Margot Kaski kureeritud „Kunstnik kaardil“

INIMENE EHITAB, LOODUS HÄVITAB

Margot Kaski kureeritud fotonäitus „Kunstnik kaardil“

1 -- 12 november Y galeriis (Küütri 2 Tartu)

1 – 30 november Rael Artel Gallery : Non-Profit Project Space`s.

Üldiselt maastikufotonäitused kipuvad olema üpris igavad.

Kuid seekord on Margot Kask huvitava ja mitmekülgse komplekti kokku pannud. Muidugi, näituse pealkiri on üsna mööda ja pateetiline, kuid sisu see-eest seda kõnekam.

„Kunstnik kaardil“ jaotub esteetiliselt üsna teravalt kaheks. Y galeriisse on paigutatud rahulikum, staatilisem ja esteetikakesksem fotostik, Rael Arteli galeriisse kirjum, dünaamilisem, võiks öelda „moodsam“ väljapanek. See on ka mõistetav, sest Y galerii traditsiooniliselt enam-vähem valged seinad tekitavadki üsna lubjaka õhkkonna, samas kui Tartu RAG-i värvilisi torusid täis akendeta madalad ruumid on ka rohkem underground.

Y galerii kunstnike meelisteema on mõnus võsa, mets, loodus inimest vallutamas. Tõnis Arjuse monkroomne seeria Eesti alusmetsas naudib ilmselgelt oksarisu kontrasti foto mustvalge ja neljakandilise formaalsusega. Võsa on ka Ivar Veermäe pikal seerial „Eikusagil olekud“ peakangelane aga seekord ei sigatse ta kunstilises vormis vaid vallutab Looduse krooni loodut, (nõukajal) ehitatud hooneid jm. objekte, mis nüüd on millegipärast hüljatud. Sitked puitorad tungivad igalt poolt läbi, hävitavad kõik oma teel, lähenevad ähvardavalt veel asustatud korrusmajadele. Loodus tuleb ja tapab!

Reimo Võsa-Tangsoo on oma nimele vaatamatta tunduvalt rahulikum, kuid panustab samuti looduse majoritaansusele. Tema kasutab põnevat tehnilist trikki. Ta on pildistanud maastikku kiirelt järjest pildistades, pannes need pildid näitusel väikese kattuvusega ritta nii, et tekib justnagu panoraam. Kõikidel Võsa-Tangsoo piltidel massiivse looduse (mäestik, heinamaa, mets) sisse upub üks pisike märge inimkonna olemasolust: traktor, liiklusmärk ja kõndiv mees. Aga jõuvahekorrad on ilmsed.

Et looduses on ohtlik matkamas käia, seda on taibanud Krista Mölder. Seeria „Kuna õues sadas, siis telkisime sees“ näitab, et mõnusate piltide tegemiseks ei pea kuhugi metsikusse tormama. Piisab kui riidest maja tuppa üles panna ja seal sees plõksida, toredad poolanbstraktsed fotod saab.

Ainuke, kes Y galeriis loodusele üritab vastulööki anda on Kristjan-Jaak Tammsaar, lastes eksponeerida kolme suuremõõtmelist fotod ühes Eesti autokalmistust. Kaunist halli Eesti taeva all on silmapiiriks segi pekstud ja üksteise selga aetud kultuurisümbolid. Ka inimene oskab suurejoonelist mäsu luua, miks ta ei suuda.

Rael Artel Galeriis jätkavad looduse laastamistöö teemat Taavi Suits, kelle „Tehisrannas“ vesi hävitab inimese katseid kujundada mereäärt, samuti Reio Aare kes jälgib jõetult kuidas roheline mass likvideerib kalmistul mälestust surnud inimestest. Kalmistu meeldib ka Taavi Piibemannile, kes on fotode asemel hoopis kena hauaplatsi ( „Liiva annustamine“) ehitanud. Kunsti ja looduse ning olemise ja mitteolemise vahel kõiguvad ka jaburad aiamajamoodustised Andrus Kaursoni seerias „Soodevahe“. Inimkonna lõppu sümboliseerib hästi igal pool laibana vedelev nukk Kristjan-Jaak Tammsaare seerias.

Mõned ikka samas üritavad näidata, et inimene ei anna halla, inimene võitleb, loob ja ehitab. Mis on kaunim kui särav tänavareklaam ning värvilised autod? Neid esitleb võimsalt Rauli Viitungi "AutoTOTALlinn". Justkui kõik pole veel kadunud.

Anu Vahtra seeria "Fictional travel: escaping disreality part 2" ja Riika Tauriaineni "Vahepeal" jäädvustavad juhufotodena häviva inimühiskonna hetkeseisu. Esimene reisib armastuse otsingul kuhugi metsikusse Rumeenia pärapõrgusse ja saab naturaalsetelt tavadelt lüüa. Teine lihtsalt pildistab inimestest tühjeneva maailma eksistentsiaalset ängi.

Üldiselt on sellist jõudude vahekorda väljas jälgida suur piin. Parem on lebada turvalises moodsas kodus voodis, reisida oma enda keha harmoonilistel maastikel pisikeste valgete inimkultuuri tippteostega (autodega). Just nii Helina Kõrm oma seerias „Unemaastikud“.

MARGUS KIIS

Krista Mölder:

Reimo Võsa-Tangsoo:




Kristjan-Jaak Tammsaar:


Ivar Veermäe „Eikusagil olekud“:








Tõnis Arjuse: