Sellel aastal oli nii, et kõik minu pere ja muud loomad, kes pidulikult Kunstnike Liidu aastanäituse avamistseremooniale sisenesid, said ukselt vastu pahvaku laudalõhna. Mis oli päris vänge. Kui silm jälle seletama hakkas, vaatasid külalistega teiselt poolt lambasara tõtt 2 sadomaso neidu ja 1 leopardmees. a.k.a PinkPunk. Perfokas “Wooligans” oli okupeerinud jupikese Kunstihoone fuajeed ning eraldanud end koos ehtsate lammastega tara taha, kust siis master ja dominad üle sähvivate fotograafide publikuga üksteist piidlesid. Päris meeleolukas oli. Igasuguseid lamba- ja tarastamissümboolika tõlgendusi võib igaüks oma peas iseseisvalt edasi arendada; vaataks nüüd, mis teisel korrusel toimub...
Punanahad, roosad tuldpurskavad tüdrukud, kõvakübaraga onud, väikesed trikoosse topitud võimlejatüdrukud, amelevad paarikesed, noaga kunstükki sooritav tüüp; tegevuspaigaks tehnobia... Loetletud näidiseksemplaridest (tõele au andes oli igast sordist esindatud ainult üks) koosnes Meeland Sepa ja Erik Alalooga perfokas Ku suures saalis. Lendavad udusuled ummistasid hingamisteed ja objektiivid ning kogu seda bakhanaali saatis hambutu akordionimehe eksalteeritud lõõtsatõmbamine. Kamp külahulle oli tulnud keskpõrandale kokku ja pidas maha lühikese, kuid tormilise koosviibimise, mille kestel publik igasugust tsirkust nägi.
KU galeriis lisas amorfne kollektiiv nimega C.n.O.P.T. järgmise peatüki. Scene oli taas ülirahvastatud, täis mingeid tegelasi, kes mingit oma rida ajasid. Prantsuse šansoonide ja vene gümnastikamuusika taustal ampsas mõtliku näoga kahekorde tüüp naislillepotist kullerkuppe. Macho-punkar väntas viinereid läbi hakklihamasina ja need pudenesid laual all ootavale alasti tibile suhu. Ühte teist tibi lohistati järel ja kosutati vahel veeniverega. Laud saeti pooleks. Vaatemängu kui palju.
Olles mõnda aega tagasi ära vaadanud ARS 006, Berliini biennaali ja Tate Briti noore kunsti triennaali, tundub mulle, et sportlik rühmitus ajab siinmail ühte hetke peavooludest. Kui püüda seda rada sildistada, siis kõlbab näiteks kulunud termin “maagiline realism”. Teate küll, veidrad tegelased, absurdsed tegevused. Rafineeritud nonsense. Kummalised omamaailmad. Sürr esteetika. Edasi: lõbustuspargi õudustemaja. Spooky. Gooti. Saksa romantism jms.
Ühesõnaga, eesti perfokad rokkisid täiega. Välismaalased viljelesid vastukaaluks sellele tulin-nägin-võitsin attitude`le pikka, rituaalset tegevuskunsti. Lõuna-ameeriklased shamanismi. Kuigi see kilemull, mis Ku ette täispuhuti, oli muidu vinge.
Punanahad, roosad tuldpurskavad tüdrukud, kõvakübaraga onud, väikesed trikoosse topitud võimlejatüdrukud, amelevad paarikesed, noaga kunstükki sooritav tüüp; tegevuspaigaks tehnobia... Loetletud näidiseksemplaridest (tõele au andes oli igast sordist esindatud ainult üks) koosnes Meeland Sepa ja Erik Alalooga perfokas Ku suures saalis. Lendavad udusuled ummistasid hingamisteed ja objektiivid ning kogu seda bakhanaali saatis hambutu akordionimehe eksalteeritud lõõtsatõmbamine. Kamp külahulle oli tulnud keskpõrandale kokku ja pidas maha lühikese, kuid tormilise koosviibimise, mille kestel publik igasugust tsirkust nägi.
KU galeriis lisas amorfne kollektiiv nimega C.n.O.P.T. järgmise peatüki. Scene oli taas ülirahvastatud, täis mingeid tegelasi, kes mingit oma rida ajasid. Prantsuse šansoonide ja vene gümnastikamuusika taustal ampsas mõtliku näoga kahekorde tüüp naislillepotist kullerkuppe. Macho-punkar väntas viinereid läbi hakklihamasina ja need pudenesid laual all ootavale alasti tibile suhu. Ühte teist tibi lohistati järel ja kosutati vahel veeniverega. Laud saeti pooleks. Vaatemängu kui palju.
Olles mõnda aega tagasi ära vaadanud ARS 006, Berliini biennaali ja Tate Briti noore kunsti triennaali, tundub mulle, et sportlik rühmitus ajab siinmail ühte hetke peavooludest. Kui püüda seda rada sildistada, siis kõlbab näiteks kulunud termin “maagiline realism”. Teate küll, veidrad tegelased, absurdsed tegevused. Rafineeritud nonsense. Kummalised omamaailmad. Sürr esteetika. Edasi: lõbustuspargi õudustemaja. Spooky. Gooti. Saksa romantism jms.
Ühesõnaga, eesti perfokad rokkisid täiega. Välismaalased viljelesid vastukaaluks sellele tulin-nägin-võitsin attitude`le pikka, rituaalset tegevuskunsti. Lõuna-ameeriklased shamanismi. Kuigi see kilemull, mis Ku ette täispuhuti, oli muidu vinge.
Perfokate orgaanilise osa moodustas mitu rida fotograafe ja kohati läks üsna tüütuks üritada üle objektiivide kiigata (kuigi jajah - dokumentatsioon on oluline jne. ning ühe perfoka dokumentatsiooniga saab hiljem mitmel näitusel osaleda). Niisiis, if you can`t beat them become one of them. Vähemalt hea nähtavus on nii garanteeritud.Maarin Ektermann
2 kommentaari:
Kaarel teadis rääkida, et kunstnikel on tavapärasest suuremad tissid :P
see esimene kommentaar on vale ja häbiväärne. kutsun üles ausaid inimesi valeinfo levitajale molli andma.
Postita kommentaar