neljapäev, oktoober 18, 2007


Avamine reedel 19.10. 2007 kell 18.00 Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas

"Väikesed Puust Inimesed Väikeses Puust Linnas" on näitus, mis tegeleb posthuumori ja uute sotsiaalsete kokkulepetega, praeguse hetke kaardistamisega. Foto ja video. Samuti astub näitusel üles käpiknukk Bill Offrights, kes viljeleb analüüsimeetodit, mille kohta Marco Laimre ise ütleb et "neokriitiline põmm". Varasemast loomingust on vaadeldav sel kevadel laineid löönud teleloeng "Viis kõige idiootlikumat kunstnikupositsiooni."

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

no ja kuidas näitus on? kes siis seekord peksa saavad?

Indrek ütles ...

Huvitav kas keegi pole käinud või tekitab asjaolu, et tundub, et keegi ei saagi peksa Laimre näituse puhul nii imelik, et ei julge midagi sellist igaks juhuks väita

maarin ütles ...

mina käisin :)
valguskastide puhul tekkis mul põhiline vastuolu luksusliku vormi ja selle sisutusega. st proportsioonid olid paigast ära - ideed nagu ei olnud, aga vorm oli vägev.
siis puust linna video - kahjuks ei saanud helikvaliteedi tõttu aru, millest räägiti. nukk tõstis häält ja maria hoidis eriti vaikset tämbrit + ruumi enda akustika...äkki saaks heli üldiselt natuke vaiksemaks keerata (ma ei ledinud ühtegi nuppu ise üles)?

ja muidugi idiootlikud. kunagi ütles laimre kunst.ee intekas, et ta on alati teadnud, et ta läheb õpetama, aga ta ei arvanud, et see teda nii ruttu kätte saab. et enne jõuaks veel oma elu elada. kättesaaduna nüüd oma ettemääratud saatuse poolt, võtab laimre õpetamist väga tõsiselt - eesti kaasaegse kunsti muuseum on seni eksponeerinud ainult tema õpilasi. Tõsiselt võtmine ja õpilaste pushimine on plussmärgiga, aga edasi läheb asi äärmuslikumaks. ka idiootlikud mõjuvad kui õppematerjal oma kasvandikele. lisaks on lastele antud ka praktiline õppeülessanne - kehastada siis mõnda näidet. tundub nagu ekspluateerimine? indeed. pealegi mõjuvad etüüdid üsna abitult ja ma ei saa aru, miks peaksid fototudengid ja osakonna töötajad ennast siduma niivõrd kahtlase kunstnikupositsiooniga nagu sihilikult solvav laksimine teatud tüüpide vastu. teravmeelitseda ju võib, aga nii primitiivsel kombel see ei tööta.

indrek ütles ...

Väike Puust video on jah paraku (teadliku manipulatsiooni tõttu) ebaõnnestunud heliga, loodetavasti saab varsti natuke parema helindusega versioon valmis. (heli tugevamaks vaiksemaks saab sellel monstrumil minu mõistuse järgi ainult puldiga- tuleb saalivalvurit paluda).
Valguskastid (mis videoga terviku moodustavad) jäävad tõepoolest natuke hermeetiliseks. Ka Laimre möönis, et teda võib liigses foto kesksuses süüdistada. (Muideks Kiileri “Muusuemi teatriga” juhtus kah nii, et vaadati ja leiti , et jah ilusad pildid.). Aga põhimõtteliselt on lukssuslik vorm ja sisu ikkagi kooskõlas. Nafta tsisternid, casino ja Hummer, Maxxima ja kaasaegne altar ehk panga automaat, esitatud klassikalise valgusreklaami vormis. Sinna juure lastesaate formaadis suitsupakist peaga Bill Offrightsi küsimused teemal kas Rein Raud on Tartu Kaubamaja rektor. Seega see näitus on selline puhta kujuline sotsiaalkriitika, aga olenemata sellest, et Laimre on viimasel ajal loobunud enesega tegelemisest ja liikunud märksa üldisemate probleemide poole, on asi ikkagi selliste Laimrelike hermeetiliste võtetega teostatud. Võtame kasvõi näituse pealkirja Väikesed Puust Inimesed Väikeses Puust Linnas, tartlased on kohe tagajalgadel, et nii nüüd läheb andmiseks, aga tuled näitusele ja midagi, ei supilinna ei kampsuneis inimesi. Ma nimetaksin seda efektiivprovokatsiooniks. On antud mingi väga konkreetne ja kindlasti töötav, ehk efektne ja efektiivne tähistaja, milleks seekord pealkiri, ja siis esitatakse mingit absurdset sisulist lahendust. Antud juhul siis asjaolu, et Laimre ei usu mingisse kohavaimu ja Tallinn on sama väike ja puust kui ülejäänud lääne Euroopa ja see väikekodanlik perversne padukapitalism ei ole lihtsalt enam naljaks, sealt mõiste posthuumor.
Iseloomulik on Anders Härmi aastate tagune artikkel Laimre näitusele Tartus Sebra galeriis http://www.sirp.ee/Arhiiv/26.03.99/Kunst/kunst1-3.html

Õpetaja amet on Laimre kunstilises tegevuses tõepoolest tugevalt tunda, kuigi ta ise väidab, et tal on koguaeg pedagoogi hoiak olnud. Aga kunstnike positsiooni käsitlev video on minu meelest suht süütuke, kohati tõepoolest natuke karmilt hinnanguline, aga kellegi poole ei pöörduda ju otseselt. Mul on täiesti arusaamatu, miks kunstnikud meeleheitlikult end neis positsioonides kuidagi ära tunda üritavad. Näiteks Kurvitz väitis Hobusepea näitust käsitlevas artiklis, et olla end üles leidnud, aga sahmaks jäänud kuidagi leigeks, oleks oodanud kõvemat laksu. Mina ei suuda oma peas kuidagi ühtki konkreetset seost leida. Esimene positsioon kunstitädi meenutas Tartu sõpruskonna tegelasi.

liisa ütles ...

Marco Laimre Positsioonid meenutavad mulle Vaino Vahingu Päevaraamat Ühte: mõlemal pool vormitakse kunstiteoseks "omast käest võtta" olnud intrigeeriv materjal, kunstitudengid ja tuttavad kunstnikud siin, 60ndate Tartu intelligentsia seal, kõik müügiks, nagu ütles Vahing oma bestselleri ilmudes. Vahingu raamatul on siiamaani Tartu Linnaraamatukogus järjekord ning Laimre kõmulist teost on ilmselt neelanud iga eesti kunstnik. Mäng? Missioon?
Et Laimre ei tunnista aja- ega kohavaimu... eile õhtusel kohtumisel nimetas ta end Tallinna kunstnikuks... lisaks Väikese puust linna valguskastid, mille kaadrites on tugevalt tajutav siirdeühiskonna kontrastsus, majad, mis on kunstnikule õudisttekitavalt otsa vaadanud, nagu ta eile ise emotsionaalselt pillas, kasiinod häärberi tüüpi majades, trellitatud esimeste korrustega büroohooned...