TÕDE JA ÕGIUS

Heidsin teisal Raeli Tartu galeriis hiljuti suletud Kiwa kuraatori projektile “Tekstist Masinani” ette liigset ülevaatlikust ja keskse probleemi puudumist, mis tegi näitusest kui tervikust kirjutamise üsna keeruliseks, kuivõrd see ei olnud ka mitte mingit pidi ülevaade, vaid lihtsalt valik tekstiga mängivaid kunstiteoseid. Samas tuleb aga möönda, et tööde kvaliteet üksikult, on nii kõrge, et nad väärivad pea kõik eraldi artiklit. Seetõttu keskendungi alljärgnevalt vaid Toomas Thetloffi installatsioonile “Tõde ja Õgius”, mis käsitleb siinkirjutajat keele ja kunsti suhte juures kõige enam intrigeerivat keele normeerituse ja kunsti normituse teemat.

Suhteliselt lihtsa installatsiooni moodustavad neli raamatut: Karistusseadustik, “Tõde ja Õgius I”, “Tõde ja Õgius V” ning Õigekeelsussõnaraamat. Esmalt on selge, et I ja V on vaid piirid, mis tähistavad kogu tsüklit. Nimelt on kunstnik võtnud ette monumentaalse töö ja otsustanud uuesti köita Tammsaare “Tõe ja Õiguse”. Tekib loomulikult küsimus, milleks selline vaev? Valgust asjale heidavadki uusköiteid saatvad väljaanded. Karistusseadustik tundub esmapilgul, meenutades Pearu ja Andrese kohtuskäike, koomilise komponendina, et mitte öelda igava naljana. Samas aga viitab see juriidilise õiguse ja moraalse õigluse lepitamatule vastuolule, mida meile koolis just selle tellisega pähe taoti, tähistades nõnda hariduse traumat, mille kohaselt kirjandus on justkui tegelikkuse ekvivalent, või vähemalt veatu peegeldus, mida võib vabalt ka ümberpöörata, ehk siis vaadelda elu kui kirjanduse peegeldust. Mõelge kasvõi hariduse ühe olulisima etapi, gümnaasiumi lõpetamiseks kohutusliku kirjandi teemadele, ning selle eksami faktiga kirjalikule arutlusele kui sellisele omistatavale tähendusele. Siiani tunduvad nö. kunstidoktorid kuidagi kahtlastena, tõsine teadlane ikka KIRJUTAB dissertatsiooni (ja ega kunstidoktorgi sellest pääse). Sõna on tegelikkus ja tõde.

Karistusseadustikust oluliselt võimsam funktsioon on ÕS-il. Kui seaduse seisukohast on lubatud see mis pole keelatud, siis ÕS koondab eneses kõike seda mis on lubatud. ÕS sisaldab kogu tõde, kõik muu on vale. Nii omandab ka Karistusseadustik uue, üleastujat ähvardava tähenduse. Installatsiooni jõukese ei asetsegi seega mitte uusköiteil, vaid ÕS-il, mis määrab kõigi ja kõige sisu. Alles siis, kui olete õppinud õigesti rääkima, lugema, kirjutama, olete täisväärtuslik. Samas ei eelda keegi, et te peaksite valdama perfektselt akadeemilise joonistamise printsiipe. Keel on absoluutne norm kõigile ja kõigele. Nagu raha, nii on ka keel kõige ekvivalent. Kunsti hind selgub oksjonil, väärtus aga kirjutises, ühel juhul pakutakse summasi teisel juhul retoorilisi vorme. Kusjuures sõna, kuigi ka sellele on rahaline ekvivalent olemas, on rohkem väärt kui raha, sest mida parem on sõna seda suurem on summa. Võib küll juhtuda ka vastupidi, aga igal juhul on alguses sõna.

Oma uusköite kaanel eirab Thetloff ÕS-i norme kuni pärisnimeni. Jumalana korraldab ta tähed universumi mustas eetris ümber, vabastades sellega kogu raamatu, interpretatsiooni kaanonist ja lugeja tegelikkusest. Lugeja on lõpuks ometi surnud ja Tammsaare saab rahus surematust nautida, sest tema suurteos on viimaks saavutanud ise väärtuse. Sõnast on saanud teos, mille kohta võib küll taas palju sõnu kirjutada, aga teose sõnad jäävad ikka teoseks.

Kellele ülaltoodud arutlused veenvad ei tundunud, võib proovida ka pisut radikaalsemat lähenemist, võtta seinalt kõrvaklapid keelekõrva kinnikatmiseks ja ÕS-i põlema panna. Küll siis näed…

Indrek Grigor