Linnagaleriis on väljas mahuka, üle aasta kestnud projekti tulemused: käsitlus kahest Eesti linnast, mis olid nõukogude ajal seotud aatomi strateegilise rakendamisega ja toimisid seetõttu suletud linnadena. Sillamäe tehases töödeldi toorainet aatomipommi jaoks, Paldiskis oli aatomiallveelaevade baas. Eestis oli ka kolmas suletud linn, Kärdla, kuid ta pole end aatomi-sidemetega kompromiteerinud ning langes seetõttu projektist välja.
Nõukogude ajal nautisid suletud linnad oma eristaatusega tagatud privileege, mis lubas elanikel tunda end (materiaalselt) vabamalt nõukogude igavese defitsiidi maailmas. Olles väljakujunenud eneseküllaseks süsteemiks, mille kontakt välisilmaga oli aastate vältel üsna ühekülgne, avanevad Sillamäe ja Paldiski uutele aegadele ja muutustele väga aeglaselt. Siin on säilinud paljud sovjetlikud hoiakud, orientatsioon Venemaale ja venekeelsele kultuurile, kohati talumatuseni demagoogiline nõukogude retoorika ning sellele vastavad kitš- ja camp-lahendused. Kunstnikku köidab nõukogude esteetika tugev hõngus, mis püsib Paldiski ja Sillamäe vene kogudondades, ta eristab selles omapärast retro-stiili.
Eleonore de Montesqiou on pärit Prantsusmaalt, kuid juba mitu aastat resideerub Eestis, seostades oma dokumentaalseid videoprojekte ka kohaliku temaatikaga ("Minu maja on minu kindlus", video, trükis, 2003). Valides seekord teema, mis on seotud Eesti nõukogude minevikuga ning jääb sellepärast hiljuti taasiseseisvunud riigi kontekstis üsna valusaks probleemiks, suudab kunstnik säilitada distantseerunud vaatleja positsiooni. Ta tunneb kaasa mõlemale poole, kuid jääb põhimõtteliselt neutraalseks.
Näitusel eksponeeritud materjalid - kataloogid fotode ja intervjuudega, videod, mis dokumenteerivad linna ruumi ja selle sotsiaalset/kultuurilist elu, kroonika fragmendid - suudavad vahel anda edasi eriti absurdseid mõtteid, jäädes selle juures erapooletuks infokandjaks. Projekti autor on tegutsenud kui uurija, antropoloog, kes on kõik oma vaatlused tähelepanelikult üles märkinud, kuid jättis kõkkuvõte tegemata. Vaataja võib leida väga palju küsimusi, kuid nendele vastamine, tähendus(t)e loomine, jääb tema ülesandeks - nagu ikka hea kontseptuaalse projekti puhul.
Elnara Taidre
Nõukogude ajal nautisid suletud linnad oma eristaatusega tagatud privileege, mis lubas elanikel tunda end (materiaalselt) vabamalt nõukogude igavese defitsiidi maailmas. Olles väljakujunenud eneseküllaseks süsteemiks, mille kontakt välisilmaga oli aastate vältel üsna ühekülgne, avanevad Sillamäe ja Paldiski uutele aegadele ja muutustele väga aeglaselt. Siin on säilinud paljud sovjetlikud hoiakud, orientatsioon Venemaale ja venekeelsele kultuurile, kohati talumatuseni demagoogiline nõukogude retoorika ning sellele vastavad kitš- ja camp-lahendused. Kunstnikku köidab nõukogude esteetika tugev hõngus, mis püsib Paldiski ja Sillamäe vene kogudondades, ta eristab selles omapärast retro-stiili.
Eleonore de Montesqiou on pärit Prantsusmaalt, kuid juba mitu aastat resideerub Eestis, seostades oma dokumentaalseid videoprojekte ka kohaliku temaatikaga ("Minu maja on minu kindlus", video, trükis, 2003). Valides seekord teema, mis on seotud Eesti nõukogude minevikuga ning jääb sellepärast hiljuti taasiseseisvunud riigi kontekstis üsna valusaks probleemiks, suudab kunstnik säilitada distantseerunud vaatleja positsiooni. Ta tunneb kaasa mõlemale poole, kuid jääb põhimõtteliselt neutraalseks.
Näitusel eksponeeritud materjalid - kataloogid fotode ja intervjuudega, videod, mis dokumenteerivad linna ruumi ja selle sotsiaalset/kultuurilist elu, kroonika fragmendid - suudavad vahel anda edasi eriti absurdseid mõtteid, jäädes selle juures erapooletuks infokandjaks. Projekti autor on tegutsenud kui uurija, antropoloog, kes on kõik oma vaatlused tähelepanelikult üles märkinud, kuid jättis kõkkuvõte tegemata. Vaataja võib leida väga palju küsimusi, kuid nendele vastamine, tähendus(t)e loomine, jääb tema ülesandeks - nagu ikka hea kontseptuaalse projekti puhul.
Elnara Taidre
6 kommentaari:
Kunstnik- teadlase trend süveneb.
Kusjuures jah. Viimased kolm näitust Linnagaleriis on kõik ajanud seda "antropoloogi" rida. Anette Merrild, Henri van Noordenburg ja nüüd de Montesqiou. Polegi aru saanud, on see nüüd KU ametlik näitusepoliitika?
Ma ei tea, mind on need lõputud väikesed narratiivid suhteliselt ära tüüdanud. Igasugune etnoloogiline materjal, mida korjatakse ja jäädvustatakse (argielu dokumenteerimine ja selle väärtustamine, eksole), on küll väga tänuväärne töö ja tore, et keegi viitsib sellega tegeleda, aga miks selle "vormistamine" alati nii üheplaaniliselt peab välja kukkuma? Jääb mulje, et käid välitöödel ära ega oska siis selle materjaliga enam eriti midagi peale hakata. Sordid mingid koloriitsemad-grotesksemad kohad, riputad galeriisse üles ja...no ja? Kui näiteks sotsoloog teed uurimuse, siis on andmete kogumine alles eeltöö, kunsti puhul millegipärast läheb "must materjal" eduka kunstiprojektina kohe kirja. Kunstnik kui pseodoteadlane.
Ilmselt on see, et KU kolm ühesugust projekti oma programmi valis, jälle selline "augutäide" - et meil oleks ometi see pop kunst-kui-dokument zhanr ka esindatud. Ja kui ise ei tee, siis toome näited sisse. Retseptsioon on positiivne, sest tööd on ju tehtud ja ega augutäidet sobigi kritiseerida.
Ahjaa, aatomilinnadest ilmus kaks raamatut ka; tõik, mis on tegelikult palju kandvam kui näitus. Raamatud on kallid, aga neid tasub lapata.
Mis teadus?! See on ju tavaline turism.
Tuleb väliskunstnik ja vaatab, et oi kui huvitav. Teeb pilte. Filmib videokaameraga. Kuna kunstnik on haritud ja postkiolonialistlik inimene, siis ei rahuldu ta üksnes kohaliku eluolu objektistamisega, vaid ta tahab ka pärismaallaste häält kuuldavaks teha. Nii ta siis läheb mõne kohaliku tüübi juurde ja uurib, et milline oli elu nõukaajal.
Ja pärast projitseerib reisifotod seinale. Mis on muidugi igav, aga teiste inimeste reisimuljetamised ongi alati igavad.
Eks suur osa teadust sai ka alguse tavalisest turismist ja reisikirest... Geograafia, bioloogia, antropoloogia. arheoloogia, geoloogia jne olid sajandeid hobid, mida hakati lihtsalt hiljem süstematiseerima ja "tõsiseks" tegema.
Et siis kui fotograafiat nüüd pisut veel süstematiseerida, saab tast lõpuks ka tõsine kunst?
8-)
POLEGI VAJA süstematiseerida, lihtsalt tuleb teha tõsine nägu ja ongi juba usutav! igaüks on kunstnik, teadlane, ... Ahjaa, institutsionaalne katus kulub ka ära.
Postita kommentaar