VERI JA AU (recycled)

See artikkel tutvustab Eesti ühte huvitavamat outsider-art tegijat. Kuna kunstnik soovis anonüümsust, siis tähistame teda lihtsalt tähega H.


H
Külakogukonna lugupeetud liige, kauaegne vallaametnik ja postiljon. Hilises eas avastas endas huvi puutöö vastu – pooled küla vanurid liiguvad ringi H voolitud keppidele toetudes, tema nikerdatud sildid kirjaga “Pureja Pini” on ümberkaudsetel laatadel müügihitt.
H kannab alati sõdurimundrit. Igapävasteks toimetamisteks on tal tagasihoidlik, smart casual hall vormirõivas. Pidulikemal puhkudel tõmbab selga Wehrmachti paraadvormi. See on tehtud DDRi sõdurikuuest, mis pidi olema täpselt samast materjalist ja sama lõikega, kui Reichi sõduritel (ju siis ei raatsinud DDRi võimud vanadest lõigetest loobuda – ikkagi Hugo Boss!). Erinevus olla ainult pealeõmmeldavates märkides. H hankis kirbuturgudelt Reichi eraldusmärke ja medaleid (koopiad, valdavalt made in China) ning proua õmbles need peale. Paraadvormi juurde käib automaat, Balti jaama turult ostetud plastmass-lelu (made in China).
Lähedalasuvas mõisas toimuvate rahvusvaheliste keskkonnakunsti ürituste jaoks on H persona non grata. Festivalile tulevad väliskunstnikud, kellede valulävi natsisümboolika kasutamise suhtes võib olla eestlaste omast tunduvalt madalamal ja korraldajad ei taha riskida ebameeldivustega.
Püüan uurida selle natsiteema kohta – et miks ja kust ja et kas probleeme pole tulnud. Aga eriti targemaks ma ei saa, H on neis küsimustes kidakeelne. Ettevaatlik. Mainib kahte sugulast, kes olid metsavennad.

INSTALLATSIOON “HRUSTSHOVKA”
Projekt sai alguse vallavalitsuse otsusest, et maja ümbrus tuleb ilusaks teha. Akende alla lillepeenrad ja muruplatsile midagi toredat laste jaoks.
Niisiis, tüüpilise luitunudkollase hrustshovka ette on püstitatud rida objekte – linnumajad ja puust puuslikud, nende hulgas ka olümpiakaru Misha. Objektide vorm ja materjalivalik on kohati üsna ootamatud – näiteks on üks linnumaja valmistatud vanast kõlarist. Seintele on shablooni abil* joonistatud populaarseid nõukaaegseid multikakangelasi. See kõik on rõõmsameelne, kuid siiski natuke liiga veider, et olla lihtsalt laste mänguplats.
Kui aga minna majja sisse, muutub pilt kurjemaks. Multifilmitegelaste asemel kaunistavad trepikoja seinu surnupealuud ja natslikud hüüdlaused. Domineerib totalitaar- ja militaarsümboolika – Hitler, Stalin, Shveijk jms. - kuid eklektika ei kao siingi kuskile, kolbad joonistatud postkastidele, kõrvuti seisavad füüreri portree ja Adidase logo (kusjuures logos on muudetud tähti - tuttava taimelehemärgi alla on Adidase fondiga kirjutatud hoopis LABIDAS**). Dekoori intensiivsus trepikojas kasvab korter nr 9 suunas. Korteri uksel kiiskab kotkavapp, mille all moto: BLUT UND EHRE***.
Seda, mis on korteris nr 9, ma teada ei saa.

* sellist shabloonitehnikat tuntakse linnakultuuris stencil graffitina. H jõudis meetodini iseseisvalt, enne lihtsa ja mugava shabloonitehnika avastamist katsetas ta kultuurimaja grafoprojektoriga - projitseeris majaseinale pilte ja joonistas siis kontuurid üle.
** Brändide kaaperdamine ja moonutamine on levinud võte kontrakultuuris. Muide. paar aasta tagasi ilmusid kaupluses NU-Nordik müügile ja said kiiresti populaarseks liba-bränd, mille logoks on samuti Adidase kirjas kirjutatud LABIDAS.
*** VERI JA AU (saksa k.) - hitlerjugendi moto.

INSTALLATSIOON “AED”
H aed on kõrvalise pilgu eest varjatud - seda ümbritseb paks roheline müür. Mingi ronitaim, külatädide kinnitusel teadusele tundmatu uus liik. Külatädid teavad rääkida, et seal kohas olnud kunagi bioloogiaklassi katsepeenar, kust siis läinud üks taim niimoodi kasvama, et kasvanud kohe kõik kohad täis. Kõlab nagu Okasroosike.
Läbi mitmemeetrise taimevalli viib tunnel. Ja tunneli lõpus on “Puujala-Matsi Maa”. See kujutab endast kõikvõimalikust leidmaterjalist installatsioone ja skulptuure täispikitud muruplatsi. Teemade osas on pilt kirju - alates puuvulvadest ja lõpetades militaarmonumentidega. Kõikjal ripub või vedeleb veidraid leidobjekte - näiteks puuoks, mis meenutab sisalikku või ajalehest lõigatud kummaline pilt kostümeeritud Edgar Savisaarest siga tükeldamas. Suurema grupi moodustavad mälestusmärgid hukunud sõduritele. Neist kõige terviklikum ja läbitöötatum on “Grenadierplatz”, miniatuurne memoriaalansambel, kus kesksel kohal Lihula mälestuskivi. Jah, just, seesama, mis maha võeti. H tegi samba uuesti. Tegi selle vanast lauaplaadist ja kõrvale pani papist kahuri valvama – igaks juhuks, kui jälle peaks punane kraana tulema.
Ka mitmed tarbeesemed on saanud lisamõõtme. Näiteks aiakäru ühe külje peal ilutseb kiri ARBEIT MACHT FREI ja teisel küljel GULAG 25+5.





PERFORMANCE “ICH BIN EIN BERLINER”
H tuleb koju, seljas DDR-i sõdurimunder. Koos naisega harutavad nad mundrilt Ida-Saksa viljavihkudega embleemid ära ja õmblevad peale Wehrmachti kotkamärgid.

PERFORMANCE “KIRI RINDELT”
H töötas aastaid postiljonina. Sõitis rattaga külast külla ja jagas posti laiali. Seda kõike tegi täies Wehrmachti mundris, raudrist kaelas kõlkumas, surnupealuud mütsil. Kas paukus pakane või kõrvetas päike, kummitussõdur Teisest Ilmasõjast tõi posti alati kohale.

PERFORMANCE “KURJA LILLED”
Wehrmachti mundris H lükkab aiakäru. Käru ühel küljel on kiri ARBEIT MACHT FREI ja teisel küljel GULAG 25+5. Selle käruga veab sõdur lillepeenardele väetist.





Kindlasti on H tegevuses naudingut “valesti” käitumisest. Ja mitte vähe. Kuid mingist fashismi propageerimisest pole eriti mõtet rääkida - prügikastile joonistatud füürer ja papist kahur, rüütliristiga sõdurpostiljon ja tema püss, mis tulistab kollaseid hernekuule - see on nagu neonatsi bad trip.
Kui vaadata H loodud objekte, siis need on kokku pandud sellest, mis teiste poolt maha kantud. Ta saab oma materjali meinstriim-kultuuri prügimäelt, korjates üles nii äravisatud esemeid kui sümboleid. Ta leiab maanteekraavist äravisatud ilukilbi ja lisab sellele Eesti Leegioni vapi; Lihula sammas võeti maha, igasugu sinimäellased koos oma mälestustahvliga kupatati ajaloo prügikasti ning sealtsamast prügikastist korjas nad üles H ja viis oma aeda varjule. Nii on sinna aja jooksul kogunenud märkimisväärne hulk hüljatud tarbeesemeid, diskrediteeritud sümboleid, ebasobilikeks tunnistatud kangelasi jm. kultuuribastardeid. Küllap seletabki raudkotkaste ja svastikate rohkust tema loomingus asjaolu, et fashistlik sümboolika on meinstream-kultuuris niivõrd marginaliseeritud. H aed toimib omamoodi kultuurimasinana, mis ühendab endas heidikute varjupaika ja jäätmete taaskäitluskeskust.

Meenub ühe tuttava räägitu, et Lõuna-Eestis saanud Hitlerist folkloorne tegelane, umbes nagu näärisokk - suurematel pidudel tehtud hitlerit ning käidud niimoodi rahvast lõbustamas ja lapsi hirmutamas. See on näide rahvakultuuri enesekehtestusest, mis ei heida kõrvale ega unusta ära, vaid adopteerib. H on nagu kaasaegne aborigeen, kes teeb tööstusjäätmetest tootemeid ja taaskodustab niimoodi globaalkultuuri.


Margus Tamm