Erki Kasemetsa hullud päevad kunstihoones

Foto: Tanel Meos

Kuraatori intervjuu kunstnikuga - küsib Johannes Saar, vastab Erki Kasemets. Esmatrükk: Eesti Päevaleht 9. jaanuar 2013 (loetav siit: http://www.epl.ee/news/kultuur/erki-kasemetsa-hullud-paevad-kunstihoones.d?id=65505232), Artishok avaldab intervjuu täisteksti.

Erki, kunstihoones läheb täna lahti sinu isiknäitus "Hullud päevad". Mida hullu seal siis näha saab? Kas midagi antakse poolmuidu ära?
Asi on hulluks läinud ja ülepea kasvanud. Minu kunstitegemine nimelt. Ja seda juba puht vormiliselt, kuna teoseid moodustavate osakeste arv, millest näitus koosneb, ulatub kümnetesse tuhandetesse. Näituse kestel kasvab see number veelgi. Teiseks, kõik need osakesed ükshaaval võetuna igapäevaselt tuttavad, kuid hulgakesi enam niiväga mitte. Väikestest harjumuspärastest asjadest moodustuvad suured ja tundmatud. Näituse keskse töö valmimiseks on kulunud veerandsada aastat, koosneb see liitristest joogipakenditest. Esimesest, üksikust ülevärvitud papist piimapakist on nüüdseks saanud märkamatu täpike ühes hiigelsuures ja teistsuguses pildis. See pilt ongi midagi uut ja hirmutavat. Palju väikeseid ja lihtsaid normaalsusi võib koos tekitada üsna hullu tunde.

Oli seda nüüd vaja? Seda aastatepikkust olmekultuuri kollektsioneerimist ja vääristamist, mille tulemus Sulle endalegi hirmu nahka ajab?
Minu enda jaoks on ta oluline eelkõige sellepärast, et lõpuks on õnnestunud kõik need ühikud koondada ühtseks massiiviks ja terviklikuks näitusekomplektiks. Kogu selle kadumisele määratud kraami säilitamine ja vääristamine on kulgenud tõusude-mõõnadega nagu elu ikka. Lõpuks on see korraga olemas ja vaadeldav. Kas asi oli seda vaeva väärt? Igatahes võib nüüd ütelda, et minu silmad on seda näinud. Nii võib ütelda igaüks, kes näitusele tuleb või seda näha soovib. Igapäevaselt, oma elutegevuse käigus tühjendame me oma pead igasugu tarbetust mõttemürast ja viskame osad esemedki prügikasti. Normaalsus, mis vajalik elutegevuse loomulikuks kulgemiseks, et päeva alguses oleks sisemisel kõvakettal ja eluruumis piisavalt ruumi. Seda lihtsat argipäevasust näitusekülastajatelt vastu võetaksegi ja valatakse tagasi kontsentreerituna ja uuel kujul. Poolmuidu nagu pühadejärgselt ikka.

Näitusega koos on ilmavalgust näinud ka ajalehe "Kasemetsa Hääl" esimene number. Sealt leiame ühe üleskutse Eesti rahvale, ja see on esitatud üsnakesti "Teeme ära!" talgute vaimus. Kas ootad rahvast appi oma ülekäte kasvanud kunsti viljelema?
Vägagi ootan. Kusjuures panused ei pea olema suured ja mägesid ei pea liigutama. Laeni ulatuvad seinakuhilad on juba moodustatud kümnekonna inimese ühistööna, mis algas möödunud aastal. Ootus külastajale peitub eelkõige osalemisfaktis kui sellises, väikeses, kuid kindlasti mitte nähtamatus liigutuses. Näiteks vaid ühe tabloopunkti muutmise tulemus võib samas koheselt, sõltuvalt silmanägemisest, olla nähtavale saja meetri taha. Ilma igasugu vigurita. Kohapeal on täpsemad selgitused, kuidas eri eksponaatide puhul võiks toimida. Mõistagi võib ka kõike niisama uudistada, kuid milleks lasta käest võimalus katsetada ka ise sedasama piimapaki-kunsti, mida ma ise olen teinud üle poole elust. Jäädvustada hetki nende kestuses. Just iga kohapeal täiendatud pakk on viimane lüli selles lõputus ketis. Külastaja tehtud taies on mõneks ajaks see teravaim sabaots või kirss tordil. Kuni järgmise kirsini. See, mis viimane, on ikka kõige paremini meeles ja hetkeks oluliseim. Samal ajal saba vaikselt kasvab. Ühistöö-meetodit olen oma tegemistes kasutanud ohtralt ennegi. Näiteks polügoonteater, mille inspitsent olen, põhineb suuresti vaid inimeste kaasalöömisel. On talguteater, mis toodab küla vabastavat hullust.

Kui see ei ole üldmobilisatsioon, siis mis see on? Vabadussõja lõpus pandi püssi alla kõik, "kel vähegi inimese nägu peas" (Laidoneri sõnad vist). Pressiteade räägib lisaks veel haridusprogrammist lastele ning ekskursioonidest Sinu ja kuraatori juhtimisel ... Mida neist oodata või arvata? 
See on asjade kokkuviimine, sund ja võimalus, meisterdamine käepäraste vahenditega. Pesumasinale peedist trumli ehitamine. Kui on lõpuks selline näitus, aastakümnete töö, heas asukohas ja -ruumides üles saanud, oleks patt jätta kogu kraam sinna omapead vedelema. Sestap põlegu praht, mille ellu tagasikutsumine hirmpalju pingutust on nõudnud, lõpuks heleda leegiga. Näituse ajal vabaneb ehk mõndagi sinna kunagi topitust ja valgustab viivuks elukaamost. Katsun ka ise kohal käia. Kui leidub neid, kellele asi huvi pakub, siis ka nendega kohtuda ja seletusi jagada. Koolilastele kehtib erakordne hullude päevade allahindlus, algklasside lapsed pääsevad näitusele lausa tasuta.

Nii et need kaks telefoninumbrit pressika lõpus polegi sinna suusoojaks visatud? Ma mõtlen 53765552 ja 56156555? Et koolide ja lasteaedade kunstiõpetajad nagu võiksidki Sulle helistada?
Jah, kindlasti. Oleks ju hea, kui lapsed juba varakult saaksid teada, milleni viib elukestev tegelemine kunstiga. Puhas elukooliharidus, mida aabitsast ei leia.

Kas sellel on mingi seos prügikonteineriga, mille saabumist sa näituse viimasel päeval tõotad? "Kasemetsa Hääl" kirjutab, et mingi performance on tulemas siis ... 
Noh, oleks ju võinud ka kirjutada, et näituse viimasel päeval saabub suur kirst või midagi. Aga see oleks olnud veel hirmutavam. Kõik, mis siis toimub, on ikkagi minu ja konteineri vaheline asi. Tavaline arveteklaarimine. Külastajaid ja nende loomet see ei puuduta.

Aga ega midagi. Saan aru, et homme täitub Sul täpselt 15900 elupäeva. Soovin Sulle palju õnne juubeli puhul ning jaksu ja õnne järgmiseks sajaks!
Tänan heade soovide eest, teile sedasama.