MEHEAU RÜVETAMINE JA NAISE SABA ALLA VAHTIMINE

Erki Kasemets „Riie“ ja Kaarina Ormio „Chinoiserie, baltiquerie“ Y galeriis 2 – 13 mai 2007

„Juhuslikult“ soomlanna Kaarina Ormio ja (just vahi alt pääsenud) eestlane Erki Kasemets panid Y galeriisse üles täiesti eraldi näitused, kus eksponeeriti nende performance`tel kasutatud kostüüme. Jätaks kõrvale näitustega kaasas olnud põhjalikud tekstid, mida igaüks saab lugeda netiaadressil ygalerii.blogspot.com ja pühenduks egoistlikele muljetele ja tõlgendustele.

Mõlemad kunstnikud kasutatasid toormaterjalina elitaartaotlusega rõivaid. Kasemetsa valikus domineeris pintsak, ülikonna tähtsaim osa. Ormio kleite on kasutatud kui printsessi, kõrge aadliku aksessuaarina.

Ülikond peaks nagu olema soliidse, tähtsa MEHE sümbol. Paljude naiste meelest mehelikkuse ja pseufofroidistide jaoks fallose sümbol. Nagu stiilselt kehva kvaliteediga mustvalgetelt fotodelt näha, on Erki oma pintsakuid erinevate aktsioonide (külmas järves ulpimistest Maalikunstnike Liidu koosolekuteni välja) käigus värviga mäkerdanud, pastaka ja markeriga solgerdanud, augustanud, nööbistanud ning leivakilekotisulguritega ehtinud.

Õige ülikond peab olema ühevärviline, eriti must. Siin on ta tõsiseltvõetav, tõeline, võimas, ründav. Võib-olla mingid primitiivsed rahvad ehivad mehe peenist igasuguste vidinatega,

aga pintsak peab olema puhas. Seega on Kasemets tegelenud meheau rüvetamisega. Täiesti teadlikult. Ajalugu on tal kilekotis, kus 50-ndate koolitarbed. 50-ndad oli viimane aeg, kui pintsak tähendas meest ja tema uhkust ja au, see oli MEHE TUNNUS.

Kaarina Ormio kleidid (mis peaksid olema erinevate maade, nagu Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Liivi, Lapi, Hiina prinsesside omad) meenutavad veidi 19. sajandi luterliku pastori proua arusaama elitaarsusest. Igatahes väga rikkalikud nad ei ole.

Kuid omavad (v.a. Hiina) väga tähtsat elementi, nimelt krinoliini, mis kleidi uhkelt puhevile ajab. Mis tekitab igas mehes isu vaadata, mis seal küll all on. Seda võimalust meile ka pakutakse, esiteks kleitide kõrgele paigutamisega ning ühele on pandud ka otse peegel alla.

Muidugi seal suurt midagi näha pole peale krinoliini võrestiku aga ikkagi.

Kinkyd on ka rahvuslippe hoidvad naisejalakujulised alused, rääkimata kleidi serva pealt vaadatavast filmist „Printsess Algieba, Printsess Bellatrixi ja Prints Betelgeuze Reisidest Soome Hämesse, Toolsesse, Laitosaarele Pielise järvele Soomes Põhja-Karjalas ja Rootsi kohale pilvedesse“, kus ühe järve ääres kroonidega pritsessid end kleitidest vabastavad ja paljastavad, et neil nende all suurt midagi polegi.

Erki Kasemets justkui mõnitab meheau, Kaarina Ormio õrritab ning äratab räpaseid ihasid. Mõlemad teevad seda kavalalt, alateadlikult ja -- eelkõige froidistlikult. Aga peale neid kahte näitust saab Viini sõgedast hulluarstist palju paremini aru.

MARGUS KIIS