seisnebki “Kunstinäituse” suurim võlu ja paradoks.
Hea tava
Marten Esko
Juba kolmandat korda kannab Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus nime “Kevadnäitus”, mis on märk sellest, et aastanäituse formaat on asunud tunnistama oma sisu. Juba kolmandat korda ei soovita olla pseudo-kaasaegne kuraatorinäitus, vaid on lähtutud Ants Juske ettepanekust proovida demokratiseerida tänapäevast kunstielu. Kuid kuidas seletada üldse sellise traditsiooni jätkumist näiteks Anders Härmile, kes on olnud aastanäituste formaadi üks tulisemaid kriitikuid? Seda vastust oleks olnud raskem anda kolm aastat tagasi, kui näitusel oli veel kuraator, kuid nüüd, kus näituse formaat ei ole enam midagi muud kui kõige laiemas mõttes kunstnike hiljutise loomingu esitamine, on vastus konkreetsem: tegemist ei ole kaasaegse näituse, vaid eheda nüüdiskunsti traditsiooniga.
Nüüdiskunst ehk kunst praegu on igasugune kunst kõige laiemas mõttes, mille ühisnimetajaks on ühtne hiljutine valmimisaeg. Sinna hulka kuuluvad ka 21. sajandi kubistid, impressionistid või neo-pallaslased – igasugune nostalgiline, kunagisi paremaid aegu romantiseeriv kunst. Ühe kitsama osana kuulub nüüdiskunsti hulka ka kaasaegne kunst, kuid selle ajamääratlus ei viita otseselt valmimiskuupäevale, vaid lihtsustatult öeldes reaalsele kriitilisele suhestumisele enda kaasajaga ning eneseteadlikule, mitte nostalgilisele või senist kunsti arengut eitavale autoripositsioonile.
Siit tekivadki seosed EKLi aastanäituste stereotüüpse põlvkondadevahelise kriitikaga, sest enne viimast kolme aastat üritati näituse formaati veel kaasaegsena hoida, kuid sisult oli tegemist siiski ainult ühe aastanumbri või motiivi grupeerimisega. Aastanäitus üritas siis veel aktuaalsena näida ning oma killustatuses mingisugust positsiooni formuleerida, sellest hoolimata valmis sisu ja formaadi vastandumisel lõpptulemuseks alati midagi veidrat. Kuid nüüd, kus formaat on sisuga leppinud, ei ole enam otseselt kriitikaks põhjust, sest näitust kui ideelist tervikut või midagi konkreetset, mida oleks veel võimalik kritiseerida, ei eksisteeri – on ainult seisukohata traditsioon; hea tava.
Status update
Epp Õlekõrs
Võrreldes hiljuti Kunstihoones aset leidnud ANK '64 retrospektiivi ekspositsiooniga, on “Kevadnäituse” kujundus napp: lihtne etiketaaž, näitusel osalejaid ja meeskonda loetlev seinatekst ning valged seinad. Näituse kerget ja ajutist iseloomu rõhutab asjaolu, et külastajaid ei varustata saaliplaani, tööde nimekirja ega pressitekstiga. Samuti jäävad tähelepanuta kunstnike CV-d. Rohkearvulise publiku silme eest käib läbi värskelt valminud looming, tekib 76 status update'i, mille hulgast leiavad kõik külastajad pikemat juttu vajamata oma lemmikud.
“Kevadnäituse” tööde kogumit ei köida tugevalt üheks ei kuraatori sõnastatud ega kujundaja vormistatud positsioon. Näitusekujundaja tagasihoidlikul ärgitusel näeb vaataja väljapanekus vähemal või rohkemal määral omavahel ühenduses olevaid vormilis-tonaalseid gruppe. Välja pole toodud põlvkondlikke eristusi ega sügavamaid ühendavaid sõnumeid. Kaasaegse näituse formaadi juurde kuuluvad lisaks kunstiteostele ka muud komponendid, alustades kunstnikuga tihedas koostöös tegutsevast kuraatorist ja näitusekujundajast ning lõpetades publikuprogrammi loojatega.
“Kevadnäitus” töötabki teises süsteemis, nõukogude ajal publikumenu nautinud ülevaatenäituse formaat ei vajanud kuraatorit. Ka graafiline disain ei olnud end veel ülevaatenäituste traditsiooni kinnistumise aegu eraldiseisvana kehtestanud ning sellest lähtuvalt ei kuulu näitusemeeskonna tuumikusse ka nüüd vaikimisi graafilist disainerit. Nii pole ka fookuses olnud küsimused, mis graafilise disaini seisukohalt tähelepanu vääriksid nagu esitatavate seinatekstide asetus ja loetavuse mugavus. Kuid kuna “Kevadnäitusel” pole kuraatorit, siis kipub tema roll mõnel määral näitusekujundajale üle kanduma. Just kujundaja peab otsustama, milliseid visuaalseid kooslusi moodustada ning mida tuua esile tüpograafia ja infograafika abil.
Kevadnäitus tavavaataja pilgu läbi
Maritta Tukk
21. märtsil avati Tallinna Kunstihoones eesti Kunstnike Liidu traditsiooniline, nüüd juba 14. aastanäitus, mis kolmandat aastat järjest „Kevadnäituse“ nime kannab. Kuna olen olnud selle näituse iga-aastane külastaja, läksin mõningaid „sahinaid“ ette kuuldes uudishimust elevil näitusele juba avamise päeval lootusega, et seekordne näitus on eriline.
Nagu ikka oli näitusel esindatud maal, graafika ja skulptuur, nooremate autorite poolt ka installatsioonid, videod ning fotod. Kõik oleks nagu paigas – kunsti igale maitsele, millest südamest rõõmu tunda. Vastupidiselt ootustele vajus aga näitus suure laviinina peale, mõjudes pealetükkivana ja jättes välja võimaluse igat taiest eraldi nautida, vähemalt proovida seda teha. Ka kunst, nagu inimene vajab oma privaatruumi. Selline killustatus ja virr-varr ei soodustanud mingit dialoogi teket vaataja ja kunstiteose vahel. Taieste eksponeerimisel puudus igasugune loogika või stiilitunnetus. Uudsemate, põnevamate, kaldun arvama ka nooremate autorite kõrval tundusid vanemate kunstnike tööd nii „ülituttavlikena“ (näit. J. Arraku, T. Pääsukese ja T. Vindi teosed). Kuigi teoste valmimise aasta oli peaaegu käesolev, mõjusid need noorte autorite tööde kõrval koopiamasina eksemplaridena – varasemate töödega võrreldes esineb endiselt sama teema. Siiski ei taha ma vanameistreid maha materdada, eks igal kunstnikul on oma käekiri ja ka lemmiktemaatika. Minu arusaam kunsti eksponeerimisest eeldab, et õiges kontekstis võiks erinevate generatsioonide teoste paigutus paremini esile tulla. Eriti kurb oli vaadata, et suures saalis oli hiljuti meie seast lahkunud Andres Toltsi teos taha nurka otsekui surutud.
Järele mõeldes, ei tohiks kindla kontseptsiooni puudumine olla tervikut lõhkuvaks teguriks. Enne näitusesaalist lahkumist pakkus mõtteainet Maria-Kristiina Ulase „ Tähenduste otsija…“ – kellamehhanismil töötav jäse andis hoogu ja lootust. Ootan 2015. aasta kevadnäitust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar