"Pallase skulptuur". Kuraator Ahti Seppet
Tartu Kunstimuuseumi Viltune maja 21.07.06 – 24.09.06
Skulptuuriateljee tegutses koos maaliateljeega Pallase kooli algusest saati. Ometi on skulptuuriproduktsioon oluliselt mannetum kui pidevalt vaeslapse rollis olnud graafikaateljees saavutatu. Loomulikult on meil säravaid meistreid, nagu oma parimad aastad end koolijuhataja, õppejõu ja kunstniku töö vahel jaganud Anton Starkopf või samuti tunnustust väärivad Voldemar Mellik ja Ferdi Sannamees. Nõustuda tuleb kuraator Ahti Seppeti hinnanguga, et Wiiralt oleks skulptorina olnud vähemalt sama kõva mees kui graafikuna. Paraku on viimaselt säilinud vaid kolm tööd (kes viitsib I korruselt II korruse püsiekspositsiooni siirduda, võib neid kõiki ka näha). Ülejäänud autorite juures ei jää muud, kui heal juhul hinnata nende käsitöölislikku oskust. Keda huvitab, kes on loonud kirjanikuhärra büsti raamatukogu fuajeesse? Või no mida kuradit hakata peale dekoratiivse neegri peaga?
Aga siiski on selles näituses midagi lummavat. Ja see on see koht, kus julgen kahtluse alla seada kuraatori enese sõnad oma näituse kohta. Nimelt väidab Seppet, justkui oleks praegusel installatsioonirikkal ajal tervendav vaadata ka klassikalist skulptuuri. Siinkirjutaja jaoks töötab aga antud näitus just tänu kuraatori tööle, mille tagajärjel Juhan Liiv vahib tõtt mediteeriva pärismaalasega, Heiti Talviku habe kasvab üle loodusgootikaks, Ott Kangilaski vaatab põlglikult nurka. Ilmselt mitte taotluslikult, aga seda suurepärasemalt klassitsismi parodeerivad diletantlikud bareljeefid mõjuvad suisa hullumeelsetena. Tagatipuks passib akendevahelisest hämarusest kogu asja üle öökull.
Oma koha ja sisu näilises kooskõlas, aga alles saali sisenedes avanevas vastuolus on Seppeti Pallase skulptuur üks hullumeelsemaid ekspositsioone mida näinud olen.
Ahti Seppeti seinatekst:
http://www.tartmus.ee/et/naitused/pallaseskulp.html
Indrek Grigor
Tartu Kunstimuuseumi Viltune maja 21.07.06 – 24.09.06
Skulptuuriateljee tegutses koos maaliateljeega Pallase kooli algusest saati. Ometi on skulptuuriproduktsioon oluliselt mannetum kui pidevalt vaeslapse rollis olnud graafikaateljees saavutatu. Loomulikult on meil säravaid meistreid, nagu oma parimad aastad end koolijuhataja, õppejõu ja kunstniku töö vahel jaganud Anton Starkopf või samuti tunnustust väärivad Voldemar Mellik ja Ferdi Sannamees. Nõustuda tuleb kuraator Ahti Seppeti hinnanguga, et Wiiralt oleks skulptorina olnud vähemalt sama kõva mees kui graafikuna. Paraku on viimaselt säilinud vaid kolm tööd (kes viitsib I korruselt II korruse püsiekspositsiooni siirduda, võib neid kõiki ka näha). Ülejäänud autorite juures ei jää muud, kui heal juhul hinnata nende käsitöölislikku oskust. Keda huvitab, kes on loonud kirjanikuhärra büsti raamatukogu fuajeesse? Või no mida kuradit hakata peale dekoratiivse neegri peaga?
Aga siiski on selles näituses midagi lummavat. Ja see on see koht, kus julgen kahtluse alla seada kuraatori enese sõnad oma näituse kohta. Nimelt väidab Seppet, justkui oleks praegusel installatsioonirikkal ajal tervendav vaadata ka klassikalist skulptuuri. Siinkirjutaja jaoks töötab aga antud näitus just tänu kuraatori tööle, mille tagajärjel Juhan Liiv vahib tõtt mediteeriva pärismaalasega, Heiti Talviku habe kasvab üle loodusgootikaks, Ott Kangilaski vaatab põlglikult nurka. Ilmselt mitte taotluslikult, aga seda suurepärasemalt klassitsismi parodeerivad diletantlikud bareljeefid mõjuvad suisa hullumeelsetena. Tagatipuks passib akendevahelisest hämarusest kogu asja üle öökull.
Oma koha ja sisu näilises kooskõlas, aga alles saali sisenedes avanevas vastuolus on Seppeti Pallase skulptuur üks hullumeelsemaid ekspositsioone mida näinud olen.
Ahti Seppeti seinatekst:
http://www.tartmus.ee/et/naitused/pallaseskulp.html
Indrek Grigor
3 kommentaari:
head fotod on! a näitus - kas see on midagi sellist nagu Kumus see Jaanisoo kolmnurktuba?
ei, ei. Põhimõtteliselt on see täiesti klassikaline skulptuuri näitus. Lihtsalt enamus autorite eksponeerimise põhjuseks on minu meelest nende kuulumine Pallasesse. Samas ega meil midagi oluliselt paremat pakkuda ei ole, ei sellest ajast ei tänapäevast...
Seppetki ütleb oma seinatekstis, et autoreite valikul otsustas tuntumate/ paremate kasuks.
Samas laupäeval (09.09.06) kui ekspositsiooni lisandub "Sõja Show" raames ka Eesti kirjandusmanifestide helikava siis kisub vägisi Jaanisoo (minu meelest väga laheda) kolmnurgaga sarnanema. Aga no mis parata.
Pildid on illustartiivse tähendusega...
Pildid on jah toredad
Postita kommentaar