Enn Kunila näitusest

Gregor Tauli aruanne akadeemiale Enn Kunila näituse asjus. Arvustus kirjutatud kusagil märtsis, kohendatud 3. juunil 2010.

*


Kunstihoone näitus Enn Kunila maalikogust on järjekordne terav täiendus Vabaduse väljaku kultuurilukku. 2010. aasta jaanuaris löövad sinikraed kinni makstud revolutsiooni käigus maha valgekrae pea, loetud nädalad hiljem tõuseb üks sarnane pea, rahastab Kunstihoone talgud ning avab näituse, mida hakatakse armastama. Millised magusad narratiivid 22. sajandi ajaloolastele! Kuid hoidun arvustuses näituse ühiskondlikust plaanist kõnelemisest, pakun välja mõned mõtted seoses eksponeeritud maalidega.






Esmalt Kunila rahulikust, konservatiivsest maitsest: eksponeeritud maalikogu kõneleb meestekesksest, traditsioonilisest kunstiajaloost. Jääb mulje, et pigem on otsitud suuri nimesid, mitte alati kunstiteoste sisemisi parameetreid. Kollektsiooni rõhk on maastikutel, nendes avaldub rahvusliku laenguga maalipoeesia. Kunila kogu on tugev ja terviklik oma ohutus, sirgeseljalises eesti loos.

Näitus on jaotatud viieks ajalis-mõtteliseks ruumiks. Suures saalis on eksponeeritud eesti kunsti kuldaeg (üldjoontes 1918-1940). Altarisse on peidetud eesti kunsti kohmetu alateadvus (kodustatavad baltsakslased ning vabariigieelsed eestikeelsed meistrid). Olev Subbi kujundustööst julgen välja lugeda, et Vabaduse väljaku avarate akende alla (tõena päikesevalguse ette) on toodud eesti kunsti kõige hirmsamad päevad. Neljandas saalis leiame kunstnikud, kes jätkasid nõukogude ajal traditsioonilise maalikunsti ülesannete tartulikku lahendamist. Viimane saal on Olev Subbi tagasihoidlik privaatpidu, igati välja teenitud personaalnäitus 80. juubeli puhul.

Kõneldes Enn Kunilo kogu suurkujudest, ei saa me kuidagi mööda Konrad Mäest. Suure saali eraldi seinal on eksponeeritud Mäe nelja krestomaatilist maastikumaali. Üks nendest kahemõõtmelistest lummutistest kannab kummalist oreooli olla Eesti ajaloo kalleim kunstiost. Kuigi ma ei varja oma mõningast iroonilist suhtumist Mäe ebajumalikustamisesse konservatiivse kunstipubliku seas, tõden, Kunilale au andes, et “Naise portree” (1922 - 1924) on minu arvates üks elegantsemaid portreesid eesti kunstis üldse. Seda öeldes mõmisen nagu valge euroopa mees kunagi. Rahakotisisudest rääkides, siis ka “Naise portree” puhul on tegemist miljoniostuga, mis siinses kunstielus pigem pretsedendiks on.

Nii näituse pealkirjas, saatetekstis kui ka pressiinfos kajastub õhin Johann Köleri maali “Itaalia maastik” (1859 – 1862) ümber. Kas olen ma naiivne või vabandab mind Köleri loomingu läbi ja lõhki mittetundmine, kuid olles tutvunud erinevate Köleri albumitega, näinud tema kaasaegsete kolleegide-akadeemikute teoseid või aimates intuitiivselt kunstnike töömeetodeid rännakutel, julgen oletada, et tegemist on pigem eskiisi kui eraldiseisva meistriteosega. Maal on küll elav ja ülioluline tõestus Köleri olemasolust, kuid tema üldloomingu suhtes kaheldava klassikaväärtusega teos. Loodetavasti eksin, kuid tundub, et publikule suurustletakse ning kunstniku suhtes ollakse seejuures tiba ebaaus.

Mulle meeldib Kunila ebakonventsionaalne valik (või on see turu diktsioon?) Ado Vabbe loomingust. Reeglipärase avangardisti asemel esineb siin resigneerunud, kuid tormakas meeleolupiltnik. “Järve kaldal” (1945) on oma võrratult näotute figuuride poolest minu üks selle näituse lemmikuid. Figuuride näolapid on loodud ühe pintslitõmbega, ometi tekib võimas tahtmine nende persoonide tundma õppimiseks lugeda läbi viimnegi kui Lavateri teos. Kultuurilooliselt vaimukas on Amandus Adamsoni “Maastik sillaga” (1928). Adamson valmistas enamiku oma Vabadussõja monumentidest Toskaanas, sel lihtsal põhjusel, et Eestis tollal korralik pronksivalu keskus puudus. See ontlikult maalitud küpsenud maastik kõneleb kihvtiselt kokkukõlamatusest palavikulisuse Itaalia miljöö ja Paldiski ateljee vahel. Itaalias ületöötanud Adamson suri mõned kuud pärast teose maalimist Paldiski ateljees. Kunila Laikmaa teostest sarnaneb Kreutzwaldi portree (“Kaugelt näen ma kodu kasvamas” 1924) Olev Subbi poolt teostatud Kunila enda portreega. (Viimast võiks nimetada kollektsioonisiseseks mütoloogiaks.) Laikmaa “Öine Capri motiiv” (1910) on minu arvates Laikmaa poolt hinnaalanduslik kaasaminek turismifotode ümbermaalimisega. Laikmaa mälestused, sealjuures tema sõnad Capri-vaimustusest, kuuluvad minu meelislektüüri hulka, kuid sellest hoolimata kahtlustan, et ära leierdatud sadamamotiivid (neid sajanditaguseid fotosid Capri vaadetest võib tänaseni Tallinna antikvariaatidest osta) äratasid minusugustes jutupaunikutes juba omal ajal kahtlust.

Kunila kogu näitus on Kunstihoone väärikas kingitus kõikvõimalikule kunstipublikule. Sünnipäevadel vaadatakse ikka ajas tagasi. Vaadatakse ja lõimutakse traditsiooniga.

*

Artikkel on kirjutatud sel talvel koolitööna kunstikriitika seminari raames Harry Liivrannale. Tõe huvides olgu öeldud, et Liivrannale esitatud arvustus oli äkilisem, deklaratiivsem ja naiivsem, viisin nüüd mõned muudatused sisse. Minu väited esimeses arvustuses olid sedavõrd kaalutlematud, et teenisid õppejõult iseloomustuse nagu “plämps” ja soovituse nagu: “Tee endale teene, tee endale kunstiajalugu selgeks.” Ütlen seda mitte etteheitena õppejõu suunas, vaid vastupidi, kogu oma stuudiumi jooksul ei ole ma koolitööde asjus nii konstruktiivset vastukaja saanud. Ei öedud mitte lihtsalt plämps, vaid seletati ka pikalt lahti, mis oli valesti ja kuidas võiks paremini teha. Tänud selle eest.

Pärast põhjalikku kriitikat tekkis mõte arvustus Artishokile pakkuda, pealkirjaga “(Kuidas mitte kirjutada) Enn Kunila näitusest”. Toon välja mõned rängad eksimused oma esialgsest arvustusest, noh, et oleks ka teistel kriitika kallale asujatel, millest alustada.

Esimeses lauses lõin liiga otsese seose Anders Härmi kureeritud näitusel sümboolselt läbi klobitud suvalise valgekrae (kelle ma “lollakaks valgekraeks” nimetasin) ja Enn Kunila vahel. Tahtsin karikeerida paratamatut olukorda, kus valgekrae on ühel päeval must lammas aga järgmisel päevapäästja. Õppejõu arvates mõjus pea maha löömine liiga isiklikult, selles puudus austus. Nõustun.

Ühes lauses kiitsin Enn Kunilat, et tema viimaste aastate suured kunstiostud tekitavad minus usaldust tema kunstikogu suhtes. Minu kontrastiloovaks argumendiks (Kunila kasuks) oli see, et mitmed eesti erakollektsioonid (ei täpsustanud, millised) on loodud 90ndate alguses – “järelikult leivahinnaga ja ebaausalt”. Pillav väide oli õppejõule täiesti vastuvõetamatu, et kuidas ma heast peast kedagi petiseks nimetan. Selliste väidete puhul on vaja Eesti Ekspressi stiilis uurivat žurnalistikat vms. (Minu väide toetus mu silmadele).

Põhjaliku kriitika osaliseks sai minu mõttelend seoses Köleri “Itaalia maastikuga”. Õppejõud teatas, et Köler maalis Itaalias umbes 60 maali ning igal säilinud maalil olevat eesti kunstiajaloos ülioluline koht. H.L tuletas meelde, et ka kunstiajalugu on matemaatika, vihjates Juri Lotmanile, kes ainult tänu ülipõhjalikele ajalooteadmistele (näiteks kus täpselt ja mis kell Puškin esimest korda preili Gontšarovat kohtas) suutis nii häid raamatuid kirjutada. Väide, et “Itaalia maastikuga” lollitatakse publikut, on äärmiselt rumal.

Plämpsiks nimetati ka minu Laikmaa “ülelugemine”. Need Caprid on siiski eesti kunstnike Itaalia maastikest ühed kõige sugestiivsemad, “ära leierdamisest” kõnelemine on retrospektiivne ja oma ajast pimestatud (komatagune lause koosneb minu sõnadest).

Arvustuses heitsin Kunilale ette meeskunstnike eelistamist (et kus on Karin Luts või teised pallaslannad?). Vastuseks sain, et Kunila on Lutsu teoseid aastaid taga ajanud, kuid neid ei ilmu lihtsalt müüki. Teiste pallaslannade maale on samuti vähe leida.
Hetkel rohkem etteheiteid ei meenu. Loodan, et need mõned read äratasid lugejas arutluse selle üle, mida võib-peab-tohib-tuleb-saab eesti kunstis pühaks pidada.