laupäev, detsember 31, 2016

Artishoki aastakokkuvõtted 2016

Maike ja Iggy Lond Malmborgi "99 words for Void" Kanuti Gildi Saalis

Aastad ei ole vennad! Seetõttu avaldab ka Artishok kaheksandat aastat järjest donkihotlikult oma kunstiaasta kokkuvõtteid. Kuid avaldab ka seetõttu, et Eestis on ikka kombeks kunstiaasta lõppedes öelda hea sõna oma sõprade ja heade kolleegide aadressil. Sõprade ja heade kolleegide tunnustamine aasta lõpus on kahtlemata ilus komme ning kui keegi oma sõprade ja heade kolleegide tunnustamisega alustab, ei saa ka ülejäänud enam teisiti kui tunnustada oma sõpru ja häid kolleege. Nii tunnustab ka Artishoki toimetuskolleegium koos kutsutud külalistega aasta lõpus oma sõpru ja häid kolleege. Sest üldiselt on ju lõppemas aasta, mis jääb meelde pigem halbade üllatuste tähe all: Brexit ja Donald Trump, David Bowie, Prince, Leonard Cohen ja George Michael, Aleppo, Nice ja Berliin. Ehkki on ka positiivset ses aastas: Läti veebiväljaanne Arterritory on lõppevat aastat oma kokkuvõtetes nimetanud naiskunstnike aastaks ning ka Artishoki aastakokkuvõtetes annavad sel korral tooni naiskunstnikud ja naiskuraatorid. Möödunud aasta näitustele, sündmustele ja tegudele vaatavad tagasi Gregor Taul, Tanel Rander, Liisa Kaljula, Francisco Martinez, Indrek Grigor, Šelda Puķīte ja Valts Miķelsons.


GREGOR TAUL


Näitus

1. Edith Karlsoni “Vox Populi” Tallinna Linnagaleriis.

2. Wolfgang Tillmans “On the Verge of Visibility” Serralvese Kaasaegse Kunsti Muuseumis Portos (kuraator Suzanne Cotter).

3. TASE’16 peanäitus Sukavabriku hoones (peakorraldaja Keiu Krikmann) – eeskujulikult organiseeritud ja kujundatud ning lõputööde seas oli minu jaoks mitmeid põnevaid avastusi.

4. Vilen Künnapu “Kunst, arhitektuur, revolutsioon” Arhitektuurimuuseumis (kuraator Indrek Grigor). Arhitektuurimuuseumi näitustest meeldis veel Kalle Komissarovi kureeritud “Maailma loomine. Näitus projekteerimise ajaloost”, kuhu oli sümpaatselt kokku kogutud arhitektide töölaudu ja- vahendeid läbi sajandi, ehkki näituse teine oluline pool (tekstid, avalik programm, vist (?) ikka veel ilmumata kataloog) oli nõrk. Mulle on jäänud mulje, et Eesti muuseumides ja galeriides (v.a suvine EKKM) on suvel toimuvad näitused justkui programmi B-pool, et kuna puhkavad nii töötajad kui ka külastajad, siis võib ka kriitikameel ära olla.

5. Jos de Gruyteri & Harald Thysi “White Suprematism” Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses. Minu lemmiknäitus 2016. aastast. Ma ei kirjutanud teoste pealkirju üles, aga selle väljapaneku põhjal võiksin kokku panna 2016. aasta lemmiktaieste nimekirja.


Sündmus

1. Glasgow International – konkurentsitult kõige vingema atmosfääriga biennaal, kuhu ma sattunud olen. Glasgow on rabav linn, tõenäoliselt üks lähiajaloo parimaid kohti, kus kunsti õppida. Kas ka praegu ja tulevikus? Ootan huviga, kas GI jätkab kohaliku isepäise kunsti tutvustamist või on sunnitud tegema ohverdusi rahvusvahelise kommertskunsti ees.

2. Siim Preimani galeriibuss galerii Galerii. Kolleegipreemia!

3. Skulptuurikilomeeter Rakveres (põhinäituse kuraator Anna Virtanen, asjamehed Michael Haagensen, Kadri Piirimäe, Siim Preiman, Brigita Reinert, Eva-Erle Lilleaed jt) – tõin kõik need nimed välja, kuna kunstiväljal on ikka veel (ja kahtlemata jätub seda aegade lõpuni) palju tasustamata ja kiitmata tööd. Sellega seoses tahaksin õlale patsutada absoluutselt kõigile kunstiväljal tegutsevatele inimestele. Mõistagi mitte tasuta töö pärast, vaid sellepärast, et näen, et minu ümber tehakse olulist ja hääd tööd. Head uut aastat, on ju?


Teos

1. Too Neitsi Maarjaga interaktiivne teos ERMi püsinäitusel, millest palju kära tekkis (kas see on kunstiteos, on see disainiobjekt, on see jumalateotus, on see representatsioon või representatsiooni representatsioon jne. jne.). Tõtt-öelda ei tea minagi, kas see taies oli Timo Tootsi või 3+1 arhitektide või kellegi kolmanda kätetöö, ent igal juhul tooksin aasta ühe olulisemana välja Timo Tootsi kunstnikutöö ERMi püsinäitusel.

2. Cyprien Gaillardi “Cities of Gold and Mirrors” jt videod tema näitusel “Ruins of the Apocalypse” Teatro Thalias Lissaboni Arhitektuuritriennaali raames (ühtteist näeb youtube’ist https://www.youtube.com/watch?v=sZ4rA4QX_gY ja https://www.youtube.com/watch?v=nFWgiZxnz7o ). Kaunis rämedad – ja samas nii tavalised – kaadrid tikutopsi-inimeste igapäevastest rituaalidest. 45-minutiline video, mida eksponeeriti Lissaboni ühes kõige kummalisemas katedraal-teatris projitseerituna meeletusuurele ekraanile, meenutas oma õrritava pinge poolest Fassbinderi “Berlin Alexanderplatzi” viimast osa. Väga häiriv ja väga meeldejääv.

3. Flo Kasearu “International Fun” näitusel “International Fun” Temnikova & Kasela galeriis. She has done it again!


Publikatsioon

1. Carl-Dag Lige arhitektuurikriitika. Lige on kulka arhitektuuri sihtkapitali arhitektuurikriitika esimene stipendiaat ja täidab oma rolli suurepäraselt. Vahest peaks ka kujutava kunsti sihtkapital kriitika stipendiumi osas otsuse langetama? Mõnus on seegi, kuidas Lige kannab oma avaliku rolli üle FB seinale, kus jätkab arhitektuuri, aga ka arhitektuurist kirjutamise tutvustamist eriala entusiastide ringis. (Mina kindlasti järgmise stipendiaadina nii hästi hakkama ei saa, kuid mul on hea meel, et saan tema artiklitest õppida). PS, Lige on Artishokis ka meisterlikku kunstikriitikat avaldanud!

2. Eesti kunstiajaloo 6. köite II osa, ehkki reprode trükikvaliteet on alla igasuguse arvestuse koolon sulud algavad.

3. Marten Esko proosaraamat tema ja Mihkel Ilusa näituselt “Tupik” tegi kõige paremas mõttes kadedaks. Tahaks ka niimoodi kirjutada osata!


Siim Preimani galeriibuss galerii Galerii
ERMi avanäituse skandaalsem eksponaat saates Ringvaade


TANEL RANDER


Näitus

1. "Cartography of Artist Solidarity – Narratives and Ghosts from the International Art Exhibition for Palestine, 1978", kuraatorid Kristine Khouri and Rasha Salti, galerii Tranzit.hu, Budapest.

2. "Learning the History of Roma Survival and Resistance"; kuraatorid Diana Bencze, Nanna Dahler, Tímea Junghaus; Gallery 8, Budapest

3. "Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias", kuraator Marika Agu, Tartu Kunstimuuseum.


Teos

1. Kadi Estlandi "Minu munn on puhas" + tema intervjuu Kadri Karrole (Eesti Ekspressis)!

2. Jaana Kokko video "What is There to See?", Anneli Porri kureeritud näitusel "Vaikus. Pimedus" Tallinna Kunstihoones.

3. Matija Plevniku installatsioon "Pandora Box 2.0", mille esimest versiooni nägin selle aasta juunikuus Celjes, Plevnik Kronkowska Galeriis. Sama töö täiendatud versioon oli minu kureeritud näitusel "Tõotatud valgus", Tartu Kunstimajas.


Sündmus

1. Kraam artist-run-space (teevad Killu Sukmit ja Minna Hint) üritused, näiteks Coffee Without Borders. Teistest sündmustest üritan edaspidi osa saada niipalju kui võimalik.

2. Linda-Mari Väli ja teiste algatatud pikett ning liikumine metsanduspoliitika vastu.

3. Mööduva aasta kohutava hulga halbade sündmuste seast tõstaksin esile Mladen Stilinovici lahkumist, millest mul on tõesti kahju, ja Tartu avaliku ruumi privatiseerimisega seotud protestiaktsioonide eos ebaõnnestumist ja närust, ilmselt ettekavatsetud läbikukkumist. Samas, seni kuni pargid on alles, pole kõik veel kadunud.


Publikatsioon

1. Uus Baltikumi ülene meediaplatvorm Locomotive.Press, mida veab Gintare Matulaityte, kelle toimetatud Echo Gone Wrong võeti möödunud aasta lõpus temalt väga brutaalsel kombel üle. Locomotive on keskendunud sellele, mis toimub Balti riikide avalikkuses ja avalikus ruumis.

2. Marko Stamenkovici (raevukaid lootusi ning unistusi toitev) tekst tema kureeritud Vlasta Delimari näitusele (Galerie Michaela Stock, Viin)

3. Põhjendamaks oma valikuid 2016. aasta kunstisündmuste osas, tahaksin meenutada paari mööduval aastal Sirbis ilmunud artiklit, mis kõnelevad sellest, kuidas kunsti oponeerimisvõime ja poliitiline agentsus on kadumas. Airi Triisbergi artikkel "Uus põlvkond, vanad probleemid" ja Ruuda Liisa Malini "Kuhu on kadunud kunsti oponeerimisvõime"

Kadi Estlandi "Minu munn on puhas"

Mladen Stilinovic "An Artist Who Cannot Speak English Is No Artist"



LIISA KALJULA


Isikunäitus

1. „Edith Karlson. Vox populi“ Tallinna Linnagaleriis
2. „Laura Põld ja sada ulma keset merd“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Peeter Talvistu
3. „Anna Škodenko. [väli] mis on peaaegu puhas“ Hobusepea galeriis
3. „Elmar Kits. 1966“ Tartu Kunstimajas, kuraator Peeter Talvistu


Grupinäitus
1. „Kaunitar ja koletis“ Tallinna Kunstihoones, kuraator Tamara Luuk
2. V Artishoki Biennaal teatris NO99, kuraator Evelyn Raudsepp
3. „Kadumisest ja kadumiseks“ Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Sten Ojavee
4. „Kõik kirjad on armastuskirjad“ Tallinna Kunstihoones, kuraator Marge Monko


Välisnäitus
1. „Mark Leckey. Containers and Their Drivers“ MoMA PS1s, kuraatorid Peter Eleey ja Stuart Comer
2. „Miervaldis Polis. Illusions as Reality“ Läti kunstimuuseumis, kuraator Daina Auziņa
3. „Julian Rosefeldt. Manifesto“ Hamburger Bahnhofis, kuraatorid Anna-Catharina Gebbers ja Udo Kittelmann
4. „Paint the Revolution: Mexican Modernism, 1910–1950“ Philadelphia kunstimuuseumis, kuraatorid Matthew Affron, Mark A. Castro, Dafne Cruz Porchini ja Renato González Mello 


Sündmus

1. Kumu uus nõukogude perioodi püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised“ (kuraator Anu Allas)
2. Võimalus töötada Norton ja Nancy Dodge´i kollektsiooni juures New Jerseys (aitäh, SA Archimedes)
3. NU performance festival „CORPORATE OCCULT lets talk about the body baby“, kuraator Maria Arusoo
4. Maria Kapajeva esimese Eesti kunstnikuna Narva kunstiresidentuuris


Teos

1. Edith Karlsoni „Vox populi“ (2016) Tallinna Linnagalerii samanimelisel näitusel
2. Kris Lemsalu „Lahedad käteta tüdrukud“ (2016) Tallinna Kunstihoone näitusel „Kaunitar ja koletis“
3. Sten Saaritsa ja Sven Sosnitski „The Great Wave“ (2013/2015) Kumu sisehoovi näitusel „Terra incognita“
4. Maike ja Iggy Lond Malmborg „99 Words for Void“ Kanuti Gildi Saalis


Publikatsioon

1. „Arhiivid ja allumatus. Visuaalkultuuri muutuvad taktikad Ida-Euroopas“, koostajad Margaret Tali ja Tanel Rander, EKA Kirjastus, 2016
2. Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias, koostajad Marika Agu ja Francisco Martinez, Tartu Kunstimuuseum, 2016
3. Elnara Taidre doktoritöö „Mudel, metafoor, mäng. Omamütoloogiline tervikkunstiteos visuaalkunstis 20. sajandi paradigmavahetuse kontekstis“, EKA Kirjastus, 2016
4. „Postwar: Art Between the Pacific and the Atlantic, 1945–1965“, koostajad Okwui Enwezor, Katy Siegel, Ulrich Wilmes, Haus der Kunst, München, 2016


Edith Karlsoni "Vox populi" kunstniku galeriis

Näituse "Kaunitar ja koletis" brošüüri vahelt võib leida postri Kris Lemsalu teosega "Lahedad käteta tüdrukud"


FRANCISCO MARTÍNEZ


Exhibition

1. "Kraam" by Killu Sukmit and Minna Hint. More than an exhibition, Kraam is an artist-run space which opens every Sunday in Polymer to support immigrants with material donations, company and cultural activities.
2. "Who is this I that can say I?” (4-18 June). Artist Nadia Tsulukidze and curator Lali Pertenava organized a collaborative art intervention in the splendid State Silk Museum of Tbilisi.
3. "Light end. Latvian art in the digital age" curated by Helena Demakova; I discovered there some of the artworks gathered for a decade for a yet-to-build Latvian Museum of Contemporary Art.


Event

1. Artishok Biennale (6-15 October, NO99) curated by Evelyn Raudsepp. I found the format very original and useful to make the audience reflect about the nuances of art criticism.
2. Sculpture quadrennial Riga (Sept-Oct) curated by Aigars Bikše (Latvia), Kirke Kangro (Estonia) and Elona Lubyte (Lithuania). These kind of inter-regional collaborations are especially relevant to learn from each other, coin ourselves the concepts that describe local phenomena, and gather enough funding and institutional strength.
3. The live broadcasted performance of Korean gardeners in the Flo Kasearu Museum.


Work of Art

1. "Untitled" work by Group Bouillon.
2. "Untitled" work by Markus Kåhre.
3. "Pidulikud ruumid" by Kristina Norman.
4. "Forces of Iron" by Siim Kuusemäe.


Publication

1. Ott Kagovere, Harles Neljand, Andree Paat, Henri Kutsar, Ronald Pihlapson, Henno Luts, Loore Sundja, Else Lagerspetz, Maria Muuk, Laura Herma, Iida Kaisa Urm. 2015. Period. Tallinn: Estonian Academy of Arts Graphic Design Department.
2. Ieva Astahovska and Inga Lāce (eds.) 2015. Revisiting Footnotes. Footprints of the Recent Past in the Post-Socialist Region. Riga: Latvian Centre for Contemporary Art.
3. Laura Kuusk and Pascale Riou (eds.) 2016. Side-effects. Lyon: Les presses du réel.


V Artishok Biennale at the theatre NO99

Flo Kasearu watering her Korean garden


INDREK GRIGOR, ŠELDA PUĶĪTE AND VALTS MIĶELSONS


Exhibition

Indrek:
“Ülo Sooster. Familiar and Unfamiliar Physics” Tartu Art Museum called to life (in 2014) a promising series of exhibitions titled “Tartu 88”that were meant to be kind of archive research exhibition. There have been better and worse shows in this series and I have not been scarce in criticising them, as I had rather particular and maybe unreasonable expectations for this series. Be it as it is, I must say that at the same time there has been a whole series of exhibitions in the small project space on the third floor of Tartu Art Museum that have not been part of “Tartu 88” project, but do just that what I expected this series to be doing. They gather and present a concentrated amount of material on a narrow first of all art historically interesting topic. The exhibition and publication of Ülo Sooster’s illustrations to the book “Familiar and Unfamiliar Physics” (published in Moscow 1963) recently acquired by the museum, was an excellent example of such an approach. Rather than looking at a wider picture (of underground artists working as illustrators) it traced the story of the particular illustrations and instead of contemplating on the position of the illustrations in Sooster´s artistic heritage, it asked a contemporary physic to comment on the state of art of physics as compared to the beginning of 60-s when the book and illustrations were made. Instead of presenting the collection as surrealistic drawings, it was approached as an utilitarian object, rather than a piece of art, which in a weird way is probably the most adequate approach one can have, but would have been unthinkable (at least in such a depth) in the context of a bigger show.

Šelda:
Europe: Capital. Debt-Territory-Utopia. (02.07.2016 - 06.11.2016) Hamburger Bahnhof - Museum für Gegenwart - Berlin. One of those rare pleasurable cases when you can say: “More is more. Less is bore”. As the catalyzer using Joseph Beuys grand installation “The Capital Space 1970–1977” and using the rich resources of the Berlin museum chains + private collections + creation of both mass and popular culture one could experience a well made “landscape composition” so to speak of the present world and society.
Latvia: LCCA artwork and exhibition reconstruction projects: Valdis Celms, Ieva Alksne “Archeology of Kinetics” exhibition in Riga Art Space (12.11.-11.12.2016) and Juris Boiko “Salt Crystals” exhibition in LNMA (3.12.2016 - 5.02.2017). Linke and solution between the artwork and restoration and exhibition and its reconstruction was performed through exemplary research and elegant visual solutions.
Estonia: Laura Põld solo show “Hundreds of Illusions Charted as Land” in Tartu Art Museum (14.01. - 20.03.2016). Very nice example of gesamtkunstwerk tradition and painterly thinking in the 21st century conditions. And as we know, this young lady broke the painters ice in Köler Prize.

Valts:
Global: Berlin Biennale IX. No apologies for having played computer games throughout my puberty!
Local: Džemma Skulme, Ojārs Ābols, Klīga. Presence. Riga Art Space. Ojārs and Džemma in drag. 


Event

Indrek:
I managed to produce an hour long radio show about beef meat - that was one of my bucket list things. The show was broadcasted on the channel Klassikaraadio as part of their summer interview series “Suvila”. Thank’s to Airi Külvet and Markus Toompere for coming to the studio and providing the content.

Šelda:
Estonia: Neeme Külm drilled holes in KUMU.
Latvia: Latvian National Art Museum going underground with golden elevator.
World: Donald Trump Project

Valts:
2nd annual one-day cycle race Tartu-Varnja-Tartu


Work of Art

Indrek:
Peeter Talvistu´s comment on the life work of art historian Voldemar Erm in the radio show Ministry of Art 01.12.2016. Peeter Talvistu answered as a response to my idea of editing the collected writings of Volderam Erm with a so passionate comment on Erm’s heritage (starting with the sole size of it) that it felt like he´s challenging me. As a semiotician (ie. carrying the heritage of Puškin) I can not say no to challenges. So one day, be it in 20 years or more, I will take up the work of putting together Erm’s collected writings.

Šelda:
South African mind blowing music/art project Die Antwoord new album “Mount Ninji and Da Nice Time Kid” (2016).

Valts:
George Michael's Last Christmas


Publication

Indrek: The publication of the year can not be anything else than the digital/smart magazine 30+. Editor Asso Puidet took the magazine over pretty much exactly a year ago, while it was still published by the company Ühinenud Ajalehed, which was in the course of the year acquired by a bigger, and (now even bigger) company Postimees, which initially decided to discontinue 30+. But while it lasted it was pure fun. Next to covers like shave your bikini area and man know you underpants it was building up to become a lightweight counterpart to the newspaper “KesKus”, which is carried by a selection of strong and colorful author columns. Purely smart device app based (ie not even available as an online publication) it was one of the most exclusive commercial media platforms. I always thought it existed only to give a training platform for designers to prepare for the coming of the smart magazine age - and most probably it was so. Illustrated with Taavi Oolberg’s caricatures, my articles - which initially turned out to center on popularizing some core problems of semiotics - where published next to Kristjan Muul’s outrageous art (or rather art world) criticism, that could not have been published nowhere else (if for no other reason, then for the amount of personal insults per article they contained). But considering the miniature and exclusive reader base of the magazine, one can safely claim that Muul´s essays were unfathomable to most of the readers of the magazine, i.e. were probably read by noone.

Šelda:
Jana Kukaine “Daiļās mātes” (“Beautiful mothers”) 2016, Riga: Neputns. This is maybe not the best publication category example but definitely mentionable as important publication for Latvian society. Feminism as an idea, theory, movement etc. is nothing new but apparently new for Latvians as this is the first book which analyses not only different branches of the movement, but also Latvian culture and art through the given angle. One of the most interesting angles of this book is mother topic which has been taken as central point which is also very personal to the author as not only philosopher and art critic, but also mother of two children. At the same time the topic has become also locally trendy so not all done considering this topic is worth mentioning and applauding.

Valts: Flight schedules for 2017

Ülo Sooster. Looduses esineb eri liiki sümmeetriaid. Vaid väga vähesed objektid ühtivad täielikult oma peegeldustega. Paber, tušš, 1963. TKM

Laura Põld "Hundreds of Illusions Charted as Land" at Tartu Art Museum

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, oktoober 06, 2016

Teatris NO99 algab täna V Artishoki Biennaal!

V Artishoki Biennaali ajakava

6.−15. oktoobrini 2016 toimub Teater NO99s viies Artishoki Biennaal, kus avatakse kümme päeva järjest igal õhtul uus kunstinäitus.

Biennaal esitab kümnele kunstnikule väljakutse, kuidas teatrisaalis oma teos esitada ja kümnele kirjutajale väljakutse luua igale teosele omapoolne tekstiline vastus.

kunstnikud
EIKE EPLIK, FLO KASEARU, ANDRES LÕO, SVEN PARKER, KRISTEL SAAN, ELIS SAAREVÄLI, STEN SAARITS, SKATKA, TAAVI SUISALU, SIGRID VIIR

kirjutajad
LIISI AIBEL, MARIKA AGU, EERO EPNER, EIK HERMANN, LIISA KALJULA, JAN KAUS, KAARIN KIVIRÄHK, EHA KOMISSAROV, ALVAR LOOG, HANNO SOANS

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, mis koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega.

Ajal, mil kunstimuuseumid otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust ja teatrist oma valgete seinte vahel, liigub V Artishoki Biennaal vastassuunas ja kutsub kunsti teatrisaali. Biennaal loob Teater NO99 kammersaali sümboolse situatsiooni, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks.

Tutvu kõigi V Artishoki Biennaali kunstnike ja kirjutajatega biennaali kodulehel.

Videointervjuusid osalejatega saab vaadata biennaali Vimeo lehel.

Artishoki Biennaal on külastajatele tasuta!

Lisainfo ja kontakt:
Evelyn Raudsepp
V Artishoki Biennaali kuraator
2016@artishokbiennale.org

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, august 10, 2016

Selgusid oktoobris Artishoki Biennaalil osalevad kunstnikud ja kirjutajad


6.−15. oktoobrini 2016 toimub Teater NO99s viiendat korda kunstifestival Artishoki Biennaal, kus avatakse igal õhtul uus kunstinäitus ja külastajad saavad kümne päeva jooksul osa kümne kunstniku vastusest teatriruumile, sajast kunstikirjutisest, kümnest kunsti-hallist ja kümnest kunstisündmusest.

Seekordse Artishoki Biennaali kuraator Evelyn Raudsepp esitas kümnele kunstnikule väljakutse esitada oma teoseid teatrisaalis ja kümnele kirjutajale kutse luua igale teosele omapoolne tekstiline vastus. Biennaalil astuvad 6.–15. oktoobrini üles kunstnikud Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, SKATKA (Rainar Aasrand ja Mikk Madisson), Taavi Suisalu ja Sigrid Viir. Iga kunstiteost kirjeldab kümme teksti, mille loovad Liisi Aibel, Marika Agu, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissrov, Alvar Loog ja Hanno Soans. 

 “Ajal, mil kunstimuuseumid otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust ja teatrist oma valgete seinte vahel, liigub Artishoki Biennaal vastassuunas ja kutsub kunsti teatrisaali. V Artishoki Biennaal loob Teater NO99 kammersaali sümboolse situatsiooni, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks,” selgitab Raudsepp tänavuse biennaali kontseptsiooni.

Artishoki Biennaal on 2008. aastal loodud eksperimentaalne näituseformaat, toimunud biennaalid: 2008, Tallinna Linnagalerii, kuraatorid Maarin Mürk ja Margus Tamm 2010, Tartu Kunstimaja, kuraator Kati Ilves 2012, EKKM, kuraator Liisa Kaljula 2014, Riia Mūkusala Kunstisalong, kuraatorid Indrek Grigor ja Šelda Puķīte.

Artishoki Biennaal toimub koostöös Teater NO99ga, toetab Eesti Kultuurkapital. Tutvu kõigi V Artishoki Biennaali kunstnike ja kirjutajatega biennaali kodulehel.

Lisainfo ja kontakt:
Evelyn Raudsepp, V Artishoki Biennaali kuraator
2016@artishokbiennale.org
+372 5804 2154
artishokbiennale.org / FB/artishok

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, mai 19, 2016

Save the date! V Artishoki Biennaal toimub 6.-15. oktoobrini 2016


6.−15. oktoobrini 2016 toimub järjekorralt viies Artishoki Biennaal, mis ignoreerib hierarhiat kunstiteose ja kunstikirjutise vahel. Eksperimentaalne näituseformaat koondab kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega.

V Artishoki Biennaal toimub Teater NO99 kammersaalis.

Ajal, mil kunstimuuseumid üle maailma otsivad elavaid kogemusi ning on vaimustuses tantsust oma valgete seinte vahel, liigub Artishoki Biennaal vastassuunas – kutsub kunsti teatrisaali. Kui muuseume ja teatreid ehitatakse ümber ning otsitakse sobivat arhitektuuri uutele kunstivormidele, siis Teater NO99 kammersaal loob biennaalil sümboolse ruumi, kus must teatrikast ja valge galeriikuup kohtuvad – nimetagem seda kunsti-halliks.

Artishoki Biennaal esitab kümnele kunstnikule väljakutse, kuidas teatrisaalis oma teos esitada. Kirjutised astuvad teostega dialoogi ning mõtestavad tekkivaid uusi kohtumisi.

6.−15. oktoobrini toimub igal õhtul, kümme päeva järjest uus avamine – üks kunstiteos, kümme kunstikirjutist; dekaadist saab biennaal.

V Artishoki Biennaali kuraator on Evelyn Raudsepp.

Biennaalil osalevad kunstnikud ja kirjutajad avalikustatakse juulis 2016.

Kontakt
2016@artishokbiennale.org

Rohkem infot
http://artishokbiennale.org/AB16/

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, jaanuar 06, 2016

Sigaret on sinu perses

Järgnev arvustus, mis käsitleb Suurbritannia paviljoni näitust 2015. aasta Veneetsia biennaalil http://venicebiennale.britishcouncil.org/timeline/2015 oli algselt kirjutatud Sirbi lugejatele mõeldud, ent kuna mina, Gregor Taul, selle kirjutamisega viivitasin, jäi ta tookord avaldamata. Et 7. jaanuaril 2016 avaneb Tallinna Linnagaleriis Edith Karlsoni isikunäitus “Vox populi”, tundus õigustatud selle nüüd avaldamine. Head lugemist! 



Foto: Gregor Taul



Sigaret on sinu perses


Sarah Lucas on briti kunstnik, kes õppis 1980ndate lõpus Goldsmithi kunstikolledžis ja sisenes kunstimaailma koos Damien Hirsti, Gary Hume’i, Tracey Emini, Sam Taylor-Woodi, Marc Quinni ja teiste 1960ndate aastate põlvkonna esindajatega, keda edaspidi tuntakse ühisnimetaja Young British Artists (yBa) või Britart järgi ning kelle kujunemisaastad on lahutamatult seotud Tony Blairi juhitud vastuolulise nn Uue Tööpartei ja Cool Britannia “optimistliku” loomemajanduse imidžiga. 

Tema leivanumbriks on läbi aastate olnud otsekohesed, sisendusjõulised ja robustsed skulptuurid, kus inimkeha defineerivaid tükke asendavad esemed nagu kurgid, baklažaanid, melonid. Üheks krestomaatiliseks teoseks on “Au Naturel” (1994), kus seina najal lössi vajunud madratsil sümboliseerivad naise ihu kaks melonit ja tuletõrjeämber ning mehe kere kaks apelsini ja igavesti erekteerunud kurk. Ka mitmed hilisemad taiesed toimivad vana hea pardi-jänese efekti järgi: kujutist ühtpidi vaadates näed küülikut, teistpidi silmates lindu. Ükskõik, mis külje pealt Lucase vilju vaadata, ikka näed seksi. Nii lihtsalt on, et teatud esemetel on meie ettekujutuses universaalsed mõjukujud. Sarah kirjeldab näituse kataloogis, kuidas tänavaturult kurki või suvikõrvitsast ostes võib naine kindel olla, et meessoost müüja talle selle peale silma pilgutab.

Kunstniku näitus Suurbritannia paviljonis oli minu jaoks 2015. aasta Veneetsia Biennaali üks kõige elegantsemaid, mitmetahulisemaid, karismaatilisemaid ja samas visuaalselt haaravamaid näituseid. Elegantne, mitmetahuline – sellised suursugused oskussõnad nõuaksid küll argumentatsiooni näol tuge (mida ma lugeja säästmise huvides ei tee), ent see, et Lucase näitus oli atraktiivne ja tekitas publikus samastamistunnet, on fotodeltki ilmne. Meid peaks aga huvitama see, et näituse sünni juures mängisid olulist rolli noored eesti skulptorid Kris Lemsalu ja Edith Karlson.

Küllap ei ole ma ainus, kes on varemgi tõmmanud formaalseid paralleele Lemsalu-Karlsoni ja Lucase loomingu vahele. Esiteks on nad kõik manuaalsed mõtlejad, vanakooli skulptorid, kelle jaoks käed on aju pikenduseks ja vastupidi. Mis puudutab kolme persooni iseloomu, siis Lucas kasutab endast kõneldes vaimurikast terminit “klassikaline pervert” –, mis on tabav määratlus ka Lemsalu ja Karlsoni kohta. See võiks umbes täpselt tähendada kaasasündinud ja sügavale juurdunud erootika- ja irooniameelte intelligentset sünteesi. Kolme autorit seob seegi, et hoolimata jõulisest (nais)küsimusega tegelemisest, ei märka me nende loomingus didaktilist, näpuga näitavat feminismi (mis pole iseenesest halb) ega kiivalt artikuleeritud ideoloogiat (pean silmas kunsti ja kriitilise teooria võtku, mis võtab kokkukeevitamist), vaid nad on tuumakalt poliitilised. Neil on väga veenev valimisplatvorm. (Nüüd ma keevitan). Igal juhul on need mõned alused, mille põhjal võime jälgida igaühe loomingu isesuunas minekut. Tervitan siiralt, et üks Vonneguti“karass” on sedavõrd toredad ja hästi klappivad inimesed kokku viinud.

Muusad – just nii kutsub Lucas oma sõbrannasid, modelle ja vormivõtmise meistreid – töötasid skulptuuride kallal kahe kuu jooksul külg-külje kõrval koos, jäädvustades teineteise alakehasid. Tulemuseks olid ühelt poolt intiimsed ja personaalsed portreed – Yoko (kasutan eesnimesid, nii nagu need esinesid pärisnimedena näitusetööde pealkirjades), Michele’i, Pauline’i, Krisi, Edithi jt muusade sõbrad tundsid kujude modellid näitusel ilmselt juba kaugelt ära ja ehk puhkesid jaburalt tuttavlike pooside peale ka naerma –, keskmise vaataja jaoks aga anonüümsed inimkujud, mille alastust varjasid–täiendasid vaid tagumikku, vagiinasse või nabasse pistetud sigaretid: võiks öelda, et Edithi isikunäituste deviis “Draama on sinu peas” transformeerus siin lipukirjaks “Sigaret on sinu perses” (Don’t look back).

Briti kunstikriitikud on neid sigarete tõlgendatud nii- ja naapidi, kunstnik ise on lakooniliselt kinnitanud, et tegemist ei ole sooviga provotseerida – kuidas saakski šokeeriv olla alasti inimkeha? Šokeerivad on massitapmisesd, pagulaste laibad Vahemere kallastel jms, mida me igapäevaselt meedia vahendusel kogeda võime, ütleb ta. See selleks. Igal juhul viitavad sigaretid suitsetamisele kui vaese mehe mõtte- ja meeleseisundi muutjale, ahvatlevalt ligipääsetavale ilmaavardajale. Samas võib sigaret tappa, olles nõnda seksi vastand või noh, oleva avaldumine vähe teistsugusel kujul. Lõppkokkuvõttes tapab seks ka. All in all levitasid need strateegiliselt paigutatud sigaretid puuga pähe saamise tunnet: äratundmissüngust, eluhellendust, et kuidas ma nüüd siia sattusin?

Kuidas siis? Kas Sarah galerist Sadie osanuks aimata 90ndate alguse Londonis, et linnas, kus toimetas vaevu kümmekond eragaleriid, on neid järgmisel hetkel mitusada ning et tema juhtida on üks kunstimaailma kroonijuveelidest? Kas hilpharakast tudeng Sarah osanuks uneski näha, et tema teoseid müüakse miljoni naela eest? Kas Kris märkas, et ühel päeval New Yorgi kunstirahvas ümber tema telje liikles või kas Edith taibanuks mõned aastad tagasi ette kujutada, et ta Veneetsias tervele maailmale perset näitab? Samas, Jumala eest, ei johtu ega olene see elus olemisest puuga pähe saamise tunne mitte kuulsusest, rikkusest või karjääriedust, vaid argipäevast endast: uskumatust tekitab see, et kirjeldatud olukorras on võimalik endaks jääda, mitte hulluks minna, olla ehe ja siiras, luua ausaid sõprussidemeid, süüa hommikuks mune ja õhtul beseed vaniljekastmes.

Tunnistan, et minu jaoks, kes ma ei ole klassikaline pervert, on pigem ebamugav avaldada artiklit, mille pealkirjas troonib perse ja kus hiljem vilksatavad teised alaks tehtud kehaosad. Ses tõsiasjas, et kõnes avalduvad ‘persed’ tekitavad kirjutajas võõristust, peitubki must (keele)auk, kuhu sisenevad sigaretid, mis skulptorite loomingut orbiidil hoiavad. Kui Sarah oleks luuletaja, siis viljeleks ta lokaalses slängis vänget räppi, munadega riime, kus poeetiliseks generaatoriks oleksid mitte EU– vaid düsfemismid. Millest johtuvalt tarvitseb nentida, et mingil peaaegu et objektiivsel kaalutlusel on ja jääb Lucase kunst infantiilseks, meenutades varateismeliste maailmapilti, milles kõik esemed on üleseksualiseeritud. Edith on pigem vana hing, tema kunstis pole üleerutust. See-eest Krisil on küll Sarah’ga sarnased lood, kuigi infantiilne ei peaks tingimata täehendama negatiivset hinnangut – vastupidi.

Veneetsia–Viljandi, september 2015–jaanuar 2016

Voldi lahti / Unfold