esmaspäev, juuni 26, 2006

TARTU KÕRGEMA KUNSTIKOOLI VÄHEM JA ROHKEM TARBITAVAD LÕPUTÖÖD

4 päeva jooksul vahemikus 12.06-16.06 olid Tartus nii Ülikooli kunstide osakonna kui Kõrgema Kunstikooli bakalaureusetööde kaitsmised. Heitlesin siia sinna, kauaoodatud päikeselõõsas, mis botaanikaaias kaktuste vahel Karol Kallase „Paradiisi” maale vaadata püüdes täiesti väljakannatamatuks muutus. Ilmselt oli ka komisjonil higi silmas ja panid hinde lihtsalt harju keskmise järgi.
Hakates otsast arutama pean tunnistama, et fotograafia eriala kaitsmised jäid kuulamata. Mis teha, TÜ maalikunstnikud murdsid suisa ise uksest sisse, ei olnud mahti linnapeale minna, küll aga sai nädala jooksul kuuma eest korduvalt leevendust otsitud Alar Proosa Rael Arteli Tartu galeriisse sisseseatud ilmutusvannis. Filmid on paraku aga tänini vaatamata, kuigi Mati Karu dok. hullumajast, kusjuures juhendajaks on Vaino Vahing, tundub väga intrigeeriv.
Mis mulle Kõrgema kunstikooli juures meeldib, on nende tugev tarbekunstiline hoiak, mida sugugi ei häbeneta. Nii küsiti Pille Rokkilt vitraaži „Ragnarok” kaitsmisel täiesti siiralt: „Kes võiks selle osta?” Ning anti ka kohe soovitus pakkuda põhjamaade nõukogule. Mis teha, minus elab väike idealist, kes ei luba vähegi kunstilise taotlusega taiese juures mõelda, “palju maksab”, nii kohkusin sellise küsimuseasetuse peale esiotsa päris ära. Aga see läks mööda nähes Silver Sikku kujundatud Donald Koppeli fotoraamatu küljendatud lehti seinal ja raamatut ennast postamendil, või näiteks Liisa Kuusiku ilusaid kaubaaluseid. Mis mõlemad said ka kõrge hinde. Ka praktilised asjad peavad ilusad olema.
Liigne kääksumine, ebastabiilne konstruktsioon ning küsitavused materjalide kokkusobivuse ja sobitamise viiside osas said aga olenemata autori enesekindlusest saatuslikuks Kalev Järviku Rippvoodile „Skäm No.8”.
Leidus ka teoseid, mis püüdsid tarbitavust apriori välistada. Andes Maaski „AnimeSkulptuuri” põhiideeks oli olla olematu, st. füüsiliste mõõtmeteta skulptuur jäi aga komisjonile suhteliselt aru saamatuks. Oluliselt paremini läks Janii Malki „Kontseptualistlikul ready-made mööblil”, mis jälgides kontseptualismi parimaid traditsioone ei olnud üldse eksistentne isegi mitte animatsioonina… (Aususe mõttes olgu öeldud, et siinkirjutaja ei olnud lihtsalt võimeline taiest sisaldanud ruumi üles leidma).
Kuskile nende kahe juhtumi vahele võiks paigutada Jass Kaselaane skulptuuri „Armastus”. Mis skulptuurina iseenesest täiesti tarbitav, ilus värviline justkui Navitrolla stilisatsioon kolmemõõtmeliseks aetuna, sai aga kehva hinde, kuuldavasti ühe umbkeelse komisjoniliikme plagiaadi kahtluste tõttu.
Vabandan kõigi autorite ees, kelle suurepärased tööd selles väikses ülevaates mainimata jäid, aga kutsuksin kõiki lugejaid üles läbi astuma lõpetajate ülevaatenäituselt Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas (21.06 – 16.07 2006), kus saate aimu ka restauraatorite ja disainerite tegemistest.

Indrek Grigor



Silver Sikk "Donalt Koppeli fotoraamatu kujundus":

Katrin Ehaste "Köited "Eesti luule kuldne klassika"":

Triin Paumer "Ema sünnipäev":

Ülle Allik "Plastilised vormid nahadisainis":

Martti Kalamees "Valgusskulptuur Q" ja Helena Toots "Ida ja Alli
kostüümid":

Eva Jakovits "Kunstnikuraamat "Väike Eero"":

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Saangi siis kirjeldada oma emotsiooni seda näitust siit, veebibloogist vaadeldes. Ehk kummitab kuskilt lause: mõtle tegelasele lugu ka välja. Purk Stockmanni alkoosakonna siidrit on teinud oma töö ja sõnad libisevad parvlevaina läbi klaviatuuriklahvide, teadmatuses eesmärkidest ja lõpptulemusist. Seepärast mõtlengi tuhandet lugu aga neid sõnastama ei kipu. Viimane pilt justkui kinnitaks kõiki mõtteid kirjeldamisvõimaluste puudulikkuse kohta-emotsioon on olemas ja elu ilus, olen lihtsalt rõõmus, et nägin seda...