ARTISHOK: Narva monumentaalliblikad

(teksti kärbitud versioon ilmus siin http://www.epl.ee/kultuur/387446)

Ühel kenal kevadpäeval pakiti mõned kunstikriitikud koos Endel ja Rutt Tulvinguga mikrobussi ning korraldati Karin Taidre juhtimisel spetsiaalne tuur Narva koolides ja avalikes asutustes, kus pesitsevad Rutt Tulvingu maalitud liblikad.

Aastatel 1996 – 2006 valmis Rutt Tulvingul 17 suureformaadilist, enamasti ühte fantastilist liblikat kujutavad dekoratiiv-pannood kingitusena 12 Narva koolile, Narva Kolledžile, muusikakoolile, lasteaiale, muuseumile ja linnavalitsusele. Väliseesti kunstnik, kes alates 1993. aastast on regulaarselt sünnimaad külastanud, on erilise tähelepanuga suhtunud just Narva linna ning igal aastal, pidades seal modernistlikku kunsti puudutavaid loenguid, valmis Tulvingul ka järjekordne liblikas.

Liblikamission

Kunstniku poolse omainitsiatiivina teostatud, on see üks (töö)mahukamaid keskkonnakunsti projekte, mis taasiseseisvunud Eestis on tehtud. Pikaajalise ja pidevalt suuremaks kasvanud protsessi käigus on kunstnik loonud korduva motiivi kaudu visuaalsed ühenduslülid enamiku Narva ühiskondlike asutuste vahele.

Olulised märksõnad on suhestumine konkreetse kogukonnaga ning oma panuse andmine elukeskkonna estetiseerimisse. Tüüpprojektidena kerkinud koolimajadele on sisseprogrammeeritud võõrandumismaik, inimeste tootmise masina tunne. Lõputud kõledad koridorid, kuhu nende hubasemaks muutmiseks riputatud õpilastööd ära kaovad; laiad trepid, mida mööda voolab käratsev mass ja hurushtsovka-stiilis mõnevõrra lohutamatu välimus. Pluss ebatervelt lopsakad kergelt tolmunud potililled ja toakased-minipalmid; väikelooma-nurgad on tänapäeval kahjuks kadunud. Nende endiselt nõukahõnguliste ja mastaapsete koolisaalide kohal troonivad nüüd Tulvingu maalitud hiigelliblikad ning kokku mõjub see kompositsioon metafüüsilise ruumikogemusena.

Liblikad on olnud keskseks kujundiks Tulvingu maali- ja graafikaloomingus viimased 15 aastat ning nende hulgast on Narvas endale koha leidnud juba üsna tormilised versioonid. Arhetüüpselt kaunist ja kergemeelsest putukast on saanud jõulised ja dominantsed olendid, kelle metsikud tiivad hakkavad edaspidi laperdama üle aastapäevaaktuste ja pidulike koosviibimiste.

Vana daami tagasitulek

Kõik pannood on loodud kohaspetsiifilistena, st silmas pidades konkreetse ruumi mastaape ja värvilahendusi ning on ka valminud kohapeal. Õpilaste jaoks on sellel kahtlemata isiklik ja eriline tähendus, et keegi kunstnik tuli, töötas kohapeal ning rääkis neile oma loomingust ja kunstist üldse. „Tädi Rutt“ on Narvas ilmselt peaaegu poolmüütiline tegelane, keegi, kes tuli kaugelt just nende pärast kohale, õpetas esimesed ingliskeelsed sõnad ning pühendas osa oma loomingust just neile. Ilmselt on igal Eesti väikelinnal oma eriline väliseesti kunstnik, kes koos taassaavutatud vabadusega saadikuna Läänest külla tuli. Haapsalus oli selleks näiteks Ilon Wikland, kelle meeldivat ja leebet isikut iga kord väikese piduliku eeskavaga tervitati. Kohalike mällu on jäänud need, eriti 90ndate algusest pärinevad käigud eksootilise sõnumina juba-kohale-jõudnud ühiskondadest (Eesti kui tollal alles teed alustav ühiskond) ja need “külaskäigud tulevikust” on jätnud kohalikku kultuurikihti tugeva emotsionaalse jälje. Viis, kuidas Tulvinguid koolides ja asutustes vastu võesti, oli kantud tõelisest laiast vene hingest, see kallas meid kõiki üle sellise hoolitsuse ja austusega, mille kõrval kahvatub enamik ametlikke autasustamistseremooniad. Istuda lasteaias miniatuursel mööblil ja vaadata väikseid lapsi esitamas hiiglasliku liblikapannoo all spetsiaalselt ettevalmistatud eeskava Kunstnikule ning deklameerimas luuletusi liblikast, oli kummastav ja liigutav ning sobis suurepäraselt kokku psühhedeelsete liblikapannoodega.

Maarin Ektermann