esmaspäev, juuli 31, 2006

"Kogutud kriisid" Kumus

29.07.2006

Antropoloogiline sissevaade 90ndatesse

Üheksakümnendate kunst on minu mällu jäädvustunud pigem protsessina kui teostena. KUMU näitus „Kogutud kriisid“ on kogu selle pulbitseva, värvika, närvesööva, revolutsioonilise, entusiastliku, lootusrikka, vaimustusttekitava jne protsessi konserv muuseumipinnal, seega ei saagi ta kuidagi peegeldada asjaosaliste läbielatut.

Konserveeritud diskursus
Ses mõttes on ta õpetlik üldse muuseuminäituste ja kogu kunstiajaloo diskursusega suhestumiseks – see, mis on ajaloost välja nopitud, on kaduvväike osa tegelikult toimunust. Jäämäe tipp. Et saada kunstiajaloos ja muuseumikontekstis mingigi ettekujutus tegelikult toimunust ükskõik mis perioodil, peab olema hea kujutlusvõime, aga veelgi rohkem isiklikku huvi uurida säilinud allikatest, millised intellektuaalsed, sotsiaalsed ja poliitilised tingimused siis ikkagi need konkreetseteks teosteks vormunud esemed põhjustasid.
Nagu iga kuraatoriprojekt, nii pakub ka „Kogutud kriisid“ ise välja diskursuse, milles koostajad soovitavad näitust mõista. Mingil juhul ei tasu seda võtta kui ainumast tõde. Nagu iga kuraatoriprojekti puhul. Diskursus toetub valdavalt tollase mainstream’i arengule, mis omakorda toetus postmodernistlikele teooriatele humanitaarteadustes (need puudusid meie kultuuris nõuka-ajal) ja sealtkaudu intellektuaalsele püüdele kaotatud kümnendeid tasa teha.

Kaotajad ja kadujad
Teisalt oli see ka pragmaatiline püüd – oli selge, et „läänele tuleb järele jõuda“, sest kes sellele rongile ei hüppa, on luuser. Seda tendentsi soodustas Sorose fondi ja keskuse tegevus, milline püüdis sihikindlalt kasvatada metsikust ja äsjavabanenud Ida-Euroopa nõgeseväljast (vihje Raol Kurvitza tööle „Sekundaarsed kultuurid. Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga“) ohutut ja mängureegleid järgivat partnerit, kusjuures kunst ja kultuur olid siinkohal vahendid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Peaasi, et ei kõrvetaks.
Siinkohal huvitabki mind teema, kuidas tekivad „suured kunstnikud“. Muidugi, postmodernism eitab „suurte kunstnike“ olemasolu, aga tegelikkuses me siiski näeme, et ühed on muuseumiekspositsioonides ja rändavad Eestit esindades mööda ilma, teised istuvad oma pugerikus ja mõlgutavad enesetapumõtteid.
Üheksakümnendatel oli meie kunstipildis vägagi palju lubavaid kunstnikke, noori ja ka vanemaid. Suur osa neist on praeguseks kuskile kadunud. Ise liikusin tollal (peamiselt kirjutaja ja kuraatorina) aladel, kus tegeleti tegevuskunstiga, peeti kunstirühmitusi, korraldati maanteenäitusi, pidevalt toimusid interdistsiplinaarsed festivalid nii väikelinnades kui ka pealinnas. Nendel areenidel laineid löönutest on praegu vähesed üldse kunstipildis, „Kogutud kriiside“ näitusel vast ühe käe näppudel loetavalt.

Olematu põlvkond
Miks? Jasper Zoova määratluse kohaselt (info pärineb eravestlusest jaanuaris 2006) on 1974-75 aastatel sündinute näol tegemist „olematu põlvkonnaga“ (NB!, mitte „kadunud“, vaid „olematu“).
Ise kirjutasin tollal transpopi manifestis selle põlvkonna kohta järgmist: „Tänu oma poliitilis-geograafilisele asendile seisame me naturaalmajandusliku agraarühiskonna, varakapitalistlike džungliseaduste, totalitaristliku terrori, romantilise rahvusriikluse, industriaalse heaoluühiskonna ja hõlmamatu infoühiskonna ristteel, ja sellest punktist avanev vaade on midagi muud, kui vaade vaid ühe neist sisemusest. /…/ Kunstnikku kui tundlikku olendit ei jäta puudutamata meid ümbritseva maailma absurdsus. Ei maksa unustada, kust me tuleme. Nõukogude Eesti oli nagu suur kunstnike koloonia: kes vähegi tahtis, võis elada pea midagi tegemata pea eimillestki, vahtida pilvi ja mõelda elu mõtte üle. Praegune varakapitalism on inimeste väärtushinnangud täiesti segi pööranud. Vanas kapitalismis ollakse sellega harjunud, et elu mõte on liising, meie veel ei ole.” (Mari Sobolev “Transpop – minevikuta kunst”, Estonian Art 2/1998).

Revolutsioon õgib oma lapsi
Muudatused, mis tollal meie ühiskonnas toimusid, tundusid tol hetkel „normaalsed“, tagantjärele vaadates sisaldas aga iga liigutus pöördelist otsust ja iga hetk kultuurišokki, ja pole ime, et paljudel kunstnikel, tundlikel isiksustel, selle peale närvid üles ütlesid. Mõnede puhul avaldus see kunstist lahkumisena (peamiselt kas orgtöösse või graafilisse disaini), halvematel juhtudel vaimuhaiguste, teadliku enesehävitamise ning suitsidaalse käitumisena.
Olles näinud kogu ühiskonnas toimuvat absurdi, kunstimaailma pragmaatilist karjerismi, seejuures jääda kunstnikuna ausaks ning olla ka edukas – see osutus jõukohaseks vaid väga vähestele, väga tugevatele isiksustele. Seega edu aluseks, millele pandi alus üheksakümnendatel ja mille vilju lõigatakse nüüd kahetuhandendatel, on ühest küljest lihtsalt isiklik vaimne sõltumatus, tugevad närvid, nutikus, hea suhtlemisoskus jt ükskõik millisel „õhumüümise“ erialal edukuseks vajalikud omadused. Ja loomingus peavad olema erinevad tasandid, et olla arusaadav nii rahvale (müüa), kuraatoritele (tsirkuleerida kunstimaailmas) kui ka neile, kes tõepoolest kunsti armastavad ja sellest aru saada suudavad.

Inspiratsioon vahendatud reaalsusest
Mulle tundus eelpoolkirjeldatud „läänele järelejõudmise“ kiire tee kuidagi naivistlikuna. Soros ütles, et tehke installatsioone, ja kõik tegidki – vanadest tarbekunstnikest keskkoolipoisteni. Linnap ütles, et dekonstrueerime ajaloolist mälu, ja kõik haarasidki perekonnaalbumite ja leidnegatiivide järele. Feministid ütlesid, et naiselikud tehnikad on „in“ ning rida metallitöö või maalimisega harjunud tütarlapsi lasid kohe nõeltel välkuda. Meediakonverentsil ülistati interaktiivset kunsti ja vanad maalikunstnikud tõttasid andureid ning hüdraulikat ostma, andmata endale aru, mis on selle kõige mõte.
Ise tundsin tollal huvi pigem nähtuste vastu, mis sündisid elust enesest, mitte vahendatud reaalsusest. Protsessidest, mis parasjagu reaalselt meie ühiskonnas aset leidsid, ja kuidas kunstnikud need kunstiks konverteerisid.
Muidugi, ka see „elu ise“ koosnes suuresti vahendatud reaalsusest (eelkõige tärkava massimeedia näol), aga põlvkond, kes oli näinud nii nõuka-aegset ideoloogia-ridadevahelise info segapudru kui varakapitalismi lauskommertsi, vaatas seda distantsilt. Ehk liigagi suurelt distantsilt, sest kunstile võis taoline kõrvaltvaatajapositsioon ju hästi mõjuda, aga nende inimeste arengule ja psüühikale oleks võibolla olnud parem tunda end mingilgi määral ühiskonna osana.

Asotsiaalide klassifikatsioon
Mis siis takistas neil end ühiskonna osana tundmast? Sest paljugi sellest kunstist, mis tollal tehti, ei haakunud üks-üheselt valitseva mainstream-ideoloogiaga kunstimaailmas. Need tööd kõrvetasid ja kriipisid sageli rohkem, kui üldsõnalised kuraatorikontseptsioonid suutsid mahutada. Need teosed nõudsid laiemat tõlgendust, kui seda tollane kunstiteooria pakkuda suutis. Paljud noored maalisid ja tegid graafikat, mis ei sobinud hetkel valitsevasse foto- ja videokultusesse (kõnealusel näitusel komponeeritud „tordilõigukujuline“ maalituba oma maotuses on kujukas näide tollasest tehnikakesksest suhtumisest uude kunsti).
Tegevuskunst ja ka suur osa installatsiooni osutus kunstimaailmale raskestitarbitavaks, sest ta toimus pealinna kunstiinstitutsioonidest kaugemal ja teda polnud võimalik kollektsioneerida ning konserveerida. Peamiselt neil põhjustel kukkuski suur osa hoogsaid alustajaid ära.
Kas nad olid nõrgad? Seda ka. Kuid lihtne oli staariks tõusta neil, keda kunstimaailm järjekindlalt kiitis, toetas ja promos. Naivistlik kiirtee „läänele järele“ oli edu garantii ka nõrgematele kunstnikele, ja pidev toetus aitas neil tugevaks saada. Vastuvoolu ujujad olid ja on siiani ebasoodsal positsioonil võrreldes pärivoolu ujujatega.

Võimumängude linnalegend
Et minna konkreetsemaks, räägime nimedest ka. Kõik järgnev on minu subjektiivne järeldus, mis toetub antropoloogilistele vaatlustele ning välitöödele.
Kõigepealt, Eesti kunstimaailmas levib linnalegend, et üheksakümnendatel otsustas kõik triumviraat koosseisus Komissarov-Helme-Keskküla. Nemad määrasid „tipud“, ülejäänud moodustasid oma sebimisega vaid tausta ja püramiidi alust. Seda legendi on raske millegagi tõestada, aga paljudel inimestel on tekkinud selline mulje, mis ei saa päris alusetu olla. „Kogutud kriiside“ üks kuraator on Komissarov, Kumu direktor on Helme, ja Keskküla on saatuse irooniana praeguseks jõudnud „lootustandva, kuid pingetele mitte vastupidanud noorkunstniku“ staatusse.

Antropoloogiline vaatlus
Kurvitz, kes on Eesti kunsti arengusse pannud suure panuse mitte ainult kaheksakümnendate lõpus, vaid korduvalt ka hiljem, on küll ekspositsioonis esindatud, kuid hoiab madalat profiili, mängib oma poja bändis trummi ja kunstimaailmas eriti kaasa ei löö, kuna toimuv on tema peene intellektuaalse profiili jaoks liiga robustne.
Mäetamm on väga andekas kunstnik, kelle looming ei ole kannatanud selle all, et ta on muutunud mutrikeseks masinavärgis (tema enda sõnad eravestlusest umbes aasta tagasi) ehk siis Eesti Kunstiakadeemias, kus teatavasti kunstiga enam ei tegeleta, vaid edendatakse loovtööstust. Teine taoline imelaps on Alliku Peeter – ta on lihtsalt nii hea ja samas arusaadav, et teda ei saa ignoreerida.
Kus on Tommy & Laurentsius, tollased suured staarid? Ekspositsioonis puuduvad, loominguliselt tegutsevad eraldi ja teistes kooslustes. Neile sai saatuslikuks nende osavalt realistliku stiili kiire kommertsistamine, nüüd ei ole enam liha ega kala.
Nongratat ei ole ekspositsioonis, kuigi üheksakümnendate tohutust performance’ilainest on see ainus säilinud ja edukalt toimiv nähtus. Kasemetsa ei ole. Midagi ta teeb, aga ebalevalt, sest kunstimaailm ei ole tema omapärast mõtlemist ja tegutsemisstrateegiat suutnud vääriliselt hinnata – kujukas näide kunstnikust, kes on hea ja andekas, aga psüühiliselt liiga nõrk läbilöömiseks.
Joonas, ilma kelleta mina küll üheksakümnendaid ette ei kujuta, puudub ekspositsioonis, kui tegutseb kindlalt oma kurssi hoides, aga hind, mis ta selle eest maksab, on ränk, vabadusekuuest vaadatuna kujuteldamatu.

Mäng närvidel
Tartu noorte maalijate koolkond, mis sai alguse samuti läinud kümnendil, on ka jäänud KUMU ukse taha. Müürsepp on näide orgtöösse suubumisest, Mooste stuudio on superhea asi, aga kunstiga ta enam ei tegele. Pajos ajab marginaalset „Varjukülje“ asja, esindades gooti subkultuuri maalikunstis koos rea mõttekaaslastega, kellest nii mõnigi on amatöör. Vulla õpetab. Hulk andekaid tibisid istub Zavoodis ja joob.
Zooval on närvid läbi, ta tahab „siit ära“ ja tema kunstist ei saa mitte keegi aru, ka mina mitte. Kiwal olid ka närvid läbi, aga ta on püsinud pinnal eelkõige samuti tänu kindlale „oma rea ajamisele“ eriti morjendumata kunstimaailma sporaadilisest huvist või huvipuudusest tema tegevuse vastu – ta on tõsiselt keskendunud ja interdistsiplinaarne loojanatuur ja auhinnaks näeme ka tema esimest kunstiteost suurnäitusel.
Soans oli radikaalne kuraator ja suurepärane tegevuskunstnik, aga tal on ka närvid läbi ning praegu on ta teinud isikliku ellujäämise plaanis ainuvõimaliku valiku – olla mutrike KUMUs.

Eesti kunst
Semper on pühendunud teatrile, kuid vanu hitte jätkub kujutava kunsti põldu kaunistama veel kauaks. Raidpere on üks väheseid, kes on kommertsist kunsti poole liikunud. Laamann on DJ, tohutu hulk paljulubavaid linnaplasi, kuid ka tollaseid andunud maalijaid ning graafikuid on disainerid.
Tralla on emigreerunud, hiljuti ta kurtis, et teda ei peeta enam Eesti kunstnikuks ja oma teose eksponeerimisest KUMUs sai ta teada alles näituse avamisel. Ja lõppeks Laimre, keda võib pidada üheksakümnendike superman’iks ja kes endiselt jõuab olla ühtaegu radikaalne ning etableerunud. Ta istus oma vooru hullaris ära juba enne kunstiõpingutele asumist, mis näitab kujukalt, et kunstnikule tulevad kasuks mõningad elukogemused peale ridamisi läbitud kunstikoolide, siis ei olegi „before“ ja „after“ nii dramaatiliselt erinevad.
Kummatigi näitab nii „Kogutud kriisid“ kui ka kaasaegne näitusepilt, et Eesti kunst ei ole täiesti lootusetu ja mõttetu nähtus. Kui vähegi silmad lahti hoida, võib siin kohata tugevaid, omanäolisi isiksusi, originaalseid kontseptsioone ja jõulist sügavutiminekut. Tahaks väga loota, et praegused kunstimaailma võimuinstitutsioonid ei suuna arengut eurokeskmise projektikunsti suunas, millest jääb järele arvukalt teisejärgulisi faile ning hulk mitte eriti ilusaid laipu.

Siram

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, juuli 27, 2006

AUSAST SÜMBOLISMIST ABSURDSE REALISMINI








Näitused “21. sajandi alguse naissümbolistid” MOKSi galeriis Moostes ja “Tartu noorte naiskunstnike suvepäevad” Tartu Kunstnike Majas juulis 2006


20. ja 21. sajandi vahetusaastatel kujunes Tartus omaette maalikoolkond, mille taustaks oli Tartu Ülikooli Kunstide Osakonna Maalikateeder, laadiks teatud üldistusega figuratiivne õlimaal ja kellest enamik vähemalt mõnda aega harrastas justnimelt sümbolismi.

Tavapärase kunstiajaloo järgi oli sümbolism 18. Sajandi lõpul tekkinud ja sajand hiljemaks oma õige hoo sisse saanud kunstivool, mis vastandas ennast jäigale klassitsismile, teaduskultusele, ratsionalismile ning modernismile, hakates lihtsa reaalsuse ja üllaste ideede asemel kujutama nägemusi, fantaasiaid, mütoloogiaid, tundeid. Sümbolism oli popp modernismi alguses ja tagasi oli ta ka selle lõpus 20. sajandi lõpus. Samas sülitas uus Tartu sümbolism ka postmodernismi pealiskaudsusele, trenditsemistele ja tühistele vormimängudele, üritades tõestada, et ammu surnuks tunnistatud maalikunst on pea ainukesena võimeline näitama inimese hinge ja vaimu sügavust, valgustama selle pimedust.

Samas oli Tartu mees- ja naissümbolistid üllatavalt erinevad. Meessümbolistid (Priit Pajos, Albert Gulk, Peeter Allik jt.) põrutasid oma loomingus palju kaugemale fantaasiate ja ideede maailma, põletades sillad reaalsusega näiliselt täielikult. Naissümbolistid on oma teostes jäänud kes n.ö. maalähedasemateks, kes omaenese reaalsetest kogemustest lähtuvaks, kuigi kõik esitavad seda nii isiklikus võtmes, et ei saa optimaalses selguses küll süüdistada.

Juulis ongi korraga üleval kaks näitust, millest üks demonstreerib naissümbolistide kunstnikutee algust ja teine seda , mis on neist praegu saanud. Mooste MOKSi galeriis olev väike retrospektiiv “21. sajandi alguse naissümbolistid” on pealkirjati veidi eksitav – tegelikult on maale käesoleva algusest kui ka eelmise lõpust. “Esimeseks pääsukeseks” Meiu Münti “Hommik” aastast 1996 – hämarerootilismüstiline argistseen, milles on raske ära tunda kunstnikku, kes hiljem sai tuntuks pesuesemete mustal taustal kujutajana. Evelyn Müürsepa maal seeriast “Juvenilis Vulgaris”aastast 1998, kus autor segab banaalse noore inimese probleemi -- vinnid ja punnid – sõnamaagiaga, kasutades samas ladina vms. keele asemel inglist, kandes teksti suurte tähtedega maali valgele taustale. Kaie Luik süvenes aastal 2002 vanade väikekodanlike fotode ja vanaema heietuste obskuursesse maailma – maalil “1907” võib ära tunda tavalist 20. sajandi alguse päevapilti ühest perenaisest, keda aga kummitab pilvest ilmuv väikelapse kujutis. Maris Palgi Edvard Munchi mõjutustega “Patsient”, mille hullunud pilguga mehes võib ära tunda kaassümbolisti Kaarel Vulla. Samas nurgas Palgilt veel teine maal – “Puppe-verbrechen” (1999) – lapsepõlvepainaja, kus märatseval hallil taustal jube nukk. Lõpuks Jane Remmi üleeelmise aasta maal, kus raseda naise kõhust kumab koolnu nägu – sümbolism oma klassikalises, üsna õudses hiilguses.

Tartu Kunstnike Majas eksponeeritud “Naismaalikunstnike suvepäevad” on sama peaaegu koosseisuga, puudu Remm ja Müürsepp, juures Eda Lõhmus, Meta Narusberk ja Külli Suitso. Sellel näitusel võime muideks näha Narusberki sümbolistlikke maale viiest viimasest aastast. Tema hämaratel ähmastel ja kahtlaselt staatilistel piltidel iseloomulikke pealkirjadega “Lemmeõis”, “Päikesepüüdja”, “Päiksevarjutus neljapäeval” võib näha kummalisi inimkujusid värvilises udus kahtlaselt kohmitsemas.

Mis on teistest tartu naissümbolistidest saanud? Enamasti on nad hakanud hoopis realistideks, nii karmideks, et seda võib nimetada absurdseks. Absurdseks realismiks või eksistentsiaalseks absurdiks selletõttu, et üsna jabur on “raisata” “üllast” maalikunsti (ja sellega kaasnevat vaeva) selle peale, mida nad kujutavad – esemeid, vaateid jms. mille pealtnäha pole mingit esteetilist ega ideoloogilist väärtust. Nende (ja maalide) pea ainuke väärtus seisnebki selles, et nad on lihtsalt olemas. Maris Palgi maalib näiteks õmblusmasinaid, nende detaile, mõnikord nende kasutajaid (muide, Evelyn Müürsepa viimase aja maalid kujutavad pikendusjuhtmeid). Kaie Luik maalib ühe üksildase naise vananevat keha suvalistes situatsioonides. Ja Meiu Münt maalib lihtsalt paljast ja peata broilerit, muidugi terve seeria, pannes pealkirjadeks nii “Memento mori”, “Nature morte” kui ka “Sula”, “Kukk ja pojengid”, “Esimene lumi”, “Jahutatud broiler”.

Mitu aastat Taanis elanud Külli Suitso on osaliselt samuti absurdse eksistentsialismi liimile läinud, maalides justkui fotosid, selliseid suvalisi ja mõttetuid, erinevatest ajastustest. “Punane tuba” on 50-ndate tänavapilt ja “Pruun tuba” 70-ndate tubase stseeni jäädvustus.

Eile sügavad sümbolistid, täna absurdselt ühemõttelised realistid. Sellised need naised kord juba on.

Margus Kiis


Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, juuli 26, 2006

rubriik: pange ennast valmis!


MoKS annab teada:

EELTEADE

28.juulist- 13.augustini vallutab Kagu- Eesti väikeasulat Moostet taas multikultuurne seltskond. Rahvusvaheline kunstisümpoosion PostsovkhoZ toimub ikka veel!!!
Seekord juba kuuendat korda ja PostsovkhoZi selleaastane alapealkiri on INIMLOOMAAED.

17-päevasel üritusel osaleb 37 eri alade kunstnikku Hispaaniast, Kanadast, Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast, Valgevenest, Lätist, Jaapanist, Eestist, Saksamaalt, Sloveeniast, Austriast ja Soomest.

Seekordne PostsovkhoZ kestab kauem, ka kaemist- kuulamist on rohkem. 5. ja 6. august on pühendatud eksperimentaalmuusikale. Mõlemal päeval saab kuulata, kombata heliinstalatsioone alates kella 13st. 5. augusti HELIveskis esineb ainukordne kamp helikunstnikke. Alates eksperimentaalmuusika klassikust Phil Niblockist lõpetades Soome punkfolk bändiga Kukkiva Poliisi. HELIveski jahvatab alates kella 19.
12. ja 13. august on pühendatud kõikide teiste projektide esitlemisele, mis PostsovkhoZi ajal valmivad. 12. August algab intensiivse tegevuskunstiprogrammi ja näituste avamisega.


Rohkem infot MoKSi kodulehelt http://moks.ee

PostsovkhoZi rahastajad on Kultuuriministeerium ja Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertrgupp
PostsovkhoZi toetavad: Räpina paberivabrik, Tartu õlletehas, Pärja Müürsepa ja Aili Mardisalu koduaiad.


Evelyn Müürsepp
PostsovkhoZ6 pääkoordinaator
5 138 599


Voldi lahti / Unfold

rubriik: näituseavamised

Eile avati alternatiivgaleriis c.n.o.p.t (Vana-Kalamaja 46-1) ... okei, edasi on jupp katri kuuse pressikat, sest see on lihtsalt nii hea:

ühesõnaga, avati
"
vaimustav noor ja häbelik kunstnik

VILLEM JAHU

ja tema salapärane nimeta näitus

eelnevaid töid näinud inimesena kahtlustan, et tegu on popkunsti,
muinasjuttude ja loomade mõjutustega

näitus avatud 8.juulini

ps. hetkel saab veel näha marju kuusk'i näitust EGO"




raporteeris Maarin

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuli 24, 2006

veel üks kommentaar ...

... selleaastastele Tartu kunstilõpetajatele (ühendnäitus TKMis). Kellest on siin juba päris palju juttu olnud, aga.

Üldmulje tundus kuidagi vanakool; maail oli natuke nö tüüpilist Tartu kooli, natuke Tallinnalike popkultuurimänge, natuke Lucian Freudi jne. Skulptuur aimas järele tuleleeki ja tekstiilikunstnikud viljelesid praegust poppi barokki...

Kõige lahedam asi, mis silma torkas, oli Liisa Kuusiku “Perforeeritud kergkauba alused AS Kitmanile ja kaupluse standardsistustuse vääristamine perforeerimise teel”, Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakonnast.



AS Kitman on muide spetasialiseerunudki poodide sisustuste väljatöötamisele..loodetavasti saab Kuusiku aluseid ka in da action näha.

Maarin

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, juuli 12, 2006

Kaie Luik „Paljastus“ Y galeriis juuni 2006

Noorel Tartu maalikunstnikul Kaie Luigel oli juunikuus Tartus Ygaleriis isiknäitus „Paljastus“. Galerii kahes saalis eksponeeris Luik õlimaale, mis oli jätk Kaie Luige nn naised pesus seeriast, kus ta kujutab argises pesus naisi tegemas argiseid toimetusi. Uus on koloriidi taandumine hallikasrohekale ja ookrile.

Need pesus küllaltki vormikad naised Kaie Luige maalidel enamasti kas vaatavad mõtisklevalt kaugusesse (kui neil nägu on antud) või teevad mõnda majapidamistööd – näiteks triigivad. Paljudel piltidel naised õgivad.

Naiste vanust võiks keha järgi hinnata nii umbes neljakümne ligi. Kõik naised on üksi. Ja paistab, et tegemist on ühe ja sama naisega. Söövad naised ahnitsevad. Keegi ei poseeri.
Kompositsioon on häiritud: pead väljas või allnurgas, suured tumedad laigud ripuvad õhus. Stseenid on olmelised, kadreeringud ustkui juhuslikud ja servaga lõikuvad. Ja kui pea ongi peale jäänud ega nägu palju näha polegi. Peamiselt laiutavad piltidel suured roosad kehad ja peetud pesu. Nägudel aga, on kuidagi sissepoole või kaugusesse pööratud pilk, vaatajast ära.

Ja need kehad – jumala eest, kuidas maalitud – igasugune loogiline anatoomia taandub värvilaikude ees! Naisi oleks nagu pahtlilabidaga kraabitud, pintslilöögid on üksteise kõrval, ei mingit hajutamist, ei sugugi pehmet nahka. Faktuur on krobeline, tajutav. Tihti on korduva ülemaalimise käigus nii mõnigi käsi väändunud või jätkust väljas. Käed on käpad, punased ja sõrmed harali.

Naised Kaie Luige maalidel pealtnäha suurt ei teegi: vahivad niisama, nokivad nina, ka töötegemisepildid on rahulikud ja mõtisklevad. Vaimusilmas saame nende naiste juures viibida, ilma, et nad ise meid tajuks. Intiimne ruum on meie ees avatud, me võime sisse piiluda häirimata kedagi. Kuigi roosat ihu on ohtralt, on Luige maalitud pesu pigem erilise intiimsuse ja vabalt iseendaga olemise märkija, kui erootilisuse kandja.

Lakoonilised pealkirjad on vähem või rohkem kujutatavaga seotud.
Maalil „Pesupäev“ istub künkal suur naine, pea kaadrist väljas, pesuväel. Ilma riieteta, ju siis riided on pesus. „Curriculum vitae“ - seljaga tüse keha, nö päevinäinud, ehk elult vatti saanud, kõht voltis; mustad trussikud ja valge rinnahoidja. „Tomat“ - nägu all paremas nurgas õgib tomatit.

Luik on maalinud täiesti rahulikult, ilma erilise kriitikata ja suurelt : pekki, tselluliiti, suvalisi pesukomplektde, tegemata soengut. Luige maalidel on modellid nii kuis juhtub, tegemata väljagi nn klassikalistest poosidest. Kehad on suured, et ei mahu pildile äragi, justkui poleks nende paigutamine kõige olulisem olnudki. Võimalik. Luik on maalinud mõnusat vaikset intiimsust, poseerimata olemist, kus saab olla mõnusalt omaette, mõnusalt mõtlemata kehale ja rõivastele.

Maris Palgi



"Portree"


"Pesupäev"


Köögis


"Töökad käed"


"Tomat"


"Curriculum vitae"


näitusevaade

Voldi lahti / Unfold

Kestavabrik Pärnus


LOE SIIT ARTIKLIT!

Maarin Ektermann

Voldi lahti / Unfold

reede, juuli 07, 2006


Neljapäeval avati Kumus näitus “Kogutud kriisid. Eesti kunst 1990. aastatel”, mille teemadepakett on järgmine:

Performatiivsed pildid
Pinged ja poliitikad
Lastetuba-Kehad ja seisundid
Postsovjeti elustiilid
Sekundaarsed kultuurid
Maaligalerii
Sakraalne ruum

Näituse kuraatorid on Eha Komissarov ja Hanno Soans
Näitus jääb avatuks 5. veebruarini 2007.

----------------------------------------------------------------
Pildil siis taieste vahelt paistvad kuraatorid. Avamine oli vähemalt algul üsna hõre, kuna pressikad polnud jõudunud näiteks ka EKA foorumlisti (parandage mind, kui eksin) ja veini sai limpsida ainult eeskojas...aga ilmutatud on juba värske kataloogike ja kuuldavasti pidi osa ekspositsioonist vahepeal muutuma...

Maarin

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, juuli 05, 2006

üks fotoreportaaž

Kevin de Winter tegi Gerrit Rietveldi Akadeemia DesignLab'is oma lõputööks naise aseaine. Esmapilgul absoluutselt õõvastav hunnik voodil on lähivaatlusel hoopiski viie rinnaga naisalge. Selline DesignLab'i leiutis on mõeldud kas siis padu üksikutele või lihtsalt neile, kes soovivad treenida oma näpuosavust enne päris naisega kohtumist. Väljakutsuvale disainile hoolimata jättis see jabur käkk meessoo täiesti külmaks ja pöördesse läksid hoopis naised.

http://www.gerritrietveldacademie.nl/finalworks2006/

Fotod Margit Säde
PS. klõpsa pildil, et näha suuremalt!


Voldi lahti / Unfold

teisipäev, juuli 04, 2006

Voldi lahti / Unfold

Uudiseid Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space'ist

Maarin Ektermann palus mul Artishoki ploogi kirjutada oma galerii tegemistest. Kuigi säärane teguviis on ranges vastuolus minu enda t6ekspidamistega (st et oma asjadest ise ei soovi kirjutada), kuid kuna Pärnu on muust Eestist kaugemal kui Helsinki v6i Berliin, soostusin seda siiski tegema.

Niisiis, Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space on jälle külastajatele avatud. Avamine läks väga vaikselt ja rahulikult: kunstnik Rauno Teider, tema sõbrad, v6itluskaaslased Non Grata päevilt ning lähemad sugulased. Lisaks veel paar minu sõpra Tallinnast. Linnavalitsuse kultuuriosakonnast ei olnud kedagi. Kulkast polnud kedagi. Ministeeriumist polnud kedagi. Pressist, ei kohalikust, vabariiklikust ega rahvusvahelisest, polnud kedagi. Eriala-ajakirjandusest polnud kedagi. Kunstiakadeemiast polnud kedagi. Usun, et Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space v6iks vabalt olla ka internetiprojekt. Selle füüsilist puudumist ilmselt tähele ei pandaks.

Rauno Teideri näituse näol on tegemist ruumiinstallatsiooniga, mis kombineerib ruumi ja pilte ja natukest teksti. Pidevalt pseudoreligioossete installatsioonide loomisega tegelenud Teider jätkab oma rida, kuigi, nagu ta mulle ühes hiljutises eravestluses avaldas, plaanib ta oma loomingulises tegevuses hoopis pikema pausi teha. See näitus pidi olema Rauno magistriprojekt. Tal on yks seeria maale, mida ta ikka ja jälle ümber kombineerib. Riias, Noasse (www.noass.lv) galeriis olid need hoopis teistlaadses installatsioonis Noasse kõhus. Haapsalus aga seisid vastamisi Marianne Männi teostega. Rauno jaoks on maalid ja üldse pildid asjad, kunstile sarnanevad objektid, mitte kunst ise. Kunst on mingi kombinatoorika ruumis, teatud moel asetatud ja yksteisesse suhtuvad asjad. Sama lugu oli installatsiooniga Tartus, mille Rauno valmistas Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space'i Tartu sektsiooni avamise puhuks (pildid ja tekst näitusest aadressil http://2005.moskva80.com/tartu_est.html). Tegemist oli kohaspetsiifilise pseudoreligioosse keskkonnaga, salamemoriaaliga, mis oli kombineeritud teatud sakraalsetele interjööridele omastest objektidest (punane vaip, valgustatud ikoonid, küünlad, lilled) ja muuseumides leiduva atribuutika (vitriinid, sissepääsu tõkestavad sametvorstid jne) koosmõjus. Rohkesti oli asju, mis kõik kokku töötasid kunstiteosena, milles on v6imalik [samalaadset ruumiefekti on kasutanud oma teoses "Ma käisin siin" kunagi 90ndate alguses prof. Jaan Toomik (minu mäletamist mööda koos Villu Jaanisooga)]. Pärnu teos üritab maksimaalselt ära kasutada ruumi, ning mängib vaataja ja ruumikogemusega. Jällegi puuduvad kunstiteosed, on vaid mõni kunstile sarnanev objekt ja selle ümber organiseeritud keskkond. Kuigi seda teost pole võimalik dokumenteerida, saate pilte näitusest vaadata veebilehelt http://2005.moskva80.com/rauno_est.html

Veel informatsiooni korras nii palju, et 8. - 9. juulil toimub Rael Artel Gallery: Non Profit Project Space'is Billeneeve ja Tuule performance "Kestavabrik". Mõlemal päeval kaheksa tundi (see kõik toimub galerii lahtioleku ajal kell 11-19) vältava maratonaktsiooni käigus tegelevad kunstnikud ning nende assistendid kestade ehk kostüümide loomisega kuurortlinna elanikele ja külalistele. Eksperimentaalne moemaja ehk õmblusvabrik tegutseb otse publiku silme all ning kõigi prognooside kohaselt valmivad kestad pühapäeva õhtuks, mil toimub ka üks äraspidine moedemonstratsiooni moodi aktsioon ehk finissage. Samas õhtul ka Tanja Muravskaja postrikampaania "Jumal" avalöök.

Olete oodatud!


------------------------

Forever Yours,
Rael Artel
moskva80@moskva80.com
www.moskva80.com


Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuli 03, 2006

Kolm välisnäitust Tallinna galeriides

“Vaimu aristokraatia” Venemaa Suursaatkonna galeriis

Nagu tunnistab juba pealkiri ise, pretendeerib valgevene kunstnikerühmituse “Kartell” näitus tegelema ajatute väärtustega, “ulatudes käsi kõikidele maadele ja kõikidele aegadele”. Sellega erinetakse post-nõukogude riikide kunstisituatsioonile omastest põhitendentsidest: ühelt poolt tärkab rahvusliku teadvuse uus laine, käib vabastamine nõukogudeaegsest nivelleerimisest, juurte otsimine, rahvapärandi ning rahvusajaloo ja -mälu kõnetamine (nt Mõkola Babaki projekt Ukraina paviljonis 2005. a. Veneetsia biennaalil), teiselt poolt püütakse (vahelduva eduga) jõuda järgi viimastele sündmustele kaasaegses kunstimaailmas, eksperimenteerida uute meediatega jne.
Samas assotsieerub rühmituse nimi pigem (käsi)tööliste kui kunstnike tegevusega, ning imelikult kombel õigustab juurimatut kommertskunsti vaimu, mis valitseb galeriiruumis vaatamata ambitsioonikale kontseptsioonile: näitus kui hommage tuntud vene kunstnikule Viktor Borissov-Mussatovile, kes XIX–XX sajandivahetusel viljeles sümbolistlikku hõnguga lüürilis-impressionistlikke maale.

Mõned tööd on siiski võimalik käsitleda vähemalt camp`i võtmes. Mis muud kui camp võiks olla Grigori Nesterovi pildid seurat`likus tehnikas, mis mahedates pastellitoonides kujutavad näiteks väikest maja keset lumekõrbe või kutsut ning kannavad selle juures absurdselt eksistentsiaalseid pealkirju: (vastavalt) “Maailma otsas” ja “Uus maailm”. Kõige muu taustal mõjuvad professionaalselt Sergei Romaševski maalid (“Eksistents”, “Õhtu. Tass kohvi”), mis, kuigi kasutavad kitšilikku ikonograafiat (kassid, tähed, Aamori noolega tabatud süda, lausekatkendid “Loe mu kiri läbi”), suudavad viimast ületada ja toimivad pigem nukralt-irooniliselt.


Jaan de Ruigi “Ebatäiuslikkuse võim” Linnagaleriis

Näitusel on esitatud hollandi kunstniku tööd perioodist 1998–2005. a.: (enamasti) arvutiefektidega videod. Tänu topeltprojektsioonile on efektne installatsioon “Koorem”: mees viskab aknast kivi, mida pärast pikka kukkumisaega näeme seina all põrandal, kummalisel kombel on tal peategelase näojooned.

Grupp neljast tööst näitab, kuidas inimese käsi nutika ja samas minimaalse töötluse juures on võimeline ümber kehastuma erinevateks elusolenditeks. Spiraali keeratud näpud rusikas väljasirutatud labakäe peal moodustavad tigu, kes ronib puulatva peal ülesse, kukub – ja jätkab jälle nagu Sisyphos oma kiviga. Frontaalselt asutatud käelaba viltpliiatsiga lisatud silmade ja teiste detailidega kujutab kala, tervet parve, keda jahib teine käsi: parema ja vasaku käe kasutamine selles protsessis peaks viitama inimese vastuolulise olemusele. Saab näha ka linnuparve, mille kõik liikmed lendavad ühe tiiva abil, ja ennast üles poonud hanesid.

Kirjeldatud tööde põhiline võte lähtub ilmselt teatrist, kui etenduse kõik rollid mängivad kui marionetid näitlejate käed, meenutades ka varjumängu, kus vari teatud asendis kä(t)est moodustab seina peale kõikvõimalikke olendeid (koer, jänes, Buratino jt). Videod on ühteaegu kurvad ja naljakad, neis seguneb infantiilsus, sürreaalsus, fatalism ja absurd.

Kõige vaieldavam on viiest ussikest kokkuliimitud papist peaga “Inimene”, kes vingerdab peapesal. Siin on võimalik näha korraga nii piinlevat kahejalgset kui ka õnnetuid elukaid, kes üritavad vabaks saada. Mõlemad vaated tekitavad abjektsiooni.

Lucia Nimcová “Lahustuvad naised” Kunstihoone galeriis

Slovakkiast pärit kunstniku pikaajalise projekti eesmärgiks on uurimus naistest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest. Uurimuse objektiks on naised kesk- ja (marksistlikku retoorikat kasutades) töölisklassist: vanad, noored, täiesti lapsed – ning nende unistused ja salasoovid kontrastis ümbritseva reaalsusega keerulisel üleminekuajal. Näeme noori paare, modelle, perenaisi, naiskulturiste – olmelises igapäevases situatsioonis. Väga erinevad on tüdrukud – siin on väikeseid lolitasid, rõõmsaid leerilapsi ja valgustatud etenduse osalejaid. Rakse on öelda, kes kasvab neist välja.

Töötavad naised ei ole enam naiselikud – modellid suhtuvad oma meiki või kleitidesse puhtinstrumentaalselt, välistades igasugust esteetilist eneseimetlemise momenti. Galerii keskseinal suurelt näidatud põrandat peseva koristaja poos mõjub kui etteheide inimese alandamisele. Samas pidulikemal hetkedel naiselikkuse atribuutidele – meik, kontsad, soengud, õhtukleidid – pööratakse suurt tähelepanu. Kunstnik on oma dokumentatsioonide komplekti lisanud ka fotosid ikoonilikke naiste kujutistest: Jumalaema usupilt kärbsega peal ja uduselt naeratav Marylin Monroe auto tagaaknast.

Tundub, et projekt keskendub pigem traditsioonilistele naisrollidele: fookusest on praktiliselt jäänud välja edukad naised, intelligentsed, mõtleja tüüpi tegelased, loominguga tegelevad lapsed. Ilmselge on vastandumine sovjetlikule idealiseerivale representatsioonile, kuid üldmulje on siiski teataval määral ühekülgne ja pigem negatiivne. Samas ei ole ka pilte asotsiaalidest, täiesti maandunud naistest (välja arvatud üks kiilaspäine naine, võib-olla vang), mis oleks tekitanud totaalset masendust.



Elnara Taidre

PS. Käesoleva teemaga tekst sai valmis kui tellimus Eesti Ekspressile, siin on võimalik lugeda toimetaja poolt puudutamata ja tähemärkide täismahuga algvarianti

Voldi lahti / Unfold