Reedel, 24. augustil toimus Mooni 46a hoovis Siim-Tanel Annuse legendaarse aiarituaali remake `20 aastat hiljem`. Üritus kuulus kohaliku kunstimaailma jaoks must-have kategooriasse ning kui eelmine kord kirjutas Evi Pihlak, et “Elevus sündmuspaiga ümber oli kaugele märgatav. Juba Mooni tänava otsast sisse keerates paistis kätte valguskuma aia kohal.”, siis 20 aastat hiljem on elevus sündmuspaiga ümber juba kaugelt märgatav üüratu autoderivi järgi, mis Mooni tänavaääri palistas.
Perfokas ise algas kasvuhoonest tuleva pehme improvistasioonilise muusikaga, mille juurde näidati aastatetagust dokumentatsiooni. Seejärel ilmus valgusvihku siluetina kuninga kuju, kes toimetas piduliku aeglusega väljapeetud rituaalid – silmade kinnisidumine, krooni peast ära võtmine, strobo sähvivas valguses läbi kileseina välja astumine, silmade lahtisidumine, punaste sidemete eemaldamine randmete ümbert ning väike eneseirooniline tüng, kuna randmetel polnud kraapsugi. Edasi kulges õhtu piduliku lilleüleandmisega, tänusõnadega ning kasvuhoone avamisega.
Peamine küsimus, mis minul kummitama jäi, oli seotud nähtud kunsti asemel selle institutsionaalse kontekstiga. Kuidas olla legendaarne 20 aastat hiljem? Täispangaga loomulikult. Mooni aed oli luksuslikult lavastatud scene, mis meenutas üritusi a la Kadrioru lossi sünnipäev. Perfokas, mis on kohaliku kunstimaailma jaoks niivõrd krestomaatiline ja ristipõiki läbianalüüsitud, ei oleks remakena saanud toimuda kuidagi undergroundimalt, salapärase aiarituaali tunnet poleks enam nagunii suudetud tabada. Asju, mida ei saa taasluua, saab aga teha mitme vindiga piduliku ülekeeratult eneseiroonilise žestina.
oli Maarin
Ants Juske väike ülevaade Eesti Päevalehes (siit ka lõigatud Evi Pihlaku lause)
Teet Veispaku pikem intervjuu Siim-Tanel Annusega
õnnitlusi vastu võtmas
abstraktne maalilooming
maaliloomingu ülevaade
alg-perfoka dokumentatsioonistend + väljavõtted ajakirjandusest
algab muusika
algperfokas
lilled ja tänud
kasvuhoone
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar