Rael, mis juhtus sinu Pärnu galeriiga?
Galerii on vist igaveseks suletud. Lugu väga lihtne - galeriis oli tulekahju ja galerii põles maha.
Millest sai tuli alguse?
Tuli sai alguse iseenselikult juhtmest, mis oli paigaldatud galerii kõrvalhoonesse ca 54`ndal või 68`ndal või 75`ndal aastal.
Ja see oligi põhjus lõpetamiseks või sa plaanisid nagunii Pärnust otsad kokku tõmmata?
Arvan, et kui tulekahju algab ühest suvalisest juhtmest ühes vanas majas, siis on see märk. Antud juhul oli tulekahju küll märk, sest see toimus üks päev enne ametlikku lõpetamist. Siis ma vaatasin, et loodusjõudude poolt on kinnitus olemas ja polegi siin enam midagi pikalt rääkida. Nii ma lõpetasingi oma galeriitegevuse Pärnus. Tegelt ma plaanisin anyway lõpetada. Vähemalt selles formaadis.
Kas jäi kunsti ka tulle?
Ei jäänud, sest Pilvi Takala videoteos jooksis sel momendil projektori ja maki pealt, mis ma varaste ohtus igal õhtul koju viisin. Kuna ruum polnud kindlustatud ega valvatud (turvafirmad keeldusid selle valvamisest, sest tegu oli ju sisuliselt puukuuriga), siis ei hoidnud ma seal ka hinnalist vara. Lihtsalt elektrit polnud ning hull kõrbehais lehvis igal pool.
Tundub, et non-profit sektor hakkab siis Pärnust vaikselt lahkuma. Käivad jutud Litograafiakeskuse kolimisest Tallinnasse, Non Grata reisib nagunii aiva ringi, nüüd lahkub RA Gallery. Kas Pärnu hakkab keskusena kunstikaardil jälle hajuma?
Mina ausalt eldes ei tea, mida Pärnu teeb.
Sellesmõttes, et sind ei huvita?
Loomulikult mind huvitab, mis Pärnus tehakse, sest see on omamoodi mu kodulinn. Aga konkreetne asi pole isegi huvitamise ksimus. Kui mina tegelen teatud asjadega, antud juhul on selleks kaasaegne kunst, siis on see mu väga personaalne interest. Pigem arvan, et minu professionaalne community on palju rohkem näiteks e-flux kui Riia või Prnu või Berliin. Ma teeks Pärnu kohta nii üheseid viiteid.
Tegelikult ju inimesed harjuvad hästi kergesti asjadega ära ning hakkavad neid iseenesestmõistetavaks pidama. Ja inimesed lahkuvad hästi kergesti asjadest, kõik on ajutine, ja millegi puudumisega harjutakse samuti lihtsalt. See, mis ma öelda tahan, on no panic! Näituseformaat iseenesest on väga temporaryformaat. Minu arust ei saa üldse kasutada väljendeid nagu "igaveseks" või et "see on nüüd läinud" või et meil on nüüd mingi "kahju" või et "see ei tule enam tagasi" või et "see on hääbunud". Teod on ikka ajutised ja käivad mööda mingeid oma reegleid ja mööda inimeste enda suhtumisi.
Ja teine aspekt: kõigi nende projektide taga, mida sa nimetasid, Non Grata ja Litokeskus ja Soosaare muuseum, kõigi nende taga on väga konkreetsed inimesed, kellel on konkreetsed elud ja konkreetsed vajadused. Selles mõttes ma ei teeks nii jäika ja pealispindset järeldust. Inimestel on oma elud ja nad teevad oma eludega, mis nad arvavad. Ja kui nende elu osaks on üks kunstiprojekt, mis ühel hetkel lõpeb, siis nii ongi, I`m sorry!
Well, yes. RA Gallery on siiski ikkagi ka väga füüsiline märk. Kas sa jätkad oma Tartu pinnal?
Garantiisid on keeruline anda, sest kõik asjad olenevad inimestest, kellel on motivatsiooni ja tahtmist midagi teha. Tartu ruumis tegutsemist tahan kindlasti jätkata ja kuna see on raamatukogu alune ruum, tahaksin sellest kujundada sellise visuaalia ja informatsiooni kohtumise paiga. Ja Tartu ning Tallinna inimeste kohtumise paiga. Kindlasti on koht ka fotopõhistel projektidel, sest Tartus tegeletakse sellega intensiivselt.
Tahaksin ruumi anda eelkõige kuraatoriprojektide käsutusse, seda mitmel põhjusel: esiteks kasvatab see teatud kuraatorikultuuri, teiseks osaleb siis näitusel rohkem kui üks kunstnik. Soovitavalt võiks kunstnikud olla mitmest erinevast kohast, sest siis nad tutvuvad omavahel. Samas sõltub aga kõik ikka konkreetsest näituseideest, midagi päris välja sulgeda ma kindlasti ei tahaks.
See on nagu giving the floor, et sa annad pinna kellelegi teisele. Mulle meeldib, kui ma saan oma pinna ära anda. Tulemas on hulk mõtestatud projekte ja ma usun, et need töötavad. Olen ise seal juba ühe näituse teinud ja sellest piisab, nüüd tahan seda hoida just floorina inimestele, kellel on mõtteid.
Kas see ei olegi mitte ka tavaliste kunstigaleriide tegutsemispõhimõte, et nad annavad oma põrandapinna ja täida ise?
Mida sa mõtled tavalise kunstigalerii all?
Näiteks KU galerii, institutsionaalne galerii
Jah, alati on keegi, kes ruumi haldab ja otsustab, mida seal tehakse. Eks Kumugi andis ju oma pinna välja Briti loodusfoto näitusele... Ma arvan, et ruumil ja ruumil on võib olla ikka väga suur vahe.
Aga sa ju teed ka mingi valiku esitatud projektide hulgast?
Loomulikult selektsioon toimub. Ka mul on oma maitse ja ma üritan oma maitset realiseerida. Project spacei programmi tegemine ongi selle töö kõige nauditavam ja sisulisem osa. Ülejäänu on lihtsalt orgunn ja seintesse aukude puurimine.
Kirjelda oma maitset.
Minu maitse seoses Tartu ruumiga on, võibolla isegi mitte maitse, vaid clear statement on see, et see ruum on raamatukogu all ja see ruum on kunsti ja teksti kohtumine, visuaalia ja informatsiooni kohtumine. Kaasaegne kunst on äärmiselt infopõhine nähtus ja minu sooviks on seda seost rõhutada. Olen väsinud "tundeküllasest värvidemängust". Teine punkt seoses Tartu galeriiga on, et seal toimuvad kuraatoriprojektid ja grupinäitused: minu eesmärgiks on kasvatada pisut kuraatorikultuuri ja näitust kui kollektiivse tegevuse formaati. Pealegi: mul on tunne, et mul pole Eestis eriti paljude inimestega rääkida. Tahan seda enda jaoks ebamugavat olukorda kuidagi lahendada.
Kui üritan kirjeldada oma maitset üldisemalt, siis huvitavad mind pigem kontseptid kui objektid, rohkem kohaspetsiifika kui valge kuubik, pigem trash kui kaup, pigem reaktsioonid ja tähelepanekud ümbritsevast keskkonnast kui hõllandused sisemaailmadest, pigem info kui emotsioonid. Samas nõuab mu eriala, et oleksin kõikvõimaliku kunsti suhtes avatud. See on vajalik konteksti tajumiseks, et üldse teada, kus tegutsed. Ma pigem kuulan kunstnikke kui otsustan enne. Kriitik on omamoodi kohtumõistja, mina kuraatorina töötan ikka eelkõige oma valikute kaudu, st valin, kellega ma koos töötan.
Aga kui Tartuga jätkata, siis niipalju, et kui tuleb hea projekt, saab seal väga mobiilselt käituda.
Näitusegraafikut ei ole?
Mingil määral on ikka, aga see pole väga jäik. 2006/2007 hooaeg on paigas, aga nagu ütlesin, asjad toimuvad vastavalt vajadustele. Ma tahan hoida seda ruumi väikese ja dünaamilisena, pole mõtet monstrumit oma majapidamises hoida.
Jätkad ka siin korteris näituste tegemist või vlismaal - mis sinu järgmised konkreetsed projektid on?
Küsimus ei ole üldse mitte mingi ruum. Või mingi korter. Või mingi space. Või mingi Tallinn või Tartu või Prnu, vaid küsimus on ikkagi kunstiproduktsioonis. Võibolla see tundub natuke arusaamatu või võõras, aga kuraatori jaoks on kõige olulisem see, et ta teaks kunstnikke. Ilma kunstniketa ei saa ta teha praktiliselt mitte midagi. Minu esimene eesmärk ongi kunstnikega töötamine, tulemas on projektid Tallinnas, Pärnus, Vilniuses, Bukarestis ja võib-olla ka Varssavis. Olen huvitatud oma generatsiooni sisese networki loomisest ja sisulistest aruteludest.
Loomulikult, kui keegi pakuks Tallinnas kasutada head ruumi, võiksin oma elutoast sinna kolida. Ma pole ka ise viitsinud endale Tallinnas ruumi otsida, millegiprast võtab siin linnas iga tegevus liinit välimuse.
Kas see on selline oma "perekonna" loomine?
Mismõttes?
Et kuraator kogub enda ümber ringi kunstnikke, kellega ta pidevalt koos töötab ja oma projektidesse kaasab?
Erinevatel kuraatoritel on erinevad strateegiad, kuidas nad töötavad ja milliseid kunstnikke nad kaasavad. Nii spetsiifiliselt ei saa öelda, et kuraator on kunstnike tarbija, nagu sa välja pakkusid. See sõltub hästi palju konkreetsest situatsioonist. Ega kuraatori töö ei ole ka piltide seinale naelutamine. Aga ma siiski arvan, et praegu on minu karjääris see hetk, kui ma kogun kokku kunstnikud, kellega ma nö "läbi elu lähen". Panen kokku oma seti. Jah, mul on ikkagi see idee dünaamilisest rahvusvahelisest, sisulistel huvidel põhinevast networkist.
Hüva on, tahad sa veel midagi lisada?
Ainuke asi, mis ma tahan öelda, et enne selle intervjuu avaldamist sa näitaksid seda mulle.
Okei. Saadan meiliga. Tänud!
* intervjuu toimus TAZ Tallinnas, Pilvi Takala ühe-päeva-näitusel "Müürililleke"
vaata ka www.moskva80.com/taz_tallinn_poster_pilvi.pdf
küsis maarin