Sel kõige valgusküllasemal ajal teeb Tartus oma debüüdi hulk noori kunstnikke: käes on diplomitööde aeg. TÜ kunstide osakonda võõrustavad traditsiooniliselt Tartu Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimaja.
Andrus Raag on tudeerinud filosoofiat ja maali, olles ühtviisi pädev nii sõnas kui pildis. Tumedast kleepuvast fluidumist päästavad sellesse tungivad erksad geomeetrilised avaused. Kuskil on ka tõusta püüdev inimene (“Palvetajad”-“Mõtlejad”-“Extasis”).
Kadri Kaarlõpi muinasjuttudes on siirast värvidekoratiivsust ja šabloonse taimornamendi kasutamine figuurmaalis on huvitav nõks. Kuid keegi oleks võinud Punamütsikest siiski hoiatada…
“I Must Fashion” autor Ksenia Jedomskihh teeb käe valgeks sotsiaalse kunstiga. Brändid, millega vägikaigast veetakse, ei mõju aga irooniliselt, vaid saavad paradoksaalsel kombel fetišeiks ka siin (D teksadest õmmeldud lõuend ja A siksakk kuldsel häbemel).
Olesja Katšanovskaja on valinud lõputu mediteerimise tee („Mina ja teised“) ja jõudnud välja harmoonilisse punkti. Kahjuks jääb vaatajale varjatuks kulgemine ise, kokkupuude teistega ja võimalik konflikt, mida aimub keskmisest diptühhonist.
Maalilisus ei ole siiski ainus võimalus osakonnalt diplomit välja meelitada. Maria Arusoo ennast otsivad truismid moodustavad efektse piltpoeemide komplekti. Vaevarikka verbaalse visklemise (näiteks ”Sees kripeldab midagi, aga väljaütlemiseks on vaja vorm leida“ ja “Ma lähen hulluks”) lõpetab hallist ja mustadest tähtedest tehtud DIPLOMITÖÖ, mille tahutud font meenutab kuulsat tervitust HOLLYWOODLAND. Aga võibolla on kõik on kokku ninanips.
Eva Labotkini ruumitungimine on julge. Neli rahutus laadis maalitud Ivailot pöörduvad nägudega vastamisi ja võtavad nähtamatu tukiga sihikule iseendad (iseenda paranoiad?). Violence paintingut teenib hästi lahtine käsi ja üleelusuurune figuur. Kui tuletaksime siinkohal meelde ütlust si vis pace para bellum, läheks asi muidugi kole globaalseks, aga võidurelvastumisest me täna rääkida ei taha.
Siinsamas Ivailode ümber ajab oma kombitsaid tume kreatuur, kõhedusttekitav, et tegelikult vaid Ruta Paap teab, millele või kellele need kuuvalguses paljastuvad kumerused kuuluvad. Kui uskuda, et tegemist on naispoolusega, siis on selle sarja keskmes liivakella kael – aja voolamise võtmekoht naise elus.
Janek Ruus maalib oma mustvalged automobiilid kustunud tähtede mälestuseks. Miks ikkagi tunneb noor mees kaasa vanadele rüütlitele? Kas selles on hiiliv arusaam iseenda ajalisusest?
Diplomitööde kaitsmise juures viibida oli elamus omaette ja sellest siis loo pealkiri, mis viitab ühele teisele loole, mis viitab ühele…
Liisa Kaljula
Olesja Katšanovskaja:
Eva Labotkin:
Ksenia Jedomskihh:
Janek Ruus:
Maria Arusoo:
Andrus Raag:
Andrus Raag on tudeerinud filosoofiat ja maali, olles ühtviisi pädev nii sõnas kui pildis. Tumedast kleepuvast fluidumist päästavad sellesse tungivad erksad geomeetrilised avaused. Kuskil on ka tõusta püüdev inimene (“Palvetajad”-“Mõtlejad”-“Extasis”).
Kadri Kaarlõpi muinasjuttudes on siirast värvidekoratiivsust ja šabloonse taimornamendi kasutamine figuurmaalis on huvitav nõks. Kuid keegi oleks võinud Punamütsikest siiski hoiatada…
“I Must Fashion” autor Ksenia Jedomskihh teeb käe valgeks sotsiaalse kunstiga. Brändid, millega vägikaigast veetakse, ei mõju aga irooniliselt, vaid saavad paradoksaalsel kombel fetišeiks ka siin (D teksadest õmmeldud lõuend ja A siksakk kuldsel häbemel).
Olesja Katšanovskaja on valinud lõputu mediteerimise tee („Mina ja teised“) ja jõudnud välja harmoonilisse punkti. Kahjuks jääb vaatajale varjatuks kulgemine ise, kokkupuude teistega ja võimalik konflikt, mida aimub keskmisest diptühhonist.
Maalilisus ei ole siiski ainus võimalus osakonnalt diplomit välja meelitada. Maria Arusoo ennast otsivad truismid moodustavad efektse piltpoeemide komplekti. Vaevarikka verbaalse visklemise (näiteks ”Sees kripeldab midagi, aga väljaütlemiseks on vaja vorm leida“ ja “Ma lähen hulluks”) lõpetab hallist ja mustadest tähtedest tehtud DIPLOMITÖÖ, mille tahutud font meenutab kuulsat tervitust HOLLYWOODLAND. Aga võibolla on kõik on kokku ninanips.
Eva Labotkini ruumitungimine on julge. Neli rahutus laadis maalitud Ivailot pöörduvad nägudega vastamisi ja võtavad nähtamatu tukiga sihikule iseendad (iseenda paranoiad?). Violence paintingut teenib hästi lahtine käsi ja üleelusuurune figuur. Kui tuletaksime siinkohal meelde ütlust si vis pace para bellum, läheks asi muidugi kole globaalseks, aga võidurelvastumisest me täna rääkida ei taha.
Siinsamas Ivailode ümber ajab oma kombitsaid tume kreatuur, kõhedusttekitav, et tegelikult vaid Ruta Paap teab, millele või kellele need kuuvalguses paljastuvad kumerused kuuluvad. Kui uskuda, et tegemist on naispoolusega, siis on selle sarja keskmes liivakella kael – aja voolamise võtmekoht naise elus.
Janek Ruus maalib oma mustvalged automobiilid kustunud tähtede mälestuseks. Miks ikkagi tunneb noor mees kaasa vanadele rüütlitele? Kas selles on hiiliv arusaam iseenda ajalisusest?
Diplomitööde kaitsmise juures viibida oli elamus omaette ja sellest siis loo pealkiri, mis viitab ühele teisele loole, mis viitab ühele…
Liisa Kaljula
Olesja Katšanovskaja:
Eva Labotkin:
Ksenia Jedomskihh:
Janek Ruus:
Maria Arusoo:
Andrus Raag:
5 kommentaari:
Minu meelest oli Kunstimuuseumi ekspositsiooni üsna jama. Kui Raagil poleks olnud seda ambitsioonikat lisateksti, siis maalid oleks olnud väheütlevad. Ka ülejäänud jätsid suht külmaks. Kunstnike Maja väljapanek igatahes avaldas rohkem muljet.
I would say 50:50. Noortel on üldse see kuri komme, et tekstiga kontseptualiseeritakse üle, samas kui töö elab hoopis oma elu, see ei olnud üksnes Raagi, vaid ka näiteks Arusoo ja Ruusi probleem.
Ruusil oli see värk, et tekst polnud piltidega peaaegu üldse seotud. Intrigeerivalt jabur.
tahtsin avaldada oma rõõmu selle üle, et sa oled hakand siia pilte panema :P
pleasure is all mine :)
Postita kommentaar