Kolmapäev, juuli 11, 2007

INTERVJUU MARKO KEKISHEVIGA

Mais toimus Haapsalus järjekordne graafilise disaini näitus “Isikupära” ja peagi tuleb lisa. “Isikupära” initsiaatorit Marko Kekishevi intervjueerib Margus Tamm




Marko Kekishev ja Andres Rõhu aktsioonis



MT: 2005 hakkasid sa korraldama plakatinäituste-seeriat "Isikupära". Sellega tõid sa rohkem kui kümneaastasest koomast välja sellise formaadi nagu autoriplakat. Üleüldse on Eestis viimastel aastatel märgata graafilisele disainile laiema kõlapinna tekitamise püüdu just graafiliste disainerite enda poolt - EKA osakonna aktiivne tegevus Mändmaa ja Sakki eestvedamisel, "kunst.ee" graafilise disaini lisa, disainiaasta jne. Millest selline buum?

MK: Tõsi jah, "Isikupära" seeria sai alguse 2005, mõttest – edendada graafilise disaini arengut. Autoriplakatiga tegelemise taustaks oli soov alustuseks uurida, palju huvilisi on ja kuidas neid üldse ühendada saaks, ehk siis formaat, mis peaks sobima nii reklaamis, disainibüroos või omaette töötavale graafilisele disainerile, nii vanameistrile, kui tudengile. Samas pole autoriplakat otseselt koomas olnud. Eestlased on (rahvusvahelistest) plakatibienaalidest või graafilise disaini biennaalidest vaikselt kogu aeg osa võtnud, aeg ajalt ka edukalt, lihtsalt meedia tähelepanu see äratanud ei ole – ilmseks põhjuseks ka tegijate endi liigne tagasihoidlikkus. Tänu Sakki ja Mändmaa aktiivsusele on vähemalt Varssavi, Brno ja Lahti biennaali
külastanud ka tudengid ja parimat positiivset süsti mina ei tea. See on äkiline teadvustamine, kui oluline on maailmas kommunikatsioonikunst kõige laiemas mõttes. Seda ei pruugi tabada lihtsalt telekat vaadates. Ja ega kodumaalgi näitustegevus päriselt soikus polnud. Otseselt plakatinäitusi on korraldatud vähemalt 1996 aastast pea regulaarselt. Üldiselt on nende protsesside taga olnud ka pikalt vormunud soovid, mida on samm-sammult realiseeritud ja seetõttu hetkeolukorda ma päris buumiks ei nimetaks. Seda, et keegi kodumaist plakatit, kui tõsiseltvõetavat teost, endale seinale tahaks, kohtab ikka haruharva, kuid see oleks väikse buumi tunnuseks. Hoopis iseasi on, miks üldse mingi koom tekkis.

MT: Aga miks siis tekkis kooma? Ma pakuks välja, et 90dad lõid suure osa vanema põlvkonna disaineritest rivist välja, nende teadmised muutusid suuresti kasutuks ja nii tuli tolleaegsel nooremal põlvkonnal hakata kõike omal käel aast ja beest õppima. Teisest küljest muutus disain institutsionaalseks tänavalapseks, kellest arvati, et küllap ta ise kuidagi hakkama saab.

MK: Vat kus nüüd tahaks muidugi heietuste registri lahti tõmmata... Põhjusmõtteliselt on vale, et teadmised muutusid vanemal põlvkonnal kasutuks. Ja noorema põlvkonna saatus juba on selline, et ikka ise õpitaks aast & beest. Unikaalne oli muidugi olukord, kus ühiskondlik kord ja loome realiseerimise tehnoloogia graafilises disainis muutusid üheaegselt. Reaalselt tähendas see seda, et lihtsalt paljudel polnud enam tellimusi (kõige tulemuslikum graafilise disaini tellija oli kultuurivaldkond), sest raha ei olnud. Ehk siis tuli ampluaad kas ruttu laiendada või üldse muuta.
Teine oluline muutus seisnes selles, et arvuti omandanud IT-spetsialist asus ka sujuvalt kujundama ilma mingi a ja beeta – Coreli pildikillud ei maksnud ju ka midagi (eriti kui programm oli varastatud). Ühtlasi tähendas see graafilise disaini selget marginaliseerumist – lihtne näide, üheksakümnendate keskel polnud plakatinäituse tegemiseks Kulkalt raha küsida mõtet. Nii see kooma vaikselt pihta hakkas, eriti kui ei nähtud enam põhjust koostegutsemiseks. See protsess pole loomulikult veel lõppenud aga ma arvan, et siin territooriumil tulime ilma suuremate vapustusteta mingist jamast välja. Praegu Kulkalt raha saab. Vanem seltskond arvutit ei karda. Mulle meeldib see "instutsionaalne tänavalaps", see kõlab ju lausa kui tõde ja plakatikunsti kiitus. Siiski mainiks siia juurde ka reklaamitööstuse positiivse mõju, et graafiline disain, kui kommunikatsioonkunst üldse arenes. Võib olla oleks isegi kibestunud peer, kui reklaamiagentuuris tööd ei lõhuks. Spetsialiseerunud graafilise disaini punte on tekkinud ikkagi alles hiljuti. Meie koduvabariik on ikka nii väike, et erilist
spetsialiseerumist ei soosi ja seda pean ka meie graafilise disaini tugevuseks. Avaldugu see siis raamatukujunduses, reklaamis, plakatis, flaieris, pakendis...

MT: Mida annab üldse valges kuubis esinemine juurde?
Asi pole tõenäoliselt üksnes soovis tulla välja anonüümsusest - meil on mitmeid "kaunimate trükiste" konkursse, on reklaamigala "Kuldmuna", kus alates üle-eelmisest aastast on eraldi puhtalt disaini kategooriad.... Nende kõigi puhul aga on eelduseks valmis toode ja tegelik tiraazh. Ja see tähendab, et tulemus sõltub lisaks disainerile tellijast, trükkijast jne.
Isikupäral sellist piirangut pole. Suur osa väljas olevatest töödest on tehtud spetsiaalselt näituse jaoks ja väljendavad eelkõige autoripositsiooni. Kas Isikupära eeliseks on see, et disainerid saavad vabalt egotrippida?

MK: Enamasti on disainerites (kui loojates) aktiivne soov protsesse mõjutada, enamasti kaasneb sellega ka teatav osa isiklikku arusaama, kuidas asjad peaksid käima. Kitsamas tähenduses on siis ka "Isikupära" oma arusaamade avaldamise lava (egotripper!). Instutsionaalses tähenduses, kõik kokku, ei oma see põhjus aga suurt tähendust – oluliseks muutub üldine sõnum, hoiak, arusaam. Seda peaks siiski seletama kriitikud. Vastava kriitika tekkeks/arenguks ongi vajalik "esinemine valges kuubis", selge demonstratsioon, et "meid" tuleb tõsiselt võtta, meie looming väärib seda. Ja pole pääsu. "Kuldmuna" on mõeldud kliendile. Trükisekonkursid kirjastajatele või trükkijatele. Klient on hea, trükkija on hea, siiski lood sa nende seatud eesmärgi nimel (peenelt oma ego sinna poetades) ja sul säilib lootus, et tööd tellitakse sinult nende ideede pärast, mida sa sinna paned. Minul näiteks kipub ideid veel üle jääma...

MT: Sul peaks olema päris hea ülevaade kohalikust disainimaailmast - sa puutud kokku nii professionaalse lauskommertsi kui eksperimentaalsete nonprofit-projektidega. Ehk püüad seda maailma kuidagi kirjeldada, vedada mingeid jõujooni, osutada trendidele. Näiteks noorema põlve disainereid käsitletaks tihti koolkondadena, mis üldiselt tuleneb nende akadeemilisest taustast - Tartus on Andersoni tüpokoolkond, EKAs Mändmaa-Rietveldti koolkond. Aga veel?

MK: Ma ei tähtsustaks üleliia formaalset kuuluvust, kuigi enda mingi määratlemine stiilis "mida ma üldse tahan" pole paha. Sellist kitsast lahterdamist pean nõuka aja rudimendiks, siis oli tsunfti puhtus oluline mitte tulemuse nimel, vaid liikmetele nende heaolu pärast. Kunsti see ametiühingu mentaliteet ei sobi. Rivaliteet on loomingus normaalne ja peaks lahenema ilma mingeid mehanisme kasutamata. Või siis jäägugi vastuolud lahenduseta. Eks ta muidugi idealistlik-romantiline nüüd kõlab. Ma olen muidugi kaugel sellest, et turg reguleerib. Reguleeritud turg (nagu meil) reguleerib ainult taunostumist. Väga lihne on muidugi rebida kildu, et Tartu kunst on säärane, Tallinna oma sihuke ja Pärnus täitsa selline, Haapsalus on okas jne. Kuna mulle meeldib häid asju meeles pidada, siis see on küll selge tendents – lahterdumine on tubli kiirusega vähenemas. Noh, maalikunstnikku reklaamist ära ei aeta, keraamikud lasevad graafikul dekoori teha jne. Kuigi ise pilli ei mängi, siis suure osa inspiratsioonist (rütmist) saan muusikast. Koolkond on heaks kepiks mille najal oma mõtlemist korrastada, hiljem oodatakse siis juba looja oma panust ja kedagi ei huvita (kui just mitte kunstiajaloolasi) mis vesi võsu kasvama pani, mis tuul teda koolutas. Erutab ainult see, mida sul endal pakkuda on, täitsa ISIKUPÄRA ja seda tasub ka siis kaaluda, hinnata.

MT: Ma ikka ei jäta järgi. Üldistused, paikapanemised ja tulevikuennustused on lihtsalt liiga magus teeema.
Näiteks kui vaadata kasvõi viimaseid väljapanekuid, siis Mändmaa õpilaste lähenemine disainile on selgelt süsteemne ja struktuurikeskne - nad tegelevad pigem layoutiskeemide ümbermängimisega, kui sõnumi edastamisega; reklaamibüroodes kasvanud disainerid aga otsivad eelkõige ühte effektset kujundit, samuti on nende töödes enamasti selge literatuurne sõnum.

MK: Väljas on ilus suvi, kus sa siis saad terav olla... Selliseid üldistusi ei tahaks teha, meid on lihtsalt nii pagana vähe, et iga matsuga on suur tühi taga. Vat Hiinas lõpetab igal aastal kõrgkooli 10 000 graafilist disainerit, neid oleks küll magus kottida, kui pooled solvuvad on ikka vee para ports tegijaid. Tulevik on muidugi mõnusam teema ja seda näen ikka päris helgena. Nii 5 aastat tagasi tundus, et korralikku järelkasvu nagu polegi, praegu nii enam ei arva. Eks seda, mis graafiline disain on, püüab selgitada ka "Isikupära" ja siin pole mitte kõige tähtsam, et leitaks üks ja ainus tõde. See kogemus on pärit pigem rahvusvahelistelt plakatibiennaalidelt. Sama töö on erinevate zhüriide pool väga erinevalt hinnatud. Seega sellist tõde nagu polegi. See on hea ja õnneks pole meil ka ühte juhtkoolkonda. Reklaamis töötav disainer saab tõesti kiiresti aru, et see hetk, mida saab kasutada tähelepanu võitmiseks on väga lühike. Puhtalt disainivallas nokitseja pühendub ka rohkem erialastele nüanssidele. See erinevus aga veel kedagi heaks ei tee. Mida olen märganud näitustega seoses on küllalt peen ja terv iroonilisus. Selline romantiku soov oma olemust mitte välja näidata. Seda pean rahvuslikuks aktsendiks, teiste rahvastega võrreldes paistab see silma ka. Samas ei soodusta selline hoiak väga pööraseid lahendusi, lihtsalt vormijulgusest tuleb puudus ja asjad otse kaklema ei kipu. Ma siiski usun, et see nähtus on mööduv, kuigi iroonia võiks uhkelt säilida.

MT: Mis edasi saab?

MK: Edasi on nii, et "Isikupära" elab oma elu edasi. Hetkel on töös volüüm 2, alateemaga "Propaganda" ja avame disainigaleriis SooSoo 7. septembril. Plaanitud jälle rahvusvahelise üritusena. Tundub, et huvi järjest suureneb ja kuna tegemist on lahtise üritusega, siis tuleb uusi tegijaid veel lisaks. Üldiselt on aga plaanis "Isikupära" järgmisel aastal laiendada ja kogu kupatus Haapsalusse kolida. Lähim graafilise disaini rahvusvaheline sündmus on Lahti plakatibiennaal. Kahjuks on Lahti muidu tore biennaal eelkõige mõeldud plakatimuuseumi kogude täiendamiseks ja seega tahes tahtmata veidi akadeemiline. Lõuna poole jääb Varssavi Plakatibiennaal ja suurejooneline Brno graafilise disaini biennaal Tshehhis. Moskvas korraldatakse graafilise disaini biennaali "Golden Bee". Ühtegi sarnast üritust ei toimu Baltimaades, Valgevenes, Ukrainas ja Skandinaavia poolsaarel. On küll reklaamifestivalid, kuid ka nendel üritustel on oma eesmärk. Seega sobib Haapsalu ka rahvusvahelises mastaabis uue väärika graafilise disaini ürituse asupaigaks, edukalt täitmaks vastavat tühimikku. Ka kuupäevad on juba paigas – alustame reedel 6. juunil. Järgmisel päeval on plaanitud rahvusvahelise graafilise disaini näiuse avamine ja seminar, mille eeldatav teema käsitlebki kujundusgraafika kriitikat. Esinejateks nii praktikud, kui teoreetikud.
Üritame vallutada kogu kultuurimaja. Kuna rahvusvaheline formaat eeldab ka erinevat kommunikatsiooni, siis otsime ka uut nime, mille all tegutseda. Pole midagi parata – armas isikupära on enamasti tänu Ä-le arusaamatu. Kõik ettepanekud on teretulnud!

------------------------------------------------

ATTENTION! Enamikku viimase Isikupära töid näeb siit:
http://www.posterpage.ch/exhib/ex175est/ex175est.htm

------------------------------------------------

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

DeSignal
Egograph
Kreatura
Omen
Altamira
Desomnia
Creeps
desiganture

Anonüümne ütles ...

marker
desing

Anonüümne ütles ...

kreatura oli päris tore :)