Kolmapäev, märts 14, 2007

Portretist Johannes Saal

Alljärgneva, Johannes Saali isikunäitusest inspireeritud ettekandega esines kunstniku monograafilise kataloogi “Johannes Saal. Elu metamorfoosid” esitlusel 09.03.2007 Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas Indrek Grigor.


Püüdes vaadelda kunstniku loomingut kui tervikut, on kõige esmasemaks ja olulisemaks küsimuseks, mis on see küsimus, millele kunstnik oma töödes püüab vastata. Mis on kunstniku nö. pealisülesandeks. Paraku ei saa me vastust sellele küsimusele mitte kuskilt mujalt, kui neist samadest töödest, mida me selle vastuse kaudu analüüsida tahaksime.

Visates kasvõi põgusa pilgu Saali loomingule torkab kohe silma arvukas, läbi aastate kulgev autoportreede sari, mida ühendab väike formaat ja identne kompositsioon.















Kahel juhul on kunstnik oma näo asemel kujutanud kätt („Käsi” 1945), mis, korrates portreid nii mõõtmeilt kui kompositsioonilt, on kahtlemata samane autoportreega. Kujundliku irooniana on kunstnik ühe käe tagumisele küljele maalinud oma paleti (1945).




























Siit võib teha väikese kõrvalepõike Saali ühe kuulsaima maali “Juhan Liivi portree” (1946) juurde, kus näeme nii vormilt kui formaadilt väga sarnaseid käsi.


















































Pikalt varrukaist välja ulatuvad sinakashallid ja kõhnad käed tungivad ühtlasest tumedast taustast tugevalt esile, moodustades nii pildi pildis. Maalilt ei puudu ka kirjaniku palett, laual lebava paberi, sule ja tindipoti näol. Kui võtta veel arvesse Saali kiindumust Liivi, keda ta nimetab oma hingesugulaseks, siis võib kõhkluseta väita, et Juhan Liivi portree on samavõrd Johannes Saali autoportree.

Teise autoportreelise jada moodustavad grotesksed figuraalsed kompositsioonid, mis algavad suurejoonelise, hullumajas kogetu ajel sündinud õlimaaliga “Värdjas” (1949), kus Saal kujutab end imestust ja nalja külvava nürisünnitusena, keda terve konsiilium uurib ja otsese mõttes puurib. Siia ilma mitte kuuluva inimlikele mõõdupuudele hoomamatu ebardliku atraktsiooni teemat arendab Saal edasi aga ennekõike joonistustes („Sõjaväe komisjonis” 1952).







































Teema lahenduseks on kunstniku elu lõpuperioodil sündinud “Peletis” (1962), millele Saal on lisanud kommentaari: „No mis ta peab tegema? Ta on maailma loodud ja tahab ka elada.
































Siit võiks teha järelduse, et Saali loomingu läbivaks motiiviks on palve ´laske mul ometi olla`. See oleks aga siiski liiga lihtne ja ennatlik lahen
dus.

Lisaks otseselt autoportreelistele töödele on Saali loomingus domineerival kohal figuraalsed kompositsioonid. Tooksin nende seas esile kaks vastandlikku teemaarendust: maaelu vs. suurlinn.







































Figuuride längus ja väsinud
hoiaku ning langetatud pea poolest on tööd sarnased, küll aga on väga erinevad figuuride taustad. Viglamehe („Viglamees” 1959) taustaks on “igav liiv ja tühi väli”, samas kui poodud raamatupidaja (“Metropol” 1950-51) kõlgub elust pulbitseva suurlinna foonil.
Sarnase opositsiooni leiame ka teiste Saali meeli köitnud teemaarenduste sees. Nii vastanduvad väga intiimsed ja soojad, armastusest kantud abikaasaportreed („Abikaasa portree” 1945) Saali ideaalnaise otsinguile, keda kunstnik kujutleb suurilmaliku vambina („Suitsetaja” 1950-54). Kusjuures siin tekib vastandus ka tehnika tasandil: maal vs. kollaaž.






























Mis aga kõige olulisem, me leiame sama opositsiooni ka Saali enesekujutistes, kus ühel pool on hirmul värdjas, teiselpool aga hullumeelne pianist, kelle peast purskub kogu maailma õudus (“Elu metamorfoosid” 1953).




























Mis see ekskurss meile siis nüüd andis? Esmalt võib väita, et mida iganes Saal oma maalidel ka ei kujuta, ennekõike on see autoportreeline. Siit tulenevalt väidan ma teiseks, et fraas „No mis ta peab tegema? Ta on maailma loodud ja tahab ka elada.” joonistusel “Peletis”, ei ole sugugi juhuslikult, vaid teadlikult umbisikuline. Tähistades asjaolu, et Saal vaatles end ka ise kui objekti. Ning küsimus objekti Johannes Saal olemuse järgi ongi kogu tema loomingut läbivaks juhtmõtteks. Ma ei väida justkui Saal oleks eluaeg maalinud vaid autoportreid, küll aga, et ta tegeles oma loomingus läbivalt Johannes Saali portreteerimisega.



Johannes Saali isikunäitus „Elu metamorfoosid” TKM-i Viltuses majas jääb avatuks kuni 25. märtsini.


(Reprod pildistas Ennistuskoda Kanut)

Kommentaare ei ole: