Kollaažist, postmodernistlikust kollaažist ja „antikollaažist“

Elnara Taidre kirjutab Sven-Erik Stambergi näitusest "Mõned kollaažid: Best off. 2475“ galeriis Metropol alates 19.12.2009



Kollaaž* on oma meediumi ja meetodi poolest alati fragmentaarse olemusega: see koosneb kildudest, sarnastest või erinevatest detailidest, mis on ühendatud teatavaks kunstiühikuks, kohati terviklikuks, kohati rõhutatult heterogeenseks ja vastuoluliseks. Erinevalt vitraažist või mosaiigist, mille aluseks on samuti pildi „tükkidest“ kokkupanemine, ei taotle kollaaž reeglina teise, „tervikliku“ meediumi (maali, seinamaali) mõju, ühtlase sileda pinna illusoorsust. Erinevad (reaalsuse) fragmendid ja tähenduskihid ongi kollaaži põhiomaduseks; kollaažile sarnaneb assamblaaž, kuid siin tulevad mängu juba kolmemõõtmelised elemendid, mis pole enam reaalsuse fragmentide kujutised, vaid reaalsuse fragmendid ise. Samas kollaaži efekti on omakorda taotlenud näiteks maal, muuhulgas „modernistliku montaaži“ meetodi kaudu, ent ainult maali enda vahenditega, luues oma homogeense pildiruumi erinevaid fragmente, tähenduskihte ja -tasandeid.




On üsna loogiline, et kollaaž kerkis esile 20. sajandi algul, muutudes meelisvahendiks neile, kes soovisid deformeerida (kujutatavat) reaalsust: nii kunstimõiste kui -meetodina on selle modernismi ajalukku toonud kubistid, eelkõige Pablo Picasso ja George Braque. Kõige enam haakus kollaaž ehk dadaistide ja sürrealistide taotlustega, võimaldades rõhutada teadvuse/reaalsuse katkendlikkust, irratsionaalset ja irreaalset aspekti. Tuntud on Max Ernsti kollaažid ning koguni kollaaž-romaanid, kus teaduslike väljaannete reprod, vanad gravüürid ning kataloogi- ja reklaamikujutised olid oma algsest kontekstist välja lõigatud, nii sõna otseses kui kaudses mõttes, ning asetatud uude olukorda, saavutades sellega absurdse efekti (http://tothewire.files.wordpress.com/2009/09/max_ernst_collage_listonosz_cheval_19321.jpg).

Eesti kunsti lähiajaloos on kollaaži stiilipuhtamaid viljelejaid olnud Olav Maran ja Andres Tolts. Nõukogude (klants)ajakirjalõigetest moodustatud kollaažid mõjusid Marani teostuses sürreaalselt ja õõvastavalt („20. sajandi grimasse“, 1965: http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-646/?searchtype=complex&author_ids=383&offset=12 ), Toltsi puhul aga jaburalt ja pilavalt („Hermeliin“, 1967: http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-1225/?searchtype=complex&author_ids=386&offset=31 ). Mõlemad on katsetanud ka nõukogude „mustrikandjate“ kompositsioonidesse ühendamisega: Marani „Teejoomine“ (1962:http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-2579/?searchtype=complex&author_ids=383&offset=8 ) on rõhutatult „dekoratiivne“, töö enamik kujutistest on moodustatud tolleaegsete tapeetide ja teiste materjalide lõigetest, tuletades meelde nõukogude ajal levinud kleidikanga mustreid ja võlts-pidulikku vakstukultuuri.

Tolts liikus hiljem hoopis assamblaažide juurde, kasutades oma jaburate objektide taustana ornamendirohket sitsikangast, tapeeti, linoleumi jne (http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-817/?searchtype=complex&author_ids=386&offset=33 ). Nõukogudeaegse meediapildi ja visuaalkultuuri ühendamine veidraks, irooniliseks kaleidoskoobiks toimis paratamatult selle dekonstrueerimise, seestpoolt õõnestamisena. Kuigi omal ajal pidid need tööd kehastama antiesteetilist nõukogude tegelikkust, siis praegu, aja möödudes, mõjuvad nad peaaegu nostalgiliselt ja liigutavalt. Kollaažil oli „tahvelkunsti”, st mittemonumentaalkunsti hierarhias teine staatus kui maalil või graafikal, eriti nõukogude kontekstis: seda eriti ei hinnatud ning see kuulus pigem iseenda jaoks tehtud kunsti hulka, mis oma poolprivaatse iseloomu tõttu oli jälle vabam. Iseseisvusajal on samuti pigem „sahtlisse“ kollaaže teinud Valeri Vinogradov: tundub, et tema kui maalija „tõsise“ loomingu kõrval olid nutikate luulevormis kommentaaridega varustatud naljapildid (kunsti)poliitilistel teemadel vaid – vähemalt esialgu – kitsale ringile näitamiseks mõeldud mänguks (http://digikogu.ekm.ee/ekm/search/oid-4534/?searchtype=complex&author_ids=71&offset=7 ). Paradoksaalsel kombel said Vinogradovi kollaažid mingil hetkel rohkem kriitikute ja kuraatorite tähelepanu kui tema „põhitööd“: lisaks sotsiaal-kriitilisele aspektile on nende vooruseks kommunikatiivsus, „kõrge kunsti“ elitaarse maigu puudumine ja vabastav iroonia, mis on sageli suunatud iseendale.

Just kollaaži suhteline pretensioonitus, suuremast kohusetundest vabastamine ongi julgustanud Sven-Erik Stambergi liikuma kollaaži juurde. Kollaaž võimaldab saavutada soovitud tulemust ka ilma virtuoosse maalimisoskuseta, pealegi kulub selle teostamisele tunduvalt vähem aega, mis lubab oma ideid kiiremini ellu viia. Stamberg tegeleb kollaažiga 1990ndate lõpust, kõik tema tööd on teostatud käsitsi, kaasaegseid arvutitehnoloogiaid ignoreerides. Ta kasutab nii enda tehtud kui „leitud“ fotosid, ajakirjapilte ja kunstireprosid. Ühtlasema mulje saavutamiseks esitab ta vahest lõpptulemusena kopeeritud või skaneeritud ja seejärel väljaprinditud pilti. Kusjuures siin tuleb esile üks huvitav nihe – Stambergi töid võiks tinglikult jaotada kollaažideks ja „antikollaažideks“.

Osa tema kollaažidest jätkavad sürrealistliku absurdi, dekonstruktsiooni liini: kompositsioonid on rõhutatult jaburad, esitades veidraid tegelasi ja motiive. Süžeed on seotud sageli kassidega, kes toimetavad selles omamaailmas tõsiselt ja kohati lausa müstiliselt, kuid siin võib kohtuda ka imelikku hiigelseent või mõnda inimest autori tutvuskonnast – loomulikult kõige veidramas kontekstis. Nõnda viibib Stuudio 22 liige Meelis Salujärv, kes kunagi Stambergile kollaaži võimalusi tutvustaski, inglite või apostlite seltsis, teda ümbritsevad Kuku klubi piletid või geomeetrilised ornamentaalsed märgid. 

Sorgest ehk Margust Tiitsmaast on aga valmimas mahukam kollaažitsükkel: seeria „Lugusid Markusest“ kujutavad teda pilvede vahel futuristlikus aparaadis lendamas, lõunamaises aias valgustust saamas või kohviku Belle Arti ees kõnniteed pühkimas, kusjuures viimase tegevuse juures kroonib teda pärjaga klassikaliselt kaunis muusa. Galerii Metropol kujutab endast üksikut väikest ruumi, mis tingib ka vastavaid eksponeerimisvõtteid ja -esteetikat: tuba mitmesse ritta asetatud piltidega meenutab mitte klassikalist galeriid, vaid kuriositeetide kabinetti – sellele mängivad loomulikult kaasa ka kollaažid ise oma kummaliste vaadete ja jaburate süžeedega. 

Teine grupp Stambergi kollaaže on aga oma loomu poolest konstruktiivsed, üritades taasluua visuaalset terviklikkust, ideaalse pildiruumi illusoorsust. Selline eesmärk on vastuolus kollaaži põhimõttega, mis rõhutab groteski ja fragmentaarsust, mistõttu on tegu pigem „antikollaažiga“. Need tööd võiksid tegelikult olla ka maalid, kus reaalsuse ülimalt täpne kujutamine tekitab teatavaid tajunihkeid, tuues kaasa metafüüsilise reaalsuse efekti. Piltide sugestiivsust võimendab veelgi kompositsioonide sümmeetrilisus, mis teeb nad ühtaegu nii loogiliseks kui unenäoliseks. Kõnealustes kollaažides tuleb üsna tugevalt esile paralleel nn metafüüsilise maaliga: sarnane õhkkond on saavutatud sarnaste visuaalsete vahenditega. Rida korduvaid motiive Stambergi kollaažides seostuvad samuti metafüüsilise maali ikonograafiaga – tühjad maastikud ja kummituslikud hooned, magritte’ilikud pügatud puud ja põõsad, klassikalise arhitektuuri elemendid ja antiikskulptuurid mõjuvad kummastavalt ja ajatult.

Ka Stambergi „antikollaažide“ teostuse täpsus ja perfektsus räägib vastu kollaaži fragmentaarsele printsiibile. Pigem tuleb meelde miniatuurmaali žanr, mille puhul alati tekitab imetlust tehnika täiuslik valdamine, mis võimaldab sellise väikese reaalsuse, omaette mikrokosmose loomist. Kuid samas on siis ka heale miniatuurile omast monumentaalsust, mis mängiks välja ka kujutiste suurendamise. Metafüüsilise atmosfääri saavutamiseks postmodernismi ajajärgul ei ole tingimata vaja maalida originaalpilti. Hea (nii tehnilise kui sisulise, ajaloolise) materjali tunnetus lubab taasluua kummalise pildiruumi tsitaatidest, valmiskujutistest ja -kujunditest, ühendades neid uueks tervikuks, uute tähendustega uueks reaalsuseks.


* Kunstileksikonide definitsiooni järgi tuleb mõiste kollaaž prantsuskeelsest tegusõnast coller – liimima, kleepima. See on kunstitehnika, mis kasutab erinevaid juhuslikke valmismaterjale (paber, tekstiil, ajaleheväljalõiked jms) ning väiksemaid „leitud objekte“, monteerides neid samale tasapinnale.