Reede, märts 16, 2007

Intervjuu Vaala 2007. aasta kunstipreemia laureaadi Tanja Muravskajaga


Kas sa olid eeldanud, et võiksid saada selle preemia, või konkurents tundus sulle liiga suur?

Ei, auhinna saamine oli minu jaoks suureks üllatuseks – peaaegu sama tunne, kui võita Oscari. Sain positiivse impulsi järgmiseks pooleks aastaks.

Kas see oli su esimene preemia või oled ka varem pälvinud auhindu?

See oli esimene kunstipreemia; seni olen saanud auhindu näiteks ajakirjanduse, reklaam- ja moefoto alal.

Kasseli Documenta, kuhu sa saad sõita, keskendub dokumendile kui kunsti objektile ja -teosele. Hetkel on Tartus Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space`is just avatud Kiwa kuraatorinäitus “Tekstist masinani”, kus on väljas ka sinu projektiga seotud dokumendid.

Jah, minu eksponaatideks on mitteametlikud lepingud modellidega, kes poseerisid mulle projekti “Man`s play” jaoks: kokkulepe, et mul on lubatud kasutada tehtud fotod kunstinäitusel, kui tahaksin neid kasutada teistel eesmärkidel, pean seda modellidega eelnevalt kooskõlastama. Ma ei tahtnud käia notari juures, nagu see oleks vajalik näiteks moefoto puhul, sest modellideks olid mu sõbrad ja head tuttavad. Olen otsustanud, et nii minu kui ka modellide turvatundeks on piisav, kui inimene teeb ise lepingut – kirjutab ise oma käega ja oma sõnadega.

Olen tegelenud põhiliselt traditsioonilise fotoga, see (“Aktifotod I-V”, kuraator Kiwa) projekt on üsna ebatavaline minu jaoks. See oleks nagu minu fotoprojekti teine külg, kuna samas minu silmis ei eksisteeri need tekstid ilma fotodeta. Mina käsitlen neid tekste ja pilte kui tervikut, kuid näitusel selgus, et vaatajatel meeldis lihtsalt lugeda lepinguid. Võib-olla neid intrigeeris teatud tundmatus, nad üritasid käekirja ja kirjutamise maneeri järgi kujutada ette, kuidas võiksid välja näha minu modellid. Fenomenoloogiliselt see on päris põnev.

Kuidas juhtus, et need lepingud sattusid näitusele? Kas sa tahaksid teha veel midagi sarnast?

Rääkisime Kiwaga minu töödest, näitasin talle “Man`s Play” projektiga seotud fotod ja ka need dokumendid. Modellidega suhtlemise probleem, suhete fikseerimise ja dokumendi teema on mind huvitanud kogu aeg. Kuna kommertslikus moefotos on modelli ja fotograafi suhted väga täpselt reglementeeritud, polnud minu jaoks kunagi küsimuseks, millised peaksid olema fotograafi ja modelli suhted kunstiprojekti raames. Olen üleviinud moefotos saanud kogemust teisse valdkonda, vormistades omal viisil lepinguid. Ma ei tahtnud ehmatada inimesi ametlike paberit, vaid pakkusin sellisel intiimsel viisil fikseerida teatud omavahelist lubadust. Mulle tundus, et see on oluline, ning kui näitasin neid dokumente Kiwale, ta oli suures vaimustuses.

Mingit uut projekti ma sellel alal hetkel ei näe. Jätkan küll fikseerima oma suhteid modellidega, oma uues projektis kasutan juba veidi “kaasajastatud” lepingu vormi. Projekti dokumentaalne vorm, mis jääb näituse telgitagusesse, on olemas ja see on oluline minu jaoks, suhtun sellesse väga tõsiselt. See on minu arhiiv, mida kogun ja hoian.

Olen varem keskendunud ainult fotole, alles õppides magistratuuris hakkasin katsetama teiste lähenemisviisidega, nägema oma võimalusi laiemalt. Esimeseks kogemuseks sai plakatiprojekt “Jumal” Pärnu Rael Arteli galerii jaoks.

Millist suunda või teemat sa pead “enda omaks”?

Portree. Ma vaatan inimest. Mulle tundub, et iga minu projekt räägib inimesest, vaadeldes teda erinevate nurkade alt, tuues esile uued momendid – kord psühholoogilised, kord puhtalt välised, füüsilised, kuid see on alati inimese käsitlus. Fotograafia on minu jaoks viis läheneda inimesele – teha seda visuaalselt fikseeritud kujutise kaudu.

Oled tegelenud lavastusfoto ja kontseptuaalse portreega, sinu “Austreid” võiks tinglikult nimetada vaikeluks. Mille poolest on need žanrid huvitavad?

Arvan, et portree on minu jaoks ammendamatu teema, äärmiselt põnev uurimisvaldkond. Algul olen vaadanud alasti naist ja fantaseerinud, kuidas teda oleks võinud vaadata mees: see on hetk, kui portree teema võtab alguse minu jaoks. Seejärel, Londonis, olen vaadanud inimest hoopis teisiti, kui antropoloogilist objekti. Ma otsisin rassitunnuseid, uurisin nina ja silmade kuju jne. Neiud helesinistest kleitides viimases projektis on minu jaoks taas portree uus aspekt. Oma järgmist projekti, kus alasti noored inimesed poseerivad lippudega, käsitlen samuti kui omapärast portreede sarja.

“Austrid” olid mõned mõttes erand, mis sai teoks mingil määral mu hirmu tõttu. Olen simuleerinud päris inimese organite fotografeerimist. See on küll natüürmort, kuid eesmärgiks on see, et karpide peale vaadates mõtled ikka teise asja peale.

Kes on su lemmikud (kaasaegsetest) fotograafide või kunstnike seas? Kas on selliseid, kes oli sinu jaoks ka eeskujuks?

Olen alustanud fotograafina ajakirjanduses, tol ajal olid minu ideaalideks fotoreporterid, kes pildistasid rokk-bände nagu Annie Leibowitz. Kümme aastat tagasi kõik imetlesid Helmut Newtoni aktifotosid ajakirjades. Perioodil, kui tegelesin rohkem moefotoga, olin vaimustuses Nick Knightist, pean teda parimaks siiamaani, ta on kahtlemata novaator.

Rineke Dijkstra

Wolfgang Tillmans

Juergen Teller

Thomas Struth

Nan Goldin, Larry Clark

Sophie Calle

Hannah Starkey

Philip-Lorca diCorcia

Richard Avedon, Nadar

Irving Penn

EKA-s hakkasin uurima hoopis teistsuguseid fotograafe. Käisin sel sügisel Pariisis fotonäitustel: mulle meeldib noor hollandi fotopõlvkond, kes pildistab inimest täiesti kordumatul viisil – väga õrnalt, intiimselt, väga tähelepanelikult. Carla van de Puttelaar, Hellen van Meene, Aimee Hoving.

Kas sul on lemmikud autorid – kunstiteoreetikud, filosoofid, kellele oled toetunud oma tööde tegemises?

Kahtlemata õppemiinimum “Barthes, Burgin, Sontag, etc” peaks olema läbitud. Koolis olen BBS, käisin Tartus kuulamas vana teoreetikut Jan Jaffrey`d. Mulle olid lähedased mõned Susan Sontagi käsitlused, kuid neist oleks vaja edasi minna. Ka David Bate, kes õpetas meil, oli üsna huvitav. Kuid kõik see toimus pigem õppimise etapil ning ei olnud minu jaoks materjaliks, millest oleksin lähtunud või aktiivselt kasutanud ka edaspidi.

Kas saaksid nimetada veel mõned faktorid, mis on sind mõjutanud kunstnikuna?

Reisid. Ma arvan, et välismaal viibimise kogemus on oluline: see harib, inspireerib. Olen juba maininud Pariisi reisi ja Paris Photo`d. Olen väga palju käinud näitustel ka ajal, kui õppisin Londonis, Eestis on sellise mastaabiga fotonäitused kahjuks haruldus. On ilmselt klišee öelda niimoodi, kuid ma tõesti tulin Londonist teise inimesena.

Eestis oled näidanud oma töid Tallinas, Tartus ja Pärnus. Kas oled võtnud osa ka mõnest välismaal toimunud projektist?

Eelmisel aastal osalesin Rael Arteli projektis Poolas, see oli grupinäitus “Estonian Video Art”, mis käsitles eesti identiteeti. Selle projekti raames oli tehtud neli esimest foto “Lippude” sarjast. Alustasin kaugelt – Lauluväljakust ja rahvussümbolite demonstreerimisest, kuid lõpuks tulin tagasi oma teema, inimese juurde, kasutades taas alasti modelli. Praegu näeb see üsna lihtne välja: alasti inimene, nagu ka minu esimesel näitusel, seekord kunstnik, ja eesti lipp. Tahtsin olla lihtne, mitte pealetükkiv, mänguline, kuid samas vihjata ka rahvuskangelase kujundile.

See lipu esile toomise ja sümboli demonstreerimise viis võib tunduda isegi glamuurseks; mina lähtusin akadeemilisest retoorikast – alasti modell, draperii, valge stuudiotaust. Mäletan, kuidas ise joonistasin akte. Modellideks olen valinud noori kunstnikke, kelle tööd tundusid mulle olulised. See on “rääkiv intelligents”, kes väljendab oma tööde kaudu arvamust erinevatel, sh sotsiaalsetel teemadel. Noored nad on sellepärast, et ka Eesti Vabariik on noor – see noorus on sümboolne.

Kas saaksid rääkida oma lähiaja plaanidest – milline on järgmine näitus või projekt, kas hakkad kaitsma magistritööd sellel aastal, kuidas oled rahul õppejõu rolliga?

29. märtsil avan Linnagaleriis “Lippude” sarja; 5. septembril on näituse avamine Hobusepea galeriis, sellest ma ei tahaks veel rääkida. Vaheajal teen lavastusfotode seeria “Expectations”, taaskord inimestega, Euroopa Liidu projekti raames, mida korraldab Saksa Kultuuri Instituut. Seoses Vaala preemiaga pean järgmisel aastal tegema ka isikunäitust Vaalas.

Magistritööga loodan valmis saada sügissemestri jooksul. Algul olen mõelnud, et magistriprojekt oleks võinud saada “Lippudest”, kuid praegu arvan, et selleks saaks areneda Hobusepea projekt. Kõik sõltub sellest, kumb osutub huvitavamaks teoreetilise osa kirjutamise vaatenurgas.

Olen õpetanud Tallinna Ülikoolis, minu grupis oli 94 tudengid reklaami ja imagoloogia osakonnast – algul oli rakse, kuid lõpuks kõik olid väga rahul. EKA-s hakkan juhendama peale moefotot moeosakonna lõpetajatele stuudioprojekti kursust fototudengitele, mis keskendub portree tegemisele, see saab kindlasti väga tore olla.

Küsis Elnara

Kommentaare ei ole: