teisipäev, juuni 12, 2007

Kokkuvõte EKA III kursuse vabade kunstitudengite galeriiprojektist "TÖÖ TOIDAB!" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst. 35 Tallinnas) 15. maist


Kohe esimest korda, kui Kunstiakadeemia maali ja graafika III kursusega tulevast näitusehoonet Linnahalli kõrvale vaatama läksime, hakkas Kalamaja-mere-ääre-temaatika idanema. Südalinn on kiviviske kaugusel, kuid ometi kohtasime siin nii rahulikku, rohelist ja sõbralikku miljööd. Suurest austusest ja vaimustusest ümbruskonna, aga ka konkreetselt meie kasutusse antud vana maja ning ruumide vastu, mõtlesime näituse keskkonnaga siduda. Tööd räägivad meist endist, bakalaureust lõpetavatest kunstitudengitest kohas, millesse oleme läbi töö kiindunud, praeguses rabedas olevikus aktuaalsete probleemide keskel. Taiesed juhivad meie pilgud minevikku ning murravad pead perspektiivile mõeldes – mis ootab meid tegevkunstnikena ees, millised on elutee tõusud ja mõõnad ning kuidas jõutakse õnnelikult teisele kaldale.

Tudengeil tuli endise Tallinna Soojuse kontori 2. korrus kõigepealt puhastada vanast mööblist ja prahist ning vabastatud ruumidesse teha näitus õppejõu ehk kuraatori valitud töödest. Spetsiaalselt selle neljakuuse projekti jaoks matsid kümme „suurt isiksust“ oma auahnuse maha ning jagasid kõiki töid ja ülesandeid, seepärast ei olnud ka ükski teos näituseruumides signeeritud. Nii ei jäänud keegi meist näitusel osalemata ning selle kvaliteedi garantiiks sai kõigi koostöö.

Lammutus- ja koristustööde käigus spontaanselt välja käidud mõtted tulevase näituse sisust arutati vabas vormis läbi grupiga. Nõnda need muutusid ja sulandusid. Olme ja päevakajalised sündmused (eriti 27. aprillist alates) jätsid samuti näituse ilmesse oma jälje ning ühtlustasid seda. Palju moondeid elas üle mõte põnevast ja kaasahaaravast videost, mis kujutaks graffiti tegijaid mingit ligimesest hoolimist ja heatahtlikkust sisaldavat sõnumit kirjutamas ning kangelaslikult ja romantiliselt seadusesilmi trotsimas. Selle põhisõnumiks sai "Töö toidab!" ning teostamise kohaks Linnahalli katus. 1. mail tõidki kolm salapärast sinistes tunkedes ja maskeeritud inimest sinna suure lõuendi, kuhu aktiivselt oma loosung joonistati. Tähtede kuju oli muudetud konkreetseteks esemeteks nagu ankur "T" ja käerauad "ÖÖ" asemel, leivapätsid "D" ja "B" kohal. Kokku monteeritud video oli muusika ja montaaži abil tehtud kiireks ja elavaks.

Esimene tähtsam mõte aga oli teha elusuuruses interaktiivne taies nimega "Tsirkust ja leiba!". Ühe suure ruumi põrandale maaliti legendaarsest lauamängust „Tsirkus“ eeskuju võttes läbimängitav tabel. Mäng kujutab kunstniku keerulist eluteed, kus kasutasime inspiratsiooniallikatena erinevate Eesti kunstieluga seotud isikute vastuseid küsimusele: "Mis viib Teid kunstielus tõusujoonele ning mis langusele?". Saadud märksõnad (kiitus, ego, EKA; alkoholism, seniilsus, tähtajad) kirjutasime ruutudesse, mis olid ette nähtud liikumiseks mõnesse teise kohta mängus. Eeskujuks võetud "Tsirkuses" esinenud figuurid nagu hobused, klounid ja hüljesed asendasime vastuseid kõige paremini tabavate piltidega. Eesmärk oli näidata kolleegide saatuste hullumeelsust. Teost võib võtta kui nukrat lohutust või lõbusat kriitikat neile.

Kunstimaailma tegelastelt saadud märksõnad kunstniku karjääri kujundamises läksid käiku ka meie endi kehastatud allegooriate jaoks, mis olid siiditrüki tehnikas sümboolselt samast majast leitud ustele trükitud. Iga tudeng sai valida ühe sõna või väljendi (killustatus, töö toidab, alkoholism), mida kujutada oma keha abil ühtses vormis – tunkedes. Uksed monteerisime ühte ruumi seinte külge. Tuba, kus kõnealused töökad tegelased elutsevad, on aga eraldatud trellidega järgmisest, kus keset ruumi ootab lõikelaual leib.

Teise korruse koridoris asub ka ruumike, mille sügavusse saadab meid pehme punane vaip ning mille tualettpotist loodud altarit valgustab kraanikaussi paigutatud laualamp. Silmatorkavaim element III kursuse tudengite iseennast ülistava installatsiooni juures on aga peeglid. Nendega on palistatud endise uhke WC kolm seina. Peeglitele kollase aerosoolvärviga kirjutatud nimede tagant võime otsida ja aimata ühte ürgsemat keelele omast funktsiooni muuta jutustaja surematuks.

Ainult 2. korrust täitma nõutud töödega meie ambitsioonikas kollektiiv aga ei piirdunud. Näituse dokumentaalne osa leidis koha kolmandal korrusel. Säilitasime seal kolm tuba sellistena nagu need olid enne meie sissetulekut – koristamata ja segadust täis. Vana mööbli ja muu kola valgustasime dramaatiliselt luminofoorvalguse abil, mis oli paigutatud ebaharilikesse kohtadesse. Meeleolukalt eksponeeritud toa aga klaasisime ukseava pealt kinni nii, et tekkis vaateaken või väga suur vitriin. Nõnda sai kolmandast korrusest muuseum. Segadust, millesse meie grupp korda pidi looma, oli külastajatel ohutult ja mugavalt võimalik uurida klaasi tagant. Vaateaknale kleebitud silt soovitas läbipõlemise korral siiski purustada klaas kõva esemega.

Vaateaknad käsitlesid viimati toimunud rahutusi Tallinnas. Teemaga "Töö toidab" oli installatsioon seotud eestlaste vaatenurka analüüsides. Vaataja oli asetatud rahuliku kodaniku rolli, kes näeb enda ümber toimuvat segadust läbi sümboolse distantsiloova klaasi, mille taga ta tööd teeb. Irratsionaalne olukord on muuseumis vitriinis olnud tegelikult juba ammu, kuid läbi mässu valgustati see taas üle. Kuigi aknatagune segadus ei tundu endast kujutavat mingit tõsist ohtu, annaks kellegi abistav käsi klaasihaamriga ikkagi võimaluse selle sisse sattuda. Taoline olukord ajendaks inimesi aktiivsemalt probleemiga tegelema.

Ühest vaateaknast terendab meile vastu võib-olla meie salasoov purustada klaasid. Dokumentaalkaadritest kokku pandud kunstiline video näitab Kunstiakadeemia III kursuse maali ja graafika tudengeid kangutamas lahti vineerist ja laudadest voodrit ning lagesid ja põrandaid. Rituaalne lõhkumine toimub teistsugustes ajamõõtmetes kui harilikult. Aeglustatud liikumine ning hämar muusika muudavad video pidevalt kummitavaks mälestusekilluks, mis on tõmbunud meie teadvuse pimedatesse soppidesse ja on kättesaamatu. See on üks kindel kogemus, mis töögruppi ühendab.

Näituse autorid on Alide Zvorovski, Katarina Tomson, Mari Prekup, Britta Benno, Ott Pilipenko, Riho Kall, Villem Jahu, Eleriin Ello, Rete Jallai ja Saskia Järve. Külastajate hulgas kohtasime palju erinevast rahvusest inimesi. Mitmed neist olid juhuslikud möödujad, kes muidu käivad näitustel harva. Oli huvitav teada saada, mida nemad mõtlevad üritusest, mis neile veidrana võis näida.

Riho Kall ja Britta Benno

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kui see pole palju palutud, siis kas saaksite selle lammutamis-video ka äkki üles panna. Tahaks näha.

martin ütles ...

niipalju kui ma aru saan, siis laimre/külm said endale väga usina puhastustoimkonna + võimalik, et tegu on ühe esimese korraliku kunstiskvattiga siinmail. sellest võiks hoopis rääkida.

Andy War ütles ...

jah, räägitagu sellest