Marko Kekishev on hiiglane. Peaaegu ainuisikuliselt loob ja kannab ta oma õlul Eesti graafilise disaini seda osa, mida võib nimetada nii mainstreamiks kui tuumaks kui tüveks kui essentsiks kui tugevaks vundamendiks. Marko Kekishev on kui lahke taat, kes piip hambus ning ennemuistsed jutud suul, hoiab kodulee all tuld. Nii loob ta turvalise keskkonna, kus ei tunne end võõrana ei radikaalne noorpõlv, ei tublid reklaamitegijatest perepojad ega kaugete esivanemate hulkuvad hinged.
Uskumatu produktiivsusega täidab ta selle ruumi visuaalidega. Neid on võimalik imetleda, neile on võimalik vastanduda, neid saab kiita ja maapõhja kiruda.
Laad, mida Marko Kekishev näib viljelevat meelsaimini, on tohutu tekstihulgaga kollaazhilikud, uusviktoriaanlikku vormikeelt kasutavad plakatid (3, 4, 5, 9, 12). Igale kujundajale tuttavat meeleheitele viivat olukorda, kus tellija üritab plakatile mahutada kogu oma mõttemaailma ja viimast kui pähekaranud infokübet, tervitab Kekishev ilmse rõõmuga. Üksikutest numbritest, faktidest ja logodest saavad tema plakatite peaosalised. Tihti valab disainer koguni õli tulle kirjutades täiendavaid tekste ning lisades kapaga visuaalset materjali. Eks see mõnikord silma väsita.
Kekishevist kui paadunud professionaalist annavad aimu ilma eriliste temapoolsete täiendusteta, tellija materjalist (kiiresti?) loodud plakatid (2, 6). Mõnikord elegantsemad, teinekord vähem, ent mitte iialgi abitud või käegalöövad.
Minule endale on siiski kõige sümpaatsemad tema klassikalist plakatikompositsiooni (Suur Kujund ja siis-kõik-see-muu-seal-kuskil-servas) järgivad taiesed (2, 7, 10, 11). Helgeimatel hetkedel tekib Kekishevi groteskse joonistuslaadi, tema sõbraliku jämekoomika ning reklaamitava ürituse sisu vahel ideaalne harmoonia (7) või siis lähevad need elemendid intrigeerivasse vastuollu (10). Teinekord elab kujundus pigem omaenda elu (2). Viimase plakati asemel lootnuksin selles valikus näha isiklikku lemmikut Kekishevi tehtute hulgas – Don Giovanni haaknõelale riputatud südameid. Lihtne kujund, mis torkab, ent ei ürita iga hinna eest naljakas olla – mis on omakorda väga võluv.
Ajad muutuvad ja muutub ka Kekishev. Nyyd Ensemble’i keelpillikvarteti plakatil (11) pole peaaegu midagi pistmist tema varasema loominguga. On tunda tugevaid kaasaegse Lääne-Euroopa graafilise disaini (kohalikus kontekstis Martin Pedaniku) mõjusid. Keskealised üritavad noortega sammu käia? Ja ometi ei mõju see plakat absoluutselt naeruväärsena. Täiesti vastupidi – Kekishev valitseb uusi vorminõkse täiuslikult. Tulemus on 100% veenev.
Nii et üllatused jätkuvad! Anna pihta, Marko ning aitäh Sulle kõige eest!
P.S:
Üks asi, millest PEAB rääkima, on plakatinäituse enda plakat Viljandis. See vahejuhtum iseloomustab Eesti keskmist ühiskondlikku disainiteadlikkust lihtsalt suurepäraselt.
Kujutage nüüd ette: Viljandi kunstisaalis esitleb oma töid vabariigi kuulsamaid ja professionaalsemaid disainereid. Ta on näituse tarbeks kujundanud spetsiaalse plakati ja printinud selle välja mitmes eksemplaris nii suures kui käepärasemas väikeses formaadis.
Ja siis pannakse seinale välja SEE rõvedus (Markolt saab skänni ja kui ta ei anna, siis minult) – kõigi kujundusreeglite vastu eksiv, deformeeritud default-kirjatüüpidest kokku pätsitud jura. Perfektne näide sellest, kuidas plakatit EI TOHIKS teha. Andeksantav Kolga-Jaani kohaliku süldibändi reklaamina, aga mitte mingil juhul sellises kontekstis. Mis toimub, Viljandi kunstisaali kuraator Aate-Heli Õun? Disainiüldsus ootab vastust.
Kristjan Mändmaa
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
Uskumatu produktiivsusega täidab ta selle ruumi visuaalidega. Neid on võimalik imetleda, neile on võimalik vastanduda, neid saab kiita ja maapõhja kiruda.
Laad, mida Marko Kekishev näib viljelevat meelsaimini, on tohutu tekstihulgaga kollaazhilikud, uusviktoriaanlikku vormikeelt kasutavad plakatid (3, 4, 5, 9, 12). Igale kujundajale tuttavat meeleheitele viivat olukorda, kus tellija üritab plakatile mahutada kogu oma mõttemaailma ja viimast kui pähekaranud infokübet, tervitab Kekishev ilmse rõõmuga. Üksikutest numbritest, faktidest ja logodest saavad tema plakatite peaosalised. Tihti valab disainer koguni õli tulle kirjutades täiendavaid tekste ning lisades kapaga visuaalset materjali. Eks see mõnikord silma väsita.
Kekishevist kui paadunud professionaalist annavad aimu ilma eriliste temapoolsete täiendusteta, tellija materjalist (kiiresti?) loodud plakatid (2, 6). Mõnikord elegantsemad, teinekord vähem, ent mitte iialgi abitud või käegalöövad.
Minule endale on siiski kõige sümpaatsemad tema klassikalist plakatikompositsiooni (Suur Kujund ja siis-kõik-see-muu-seal-kuskil-servas) järgivad taiesed (2, 7, 10, 11). Helgeimatel hetkedel tekib Kekishevi groteskse joonistuslaadi, tema sõbraliku jämekoomika ning reklaamitava ürituse sisu vahel ideaalne harmoonia (7) või siis lähevad need elemendid intrigeerivasse vastuollu (10). Teinekord elab kujundus pigem omaenda elu (2). Viimase plakati asemel lootnuksin selles valikus näha isiklikku lemmikut Kekishevi tehtute hulgas – Don Giovanni haaknõelale riputatud südameid. Lihtne kujund, mis torkab, ent ei ürita iga hinna eest naljakas olla – mis on omakorda väga võluv.
Ajad muutuvad ja muutub ka Kekishev. Nyyd Ensemble’i keelpillikvarteti plakatil (11) pole peaaegu midagi pistmist tema varasema loominguga. On tunda tugevaid kaasaegse Lääne-Euroopa graafilise disaini (kohalikus kontekstis Martin Pedaniku) mõjusid. Keskealised üritavad noortega sammu käia? Ja ometi ei mõju see plakat absoluutselt naeruväärsena. Täiesti vastupidi – Kekishev valitseb uusi vorminõkse täiuslikult. Tulemus on 100% veenev.
Nii et üllatused jätkuvad! Anna pihta, Marko ning aitäh Sulle kõige eest!
P.S:
Üks asi, millest PEAB rääkima, on plakatinäituse enda plakat Viljandis. See vahejuhtum iseloomustab Eesti keskmist ühiskondlikku disainiteadlikkust lihtsalt suurepäraselt.
Kujutage nüüd ette: Viljandi kunstisaalis esitleb oma töid vabariigi kuulsamaid ja professionaalsemaid disainereid. Ta on näituse tarbeks kujundanud spetsiaalse plakati ja printinud selle välja mitmes eksemplaris nii suures kui käepärasemas väikeses formaadis.
Ja siis pannakse seinale välja SEE rõvedus (Markolt saab skänni ja kui ta ei anna, siis minult) – kõigi kujundusreeglite vastu eksiv, deformeeritud default-kirjatüüpidest kokku pätsitud jura. Perfektne näide sellest, kuidas plakatit EI TOHIKS teha. Andeksantav Kolga-Jaani kohaliku süldibändi reklaamina, aga mitte mingil juhul sellises kontekstis. Mis toimub, Viljandi kunstisaali kuraator Aate-Heli Õun? Disainiüldsus ootab vastust.
Kristjan Mändmaa
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar