laupäev, oktoober 28, 2006

ENNO OOTSINGU ANTIUTOOPIA


ENNO OOTSINGU ANTIUTOOPIA

Enno Ootsing „Näojooned“ Y galeriis 17 – 29 oktoober 2006


Ootsing on kogu oma kunstnikukarjääri jooksul olnud omamoodi kahetine, ehk isegi skisoidne tegelane. Ühelt poolt viisakas, asjalik ja pragmaatiline, juba alla 30sena jõudnud Eesti Kunstnike Liidu juhtkonda, hiljem olnud hinnatud graafikaõppejõud ERKIs ja EKAs. Samas tema looming on olnud sageli tunduvalt sõgedam, isegi hullumeelsem kui näiteks kaaslastel rühmituses ANK 64.

Y galerii näituse pealkiri ja pressitekst on veidi petlik. Pole siin mingeid portreid, ei esinduslikke ega psühholoogilisi. Pigem on tegemist ulmejutuga, mis iseenesest ei olegi nii fantastiline, pigem groteskselt päris.


Igatahes on tegemist mudase lageda soise („Baleriinid rabas“) mudase piiratud platsiga („Oma saar“), kus tegutsevad tõenäoliselt igavusest lolliks läinud inimesed, vähemalt humanoidsed olevused. Igavusest lolliks minek ongi ehk inimkonna kui mitte konstantne siis vähemalt väga sageli esinev olek. Istuge ise kambaga siin lagedal Maal ja proovige korras mõistust säilitada. Kuna Ootsingu pliiatsijoonistused on vägagi hoogsad-mitteökonoomsed ja selged nagu Delfi oraakli ennustused, siis on esmapilgul üpris raske aru saada, mis parajasti täpselt toimub. Igatahes on selge, et käib pidev kisklemine, kägistamine, rappimine, kas võimu („Kapiteel“) või kasvõi ühiste hädade („Öine katastroof“) pärast. Kättemaks on muidugi alati magus („Omakohus“). Tundub, et mõistusega päid eraldadatakse massiliselt kehadest („Ideed õhus“) nii et rahu ja stabiilsust pole oodata. Aga nii pole ju just tore elada, nii selle saare elanikud igatsevad sealt ära lennata („Lennuilm“).


Enno Ootsing on ise vaikne ja viisakas inimene, kes oma muresid ühiskonna pärast ei lähe suure häälega kuulutama. Ta eelistab pigem seda kunstiga väljendada. Kahjuks, rumalad ja nõmedad, nagu me oleme, sellest midagi ei taipa.


MARGUS KIIS


Pilte näituselt vaata SIIT



Kommentaare ei ole: