Pühapäev, juuni 06, 2010

TASEmel Dokumentalistika

Üks tükk Artishokist käis kinos ja jagab kogetut lugejatega.

*

3. juunil näidati Telliskivi Loomelinnakus TASE näituse raames EKA tudengite dokumentaalfilme, mis valminud aastatel 2006-2009 Jaak Kilmi valikaine “Dokumentalistika” lõputöödena. Vaatajaid kogunes kümmekond, kuid filmid vääriksid kindlasti ohtramat publikut. Mitte et nad surematud šedöövrid oleksid, aga nad on kõik erineval moel siirad, ausad, ülbed või piinavad nagu kõnetavad dokumentaalfilmid ikka. Et need filmid unustusse ei vajuks, toon siin välja lühitutvustused ja isiklikud muljed. Huvi korral soovitan pöörduda autorite või Jaak Kilmi poole ja paluda luba filmide laenutamiseks.












Esimesena näidati Johnson & Johnsoni (Taavi Talve & Indrek Köster) filmi “Mõrv striptiisi ajal” (18 min, 2006), mille aluseks on Õhtulehes ilmunud uudis: “Tartu stripparid Marko ja Stella on kurvad, kuna kliendi kiisu murdis maha nende lemmiklooma ja esinemiskaaslase, väikese kollase-tribulise mao.” Ühe sõnaga, tüüpiliselt absurdne Õhtulehe uudis, mis R-Kioskist möödudes suu muigama paneb. Johnsonid on aga uudisesse täie tõsidusega suhtunud, ajanud välja ajakirjaniku Andero, stripparid Marko ja Stella, kujuteldava mao ja sõitnud Lõuna-Eestisse külla 60-aastase daamile, kelle eramajas toimunud peol mõrv väidetavalt toimus. Külla jõudes kaetakse peolaud, tehakse üks proov ja mängitakse läbi saatuslik õhtu (striptiis, mao surm, ehmumine jne). Miks? Eks ikka selleks, et teada saada, mis tegelikult juhtus. Filmis on estotvlikku ülbust panna “renomeega” inimesed oma pilli järgi tantsima (või mille kuradi pärast peaks strippar Marko tahtma kunstnike ees rekonstrueerida üht äpardunud õhtut), kuid selles puudub pahatahtlik pila või õhtulehelik ila. Film on nagu armas ja veider nukuteatrietendus ühe muheda Tartu strippari elust. Boonuseks haaravalt trullakas heliriba.












Veel näidati Kadri Mägi 2009. aasta “Munk Orentit”. Orenti peaks tuttav olema kõigile Tartu (või vähemalt Karlova) kultuurieluga kursis olevatele inimestele. Ta on heasüdamlik munkpreester Sõbra tänava õigeusu kirikust, iseloomulik oma muinasjutulise rüü, sammalhabeme või piibu poolest. Film on vahetu pilk Orenti argipäeva kobrutava Karlova boheemluse keskel. Seal on helge tubakapilv, seal on “poissmehekorterist” käärkamber. Režissöör kaamera ette ei ilmu, kuid võtab vestluskaaslasena Orenti ja tema lähikondsete elust aktiivselt osa. Sealjuures ei pelga ta Orentile naiivseid küsimusi esitada (või kui palju me ise oskaks Eesi Apostliku Õigeusu Kiriku kohta küsida) ning viimase reibas vastuste otsimine annabki filmile eriomaselt flegmaatilise tempo.
Huvitatule soovitaksin veel Jaan-Jürgen Klausi Tartu filme.











Katrin Teesi “Tõsised kavatsused” (12 min, 2006) on dokumentaalfilm Interneti tutvumisportaalide telgitagustest, ehk kes need on, kes tutvuvada tahavad? Autor saatis u-popi (?) 80-le liikmele, kes olid lahtrisse “eesmärgid” kirjutanud “tõsised kavatsused”, kutse kõneleda oma tähtsatest plaanidest. Kohale tuli neli inimest ja film ongi nende enam-vähem aus (tulnutele pakuti avanemiseks kärakat) koondportree. Selgub, et 2,5 % Eesti meestest on intelligentsed, et keskmine suhtlusportaalimees on ennast täis või joob ennast täis. Keskmine naine on üksikema. Kokkuvõttes õrn filmijupp, mis oma pretensioonituses on veenev ja piisav.












Laura Pählapuu “Jakob” (14 min, 2006) jutustab loo nägemispuudega põhikoolipoisist. Film on siinsest valikust minu arust mõjurikkaim, tõi mulle igal juhul soolavee silma (mitte et see liiga raske oleks). Jakob on särav ja ettevõtlik noormees, kes nägemispuudest hoolimata mängib klaverit, loob muusikat, ujub ja sõidab rattaga. Jakobi optimismi võtab hästi kokku tema eneseironiline kommentaar rattasõidule: “Lennanud ma olen ainult üks kord lennukiga, muidu igalt poolt ratta seljast olen ka alla lennanud, aga see pole ikkagist see.” Võrratu sell. Pählapuu mustvalget filmi ilmestavad kaadritesse sisse jooksvad joonistused, moodustub unenäoline ja andekas joonisfilm. Liigutav lugu ja korrektne režissööri- ja monteerijatöö. Ilus





[Kiviõli filmist ma pilti kogemata ei teinud]


“Kirves, mäkketõus ja vigursõit” (22 min, 2009) on Kiviõli atribuudid või Karel Koplimetsa, Taaniel Raudsepa ja Sigrid Viiri dokumentaalfilm depressiivsest Eesti.. Filmi peategelaseks on üks Kiviõli daam, kes võttegruppi nagu Eva Klemets NO-teatri etenduses ringi kärutab: siin on meie Konsum, see on meie tubli Grossi pood, see on meie kõige ilusam maja, see aga meie gümnaasium ja superstaar Dima. Proua viib võttegrupi ka linnapea man kohvitama, kus viimane jääb aga poliitikast vatrama ning helirežissöör asendab tähtsa jutu hajusa vadinaga. Linnapea on muuseas estraadilaulik, meie giid armastab tema muusika peale tantsida. Kokkuvõttes heatahtlik ja pisut napakas film, detsentraliseerumine on võimalik.













Herlet Elvisto “Aken” (15 min, 2007) on aken eesti kunstimaailma “aprillisündmuste” ajal. Autor käib näituselt-näitusele, majast-majja (ka kadunud EKA sööklas) ja küsib liidritelt, mis on kunsti funktsioon? Vastajate seas on Andres Lõo, Raoul Kurvitz, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper, Sirje Runge ja teised bossid. Vastused on aforistlikud, vastused on eesti kultuurivaramu. Filmis on huumorit ja tõtakust. Inglise žurnalistid ütleksid tour de forcesäärase minimalistliku energiapommi kohta tour de force. Kaadrid “Uue laine” näituse avamisest Kunstihoones 27. aprillil 2007, on klassikalisteks loodud. Akna taga trambivad K-komandolased, laamendavad tatid, poodnikud paikavad aknaauke, akna ees timmivad Marko Mägi ja teised avamisõllet. Liina Siib ütleb: “Pärast 26. aprilli ei ole eesti kunst enam sama, mis enne.”











Veel näidati filme “Korterimüük” (rež Rait Rosin, 15 min, 2006) ja “Koondatute kunsti keskus” (Anna Škodenko, Margit Säde, Anne-Liis Skogan, 34 min, 2009), millest praegu rääkida ei jõua. Viimase võib hankida Kunstihoonest või Hobusepea galeriist.



1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Amiable post and this fill someone in on helped me alot in my college assignement. Thanks you as your information.