Tallinnas disaini ja Tartus maali õppiv Xenia Jedomskihh esitas TÜ kunstide osakonnas diplomitööna triptühhoni „I Must Fashion!”, mis analüüsib moetööstuse sissetungi tagajärjel muteeruvat maalikunsti, kasutades sealjuures leidlikult ära moetööstuse vastase sotsiaalkriitika retoorikat. Lõplikult selgusetuks jääb aga küsimus, kas tegemist on reaalse ohuga või autori enese kaksikidentiteedist tingitud küsimuseasetusega.
Triptühhoni vasak ja parem tiib kujutavad seisvaid figuure ees- ja tagantvaates. Parempoolsel naine, vasakpoolsel mees. Kompositsiooni iroonia seisneb figuuride riietuses. Kui eestvaates mees on justkui teksades ja T-särgis, siis tagantvaates näeme tõde, mees ei kanna mitte lihtsalt särki, vaid kaubamärki. D on talle otseses mõttes ihusse needitud. Parem lugu ei ole ka naisfiguuriga, kelle häbet katab vahtralehe asemel Armani tikand.
Xenia tööde silmatorkavaim aspekt ongi maali ja disaini põhitöövõtete ühendamine mõlemale distsipliinile ühise kanga/lõuendi töötlemisel. Kusjuures kujuneb väärtushierarhia, mille kohaselt maal on vana ja aus, moedisain aga salakaval ja jõhker. Maal katab figuuri klassikalises mõttes, aga moetööstus ronib vaikselt suisa naha alla. Nagu ihusse lõigatud viisnurk Mao portreega, et juht oleks südamele lähemal või Nike kollektiivi kalduvus enesele firma logo ihule tätoveerida, millele viitas retsensent Kiwa.
Niisiis on Xenia tööde aluseks sotsiaalkriitikast tuntud inimese ja moetööstuse vaheline konflikt, mille ta on kogu selle retoorikas maalile üle kandnud. Maalitud riided asenduvad needitud ja tikitud kaubamärkidega, tähistades nii maali tehnika kõrvaletõrjutust, mis kandub edasi ka figuurile, mille piirjooned on samuti osaliselt tikitud. Iroonilise lisandina on teoste autogrammid tikitud label-ina.
Teose kliimaksi moodustab keskmine töö, kus transformatsioon on lõpule jõudnud. Linane lõuend on asendunud dieseli`i teksadega, mida on siiski klassikalisel meetodil krunditud. Kõige peal ilutseb D kaubamärk. Esmapilgul võikski seda tööd vaadelda kui tühja lõuendit. Suhestades teda aga külgmiste töödega saame kontseptsiooni võtme kätte. Võõrad lõuendi töötlemise tehnikad, nagu neetimine ja tikkimine, on kogu lõuendi endasse neelanud. Figuurid, mis tiibadel hakkasid kaduma, on ammu haihtunud. Nende riideid tähistanud kaubamärk on ainus asi, mida veel kujutada tasub, maali sisus on toimunud omalaadne taandamine või abstraktsioon totaalsele universaalmärgile, mida irooniliselt tähistab Diesel`i gloobuse kujutisega kombineeritud logo.
Iseenesest väga leidlik lahendus kannatab vaid küsimuse vähese konkretiseerituse all, jääb selgusetuks mis oli aga töö eesmärk? Kas solidaarsus sotsiaalkriitikaga ja selle teostamine värskes vormis? Või avaldab moetööstus tõepoolest survet maalikunstile? Või on tegemist autori enese kui disaineri ja maalikunstniku tunnetamisega?
Indrek Grigor
Tartu 2006
Triptühhoni vasak ja parem tiib kujutavad seisvaid figuure ees- ja tagantvaates. Parempoolsel naine, vasakpoolsel mees. Kompositsiooni iroonia seisneb figuuride riietuses. Kui eestvaates mees on justkui teksades ja T-särgis, siis tagantvaates näeme tõde, mees ei kanna mitte lihtsalt särki, vaid kaubamärki. D on talle otseses mõttes ihusse needitud. Parem lugu ei ole ka naisfiguuriga, kelle häbet katab vahtralehe asemel Armani tikand.
Xenia tööde silmatorkavaim aspekt ongi maali ja disaini põhitöövõtete ühendamine mõlemale distsipliinile ühise kanga/lõuendi töötlemisel. Kusjuures kujuneb väärtushierarhia, mille kohaselt maal on vana ja aus, moedisain aga salakaval ja jõhker. Maal katab figuuri klassikalises mõttes, aga moetööstus ronib vaikselt suisa naha alla. Nagu ihusse lõigatud viisnurk Mao portreega, et juht oleks südamele lähemal või Nike kollektiivi kalduvus enesele firma logo ihule tätoveerida, millele viitas retsensent Kiwa.
Niisiis on Xenia tööde aluseks sotsiaalkriitikast tuntud inimese ja moetööstuse vaheline konflikt, mille ta on kogu selle retoorikas maalile üle kandnud. Maalitud riided asenduvad needitud ja tikitud kaubamärkidega, tähistades nii maali tehnika kõrvaletõrjutust, mis kandub edasi ka figuurile, mille piirjooned on samuti osaliselt tikitud. Iroonilise lisandina on teoste autogrammid tikitud label-ina.
Teose kliimaksi moodustab keskmine töö, kus transformatsioon on lõpule jõudnud. Linane lõuend on asendunud dieseli`i teksadega, mida on siiski klassikalisel meetodil krunditud. Kõige peal ilutseb D kaubamärk. Esmapilgul võikski seda tööd vaadelda kui tühja lõuendit. Suhestades teda aga külgmiste töödega saame kontseptsiooni võtme kätte. Võõrad lõuendi töötlemise tehnikad, nagu neetimine ja tikkimine, on kogu lõuendi endasse neelanud. Figuurid, mis tiibadel hakkasid kaduma, on ammu haihtunud. Nende riideid tähistanud kaubamärk on ainus asi, mida veel kujutada tasub, maali sisus on toimunud omalaadne taandamine või abstraktsioon totaalsele universaalmärgile, mida irooniliselt tähistab Diesel`i gloobuse kujutisega kombineeritud logo.
Iseenesest väga leidlik lahendus kannatab vaid küsimuse vähese konkretiseerituse all, jääb selgusetuks mis oli aga töö eesmärk? Kas solidaarsus sotsiaalkriitikaga ja selle teostamine värskes vormis? Või avaldab moetööstus tõepoolest survet maalikunstile? Või on tegemist autori enese kui disaineri ja maalikunstniku tunnetamisega?
Indrek Grigor
Tartu 2006
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar