Mis juhtub disainiga kunstigaleriis? See kohaneb keskkonnaga: piltide juurde tekivad autorite nimed, oluliseks saab autoripositsioon, disaineri suhe ümbritsevasse. Enamik näitusel esitatud postereid on spetsiaalselt väljapaneku jaoks tehtud. Need on tööd, kuhu kokku kogutud see, mis muidu pihustunud laiali kümnetesse posteritesse ja broshüüridesse või siis üldistused, mis tekkinud loendamatute trükiste publitseerimisel. Essents, ajavaim.
Millest siis see puhas disain räägib?
Näiteks tööalasest frustratsioonist - Tartu disainer Mammutilt on väljas seeria "disaineri portree", kus peal Mammut ise, näol ilane lakei-naeratus ja rinnal kiri "GIMMY MORE!". Meenub Jaan Toomiku "Kohtumine kuraatoriga" - ikka needsamad kunstiinimese mured ja rolliprobleemid, kõikumine loomise ja teenindamise vahel.
Või siis Ivar Saki mitmekihilised posterid disaininäitusele TRÜKITUD 2005. Tüpograafiliselt väljapeetud kultuuriplakat on prinditud juba täistrükitud paberiülejääkidele, autoriplakati alt kumab läbi anonüümne readisain.
Võibolla üllatavalt on väga oluliseks teemaks kaasaegses eesti disainis tõusnud rahvuslikkus - eestlus, rahvuslik identiteet, juured. Kõlab anakronistlikult aga ei ole seda mitte. "Eesti rahvuslik disain" on elutervelt mänguline, lausa süüdimatu. Nagu 15- aastase riigi puhul kohane. Sellel pole mingit pistmist isikupäratu ja korrektse "Welcome to Estonia"-kampaaniaga. Rahvussümboleid tuunitakse ja neid miksitakse kokku popi-ikoonidega, kultuurikihid pööratakse segamini. Disainerid, olles vägagi teadlikud identiteedi konstrueerimise mehhaanikatest, keeravad siin vindi ilmse naudinguga üle. Tulemused on sama eklektilised kui Eesti ajalugu.
Kõige järjekindlamalt ajab eesti asja Mart Anderson, kes on viimastel aastatel võtnud käsile rahvusliku tüpograafia edasiarendamise. Tema eeskujudeks on nii Günther Reindorff (kes kujundas Eesti Wabariigi
nägu) kui Jaan Jensen või Paul Luhtein (kes lõid ENSV rahvakunsti). Anderson jätab poliitilised või kaubanduslikud tähendused kõrvale, et keskenduda olulisemale - sellele, mis jääb muutumatuks olenemata riigikorrast ja majandussüsteemist. Pole tähtis, mis oli kirjas loosungitel, tähtis on hoopis see, missuguste tähtedega need loosungid kirjutatud olid. Andersoni eriline huviobjekt tundub olevat aeg, mis järgneb üleminekuajale, olukord, kus tuleb hakata korrastama eelnevat segadust, luua järjepidevus ja rahvakultuur ja kümnetuhandeaastane ajalugu - protsessid, mis toimusid Eestis näiteks 30datel ja 50-60datel. Neist kümnendeist otsib ta paralleele praeguse post-post-ajastuga. Mõistagi on Andersoni tööd kaasaegselt ambivalentsed, täiesti võimatu on eristada, kus läheb neis piir hommage ja iroonia vahelt.
Rahvuslikkus on popp, kasvõi juba seepärast, et see on nii kämp.
Margus Tamm
Andrei Kormashov
Ivar Sakk
Mammut
Mart Anderson & Co
Millest siis see puhas disain räägib?
Näiteks tööalasest frustratsioonist - Tartu disainer Mammutilt on väljas seeria "disaineri portree", kus peal Mammut ise, näol ilane lakei-naeratus ja rinnal kiri "GIMMY MORE!". Meenub Jaan Toomiku "Kohtumine kuraatoriga" - ikka needsamad kunstiinimese mured ja rolliprobleemid, kõikumine loomise ja teenindamise vahel.
Või siis Ivar Saki mitmekihilised posterid disaininäitusele TRÜKITUD 2005. Tüpograafiliselt väljapeetud kultuuriplakat on prinditud juba täistrükitud paberiülejääkidele, autoriplakati alt kumab läbi anonüümne readisain.
Võibolla üllatavalt on väga oluliseks teemaks kaasaegses eesti disainis tõusnud rahvuslikkus - eestlus, rahvuslik identiteet, juured. Kõlab anakronistlikult aga ei ole seda mitte. "Eesti rahvuslik disain" on elutervelt mänguline, lausa süüdimatu. Nagu 15- aastase riigi puhul kohane. Sellel pole mingit pistmist isikupäratu ja korrektse "Welcome to Estonia"-kampaaniaga. Rahvussümboleid tuunitakse ja neid miksitakse kokku popi-ikoonidega, kultuurikihid pööratakse segamini. Disainerid, olles vägagi teadlikud identiteedi konstrueerimise mehhaanikatest, keeravad siin vindi ilmse naudinguga üle. Tulemused on sama eklektilised kui Eesti ajalugu.
Kõige järjekindlamalt ajab eesti asja Mart Anderson, kes on viimastel aastatel võtnud käsile rahvusliku tüpograafia edasiarendamise. Tema eeskujudeks on nii Günther Reindorff (kes kujundas Eesti Wabariigi
nägu) kui Jaan Jensen või Paul Luhtein (kes lõid ENSV rahvakunsti). Anderson jätab poliitilised või kaubanduslikud tähendused kõrvale, et keskenduda olulisemale - sellele, mis jääb muutumatuks olenemata riigikorrast ja majandussüsteemist. Pole tähtis, mis oli kirjas loosungitel, tähtis on hoopis see, missuguste tähtedega need loosungid kirjutatud olid. Andersoni eriline huviobjekt tundub olevat aeg, mis järgneb üleminekuajale, olukord, kus tuleb hakata korrastama eelnevat segadust, luua järjepidevus ja rahvakultuur ja kümnetuhandeaastane ajalugu - protsessid, mis toimusid Eestis näiteks 30datel ja 50-60datel. Neist kümnendeist otsib ta paralleele praeguse post-post-ajastuga. Mõistagi on Andersoni tööd kaasaegselt ambivalentsed, täiesti võimatu on eristada, kus läheb neis piir hommage ja iroonia vahelt.
Rahvuslikkus on popp, kasvõi juba seepärast, et see on nii kämp.
Margus Tamm
Andrei Kormashov
Ivar Sakk
Mammut
Mart Anderson & CoPildid p2rinevad kodulehtedelt :
http://art.tartu.ee/~janar/haapsalu/
http://homepage.mac.com/mart.anderson/PhotoAlbum11.html
3 kommentaari:
Miks see mees seal pildi peal nii kole on?
Aurora:
Debüüt disainikriitikuna?
Õnnitlused.
lihtsalt,
jagatud muljed
Postita kommentaar