teisipäev, detsember 12, 2006

Intervjuu Rael Arteliga*


Rael, mis juhtus sinu PäŠrnu galeriiga?
Galerii on vist igaveseks suletud. Lugu väŠga lihtne - galeriis oli tulekahju ja galerii põles maha.
Millest sai tuli alguse?
Tuli sai alguse iseenselikult juhtmest, mis oli paigaldatud galerii kõrvalhoonesse ca 54`ndal või 68`ndal või 75`ndal aastal.
Ja see oligi põhjus lõpetamiseks või sa plaanisid nagunii Pärnust otsad kokku tõmmata?
Arvan, et kui tulekahju algab üŸhest suvalisest juhtmest Ÿühes vanas majas, siis on see mŠärk. Antud juhul oli tulekahju küŸll mäŠrk, sest see toimus üŸks päŠev enne ametlikku lõpetamist. Siis ma vaatasin, et loodusjõudude poolt on kinnitus olemas ja polegi siin enam midagi pikalt rä䊊kida. Nii ma lõpetasingi oma galeriitegevuse PäŠrnus. Tegelt ma plaanisin anyway lõpetada. VŠähemalt selles formaadis.
Kas jäŠi kunsti ka tulle?
Ei jä䊊nud, sest Pilvi Takala videoteos jooksis sel momendil projektori ja maki pealt, mis ma varaste ohtus igal õhtul koju viisin. Kuna ruum polnud kindlustatud ega valvatud (turvafirmad keeldusid selle valvamisest, sest tegu oli ju sisuliselt puukuuriga), siis ei hoidnud ma seal ka hinnalist vara. Lihtsalt elektrit polnud ning hull kõrbehais lehvis igal pool.
Tundub, et non-profit sektor hakkab siis PäŠrnust vaikselt lahkuma. KäŠivad jutud Litograafiakeskuse kolimisest Tallinnasse, Non Grata reisib nagunii aiva ringi, nüüd lahkub RA Gallery. Kas PäŠrnu hakkab keskusena kunstikaardil jäŠlle hajuma?
Mina ausalt šeldes ei tea, mida PäŠrnu teeb.
Sellesmõttes, et sind ei huvita?
Loomulikult mind huvitab, mis PŠärnus tehakse, sest see on omamoodi mu kodulinn. Aga konkreetne asi pole isegi huvitamise kŸsimus. Kui mina tegelen teatud asjadega, antud juhul on selleks kaasaegne kunst, siis on see mu väŠga personaalne interest. Pigem arvan, et minu professionaalne community on palju rohkem näŠiteks e-flux kui Riia või PŠrnu või Berliin. Ma teeks PäŠrnu kohta nii üŸheseid viŠiteid.
Tegelikult ju inimesed harjuvad häŠsti kergesti asjadega äŠra ning hakkavad neid iseenesestmõistetavaks pidama. Ja inimesed lahkuvad häŠsti kergesti asjadest, kõik on ajutine, ja millegi puudumisega harjutakse samuti lihtsalt. See, mis ma šöelda tahan, on no panic! NäŠituseformaat iseenesest on vŠäga temporaryformaat. Minu arust ei saa üŸldse kasutada väŠljendeid nagu "igaveseks" või et "see on nüüŸŸd lŠäinud" või et meil on nüüŸŸd mingi "kahju" või et "see ei tule enam tagasi" või et "see on hä䊊bunud". Teod on ikka ajutised ja käŠivad mööššda mingeid oma reegleid ja mööššda inimeste enda suhtumisi.
Ja teine aspekt: kõigi nende projektide taga, mida sa nimetasid, Non Grata ja Litokeskus ja Soosaare muuseum, kõigi nende taga on väŠga konkreetsed inimesed, kellel on konkreetsed elud ja konkreetsed vajadused. Selles mõttes ma ei teeks nii jäŠika ja pealispindset jäŠreldust. Inimestel on oma elud ja nad teevad oma eludega, mis nad arvavad. Ja kui nende elu osaks on üks kunstiprojekt, mis Ÿühel hetkel lõpeb, siis nii ongi, I`m sorry!
Well, yes. RA Gallery on siiski ikkagi ka vŠäga fŸŸüüsiline mäŠrk. Kas sa jŠätkad oma Tartu pinnal?
Garantiisid on keeruline anda, sest kõik asjad olenevad inimestest, kellel on motivatsiooni ja tahtmist midagi teha. Tartu ruumis tegutsemist tahan kindlasti jäŠtkata ja kuna see on raamatukogu alune ruum, tahaksin sellest kujundada sellise visuaalia ja informatsiooni kohtumise paiga. Ja Tartu ning Tallinna inimeste kohtumise paiga. Kindlasti on koht ka fotopõhistel projektidel, sest Tartus tegeletakse sellega intensiivselt.
Tahaksin ruumi anda eelkõige kuraatoriprojektide käŠsutusse, seda mitmel põhjusel: esiteks kasvatab see teatud kuraatorikultuuri, teiseks osaleb siis näŠitusel rohkem kui üŸks kunstnik. Soovitavalt võiks kunstnikud olla mitmest erinevast kohast, sest siis nad tutvuvad omavahel. Samas sõltub aga kõik ikka konkreetsest näŠituseideest, midagi päris vŠälja sulgeda ma kindlasti ei tahaks.
See on nagu giving the floor, et sa annad pinna kellelegi teisele. Mulle meeldib, kui ma saan oma pinna Šära anda. Tulemas on hulk mõtestatud projekte ja ma usun, et need tööšštavad. Olen ise seal juba Ÿühe näŠituse teinud ja sellest piisab, nüüŸŸd tahan seda hoida just floorina inimestele, kellel on mõtteid.
Kas see ei olegi mitte ka tavaliste kunstigaleriide tegutsemispõhimõte, et nad annavad oma põrandapinna ja täŠida ise?
Mida sa mõtled tavalise kunstigalerii all?
NäŠiteks KU galerii, institutsionaalne galerii
Jah, alati on keegi, kes ruumi haldab ja otsustab, mida seal tehakse. Eks Kumugi andis ju oma pinna väŠlja Briti loodusfoto näŠitusele... Ma arvan, et ruumil ja ruumil on võib olla ikka vŠäga suur vahe.
Aga sa ju teed ka mingi valiku esitatud projektide hulgast?
Loomulikult selektsioon toimub. Ka mul on oma maitse ja ma üŸritan oma maitset realiseerida. Project spacei programmi tegemine ongi selle tööšš kõige nauditavam ja sisulisem osa. ÜlejŠŠäänu on lihtsalt orgunn ja seintesse aukude puurimine.
Kirjelda oma maitset.
Minu maitse seoses Tartu ruumiga on, võibolla isegi mitte maitse, vaid clear statement on see, et see ruum on raamatukogu all ja see ruum on kunsti ja teksti kohtumine, visuaalia ja informatsiooni kohtumine. Kaasaegne kunst on ä䊊rmiselt infopõhine näŠhtus ja minu sooviks on seda seost rõhutada. Olen väŠsinud "tundeküŸllasest vŠärvidemäŠngust". Teine punkt seoses Tartu galeriiga on, et seal toimuvad kuraatoriprojektid ja grupinäŠitused: minu eesmäŠrgiks on kasvatada pisut kuraatorikultuuri ja näŠitust kui kollektiivse tegevuse formaati. Pealegi: mul on tunne, et mul pole Eestis eriti paljude inimestega rä䊊kida. Tahan seda enda jaoks ebamugavat olukorda kuidagi lahendada.
Kui Ÿüritan kirjeldada oma maitset üŸldisemalt, siis huvitavad mind pigem kontseptid kui objektid, rohkem kohaspetsiifika kui valge kuubik, pigem trash kui kaup, pigem reaktsioonid ja täŠhelepanekud Ÿümbritsevast keskkonnast kui hõllandused sisemaailmadest, pigem info kui emotsioonid. Samas nõuab mu eriala, et oleksin kõikvõimaliku kunsti suhtes avatud. See on vajalik konteksti tajumiseks, et üŸldse teada, kus tegutsed. Ma pigem kuulan kunstnikke kui otsustan enne. Kriitik on omamoodi kohtumõistja, mina kuraatorina tööšštan ikka eelkõige oma valikute kaudu, st valin, kellega ma koos tööšštan.
Aga kui Tartuga jäŠtkata, siis niipalju, et kui tuleb hea projekt, saab seal vŠäga mobiilselt käŠituda.
NäŠitusegraafikut ei ole?
Mingil mä䊊ral on ikka, aga see pole väŠga jäŠik. 2006/2007 hooaeg on paigas, aga nagu üŸtlesin, asjad toimuvad vastavalt vajadustele. Ma tahan hoida seda ruumi väŠikese ja düŸnaamilisena, pole mõtet monstrumit oma majapidamises hoida.
JäŠtkad ka siin korteris näŠituste tegemist või vŠlismaal - mis sinu jäŠrgmised konkreetsed projektid on?
KüŸsimus ei ole Ÿüldse mitte mingi ruum. Või mingi korter. Või mingi space. Või mingi Tallinn või Tartu või PŠrnu, vaid küŸsimus on ikkagi kunstiproduktsioonis. Võibolla see tundub natuke arusaamatu või võõras, aga kuraatori jaoks on kõige olulisem see, et ta teaks kunstnikke. Ilma kunstniketa ei saa ta teha praktiliselt mitte midagi. Minu esimene eesmäŠrk ongi kunstnikega tööšštamine, tulemas on projektid Tallinnas, PŠärnus, Vilniuses, Bukarestis ja võib-olla ka Varssavis. Olen huvitatud oma generatsiooni sisese networki loomisest ja sisulistest aruteludest.
Loomulikult, kui keegi pakuks Tallinnas kasutada head ruumi, võiksin oma elutoast sinna kolida. Ma pole ka ise viitsinud endale Tallinnas ruumi otsida, millegipŠrast võtab siin linnas iga tegevus liinitšš väŠlimuse.
Kas see on selline oma "perekonna" loomine?
Mismõttes?
Et kuraator kogub enda Ÿümber ringi kunstnikke, kellega ta pidevalt koos tööšštab ja oma projektidesse kaasab?
Erinevatel kuraatoritel on erinevad strateegiad, kuidas nad tööšštavad ja milliseid kunstnikke nad kaasavad. Nii spetsiifiliselt ei saa šöelda, et kuraator on kunstnike tarbija, nagu sa väŠlja pakkusid. See sõltub hŠästi palju konkreetsest situatsioonist. Ega kuraatori tööšš ei ole ka piltide seinale naelutamine. Aga ma siiski arvan, et praegu on minu karjŠŠääris see hetk, kui ma kogun kokku kunstnikud, kellega ma nöš "läŠbi elu lŠähen". Panen kokku oma seti. Jah, mul on ikkagi see idee düŸnaamilisest rahvusvahelisest, sisulistel huvidel põhinevast networkist.
Hüva on, tahad sa veel midagi lisada?
Ainuke asi, mis ma tahan šöelda, et enne selle intervjuu avaldamist sa näŠitaksid seda mulle.
Okei. Saadan meiliga. Tänud!


* intervjuu toimus TAZ Tallinnas, Pilvi Takala Ÿühe-päŠeva-näŠitusel "MŸŸüürililleke"
vaata ka www.moskva80.com/taz_tallinn_poster_pilvi.pdf


küsis maarin


Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, detsember 04, 2006

PINK ON MUST

Pink Punk “Must turg” Y galeriis 14 – 29 november 2006

Juba üpris staazhikas (vist sama vana kui 21. sajand) tegevuskunstirühmitus Pink Punk jõudis alles nüüd oma esimese püsinäituseni ja “rõõmustasid” halli ilma ja musta pori tõttu kannatavat publikumi mitte seksikate tüdrikute, kõditatavate teemade ja pealtnäha pealiskaudsete suhtumisega, vaid pealkirjaga “Must turg”, hämara näituseruumi, sünge video, väga introvertse installatsiooniga ja filosoofiliste probleemidega. See on olnud muidugi nii PP fänne kui ka lihtsat Tartu kunstipublikut segadusseajav. PP kui tegevuskunstirühmitus pole ka seekord teostanud midagi jäävat materjaalset, “jäävat väärtust”. On vaid miljonid tillukesed augukesed plastkettale kantud fooliumi sees ning konstruktsioon, mis näituse lõppedes jälle algosadeks võetakse.
“Värvimuutusest”. Võib-olla on asi disainer Margus Tamme lahkumises ja asendumisega bioloog Kaarel Sammetiga. Võib-olla. Samas endiselt staarifilosoofiat arendav Sandra Jõgeva ja välise atraktiivuses-dünaamikaga aktiivselt filminduses tegelev Kristin Kalamees on endiselt rivis. Kuid pööre musta poole on ikkagi natuke ootamatu. Kuigi ka roosal ajastul käsitles Pink Punk välise ninnu-nännu varjus tõsiste teemadega. Nüüd on siis mindud otsesemaks.Näituse nimivideo tundub olevat suuresti Sandra Jõgeva ajutöö vili, sest selle põhilemendiga on ta tegelnud juba paar aastat. Massiivselt mõjuvas teoses seisavad inimesed järjekorras, et anda oma kolm tilka verd peekrisse, mille täitjate üle peab Kristini näoga neiu hoolega arvet. Enesemüümise teemat käsitles PP juba aktsioonis “Give us money, we are pretty”, nüüd on
siis hingede käes aeg. Mis seal`s ikka. Eks Zeitgeist ole ka vastav. Jeesus tegi ammu selgeks, et ei saa teenida korraga Jumalat ja mammonat. Enamasti teenitakse viimast ja pannakse selle nimel oma elu panti. Varsti oleme kõik nii naha, karvade kui hingega rahamajade omad. Oleme õnnelikud pealegi ja ootame järjekorras. Video on teostatud efektselt, ühekorraga monotoonselt
(ühtlaselt-sujuvalt-pidevalt korduv tegevus-rituaal) kui ka dramaatiliselt (muusika). Vere ülevoolamine karikast, registreeriva naise ükskõikne ilme jms. mõjub. Samas muidugi, kunstipärast kiiksu on vähevõitu. Pigem ikkagi fakti konstanteering.

Installatsioon “Elulähedane kogemus” kujutab endast musta kabiini, kuhu saab sisse istuda. Peakohal on sul lame akvaarium, kus ujub ringi suurevõitu kala. Kalal on sadu tähendusi. Kristlikus sümboolikas on kala enamasti positiivne. Aga see installatsiooni kala näeb välja nagu väike hai (tegelikult on tuuraline). Tema ootamatu ilmumine eiteakust, üle pea ujumine ja hämaras basseinis ringinuhkimine mõjub pigem õõvastavalt. Isegi hirmutavalt. Primaarne eluvorm surutud piiratud kasti ei tundu just ohutuna. Ka inimene on pandud (kuigi pehmete seintega) pisikesse ruumi. Kala ja inimene siin küll eluruumi pärast ei võitle (nagu Joseph Beuys
koiotiga), samas turvaliselt ei tunne end vist kumbki. Ja õigus kah. Kuid. See kala tõenäoliselt elab kauem kui enamik tema “vabadusse” jäänud vendi-õdesid. Tänapäeva Lääne inimene, kes annab oma elu pangale, elab suure tõenäosusega kauem ja turvalisemalt, kui need, kes lihtsalt ei saa oma hinge pantida.



MARGUS KIIS

Voldi lahti / Unfold