Margus Kiis: ECLECTILISED TÕSIASJAD 4. september -- 12 oktoober 2007

ECLEKTILINE TÕSIASI ON SEE, ET JUMALIK ELEMENT PEIDAB ENNAST TAVALISTES, ISEGI BANAALSETES, ISEGI LABASTES ASJADES
„Eclectilised tõsiasjad“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 4. september – 12. oktoober 2007

taamal Kalev Saare fotod

ees Maila Käose installatsioon, taga Radi Tegova riie

Peeter Laurits "elu pärast elu", Hando Tamme maal ja korvis Marja Liisa Platsi seebid

Ripuvad Eve Lõhmuse ja Aare Puusi fotod

Seina ääres Erkki Hüva fotod, Kaira Ira "hetked", Liina Loperi joonistus, põrandal KK Vapperi installatsioon

Liina Loperi joonistus, Martiini maal, laual Mariliin Kindsiko ja Kadri Mägi teosed

Seinal Enn Tegova maal

Kalju Kütti fotod, Enn Tegova installatsioon, Mai Sööti maal

veel infot ja fotosid tlkkgalerii.blogspot.com

ECLEKTILINE TÕSIASI ON SEE, ET JUMALIK ELEMENT PEIDAB ENNAST TAVALISTES, ISEGI BANAALSETES, ISEGI LABASTES ASJADES

„Eclectilised tõsiasjad“ Tartu Lastekunstikooli galeriis 4. september – 12. oktoober 2007

Suuresti Enn Tegova kureeritud näitus oli mõeldud avangardkultuurifestivali ühe osana aga elas selle nädalase ürituse mitmekordselt üle. Vana hea staatiline kunst, kuigi näitus muutus oma nädalate jooksul mitmes kohas.

Kuigi staatiline, on Tartu kohta näha häbiväärselt vähe maali. Samas oli kõike muud Mariliin Kindsiko jumalat otsivast teekomplektist Taavi Piibemanni solvunud kontseptualismini (elik kirjake seinal). Huvitav, et jumal peidab ennast banaalsetes asjades, näiteks Budddha Kadri Mägi toodud vanas mänguasjas, mis puudutamises peale pistab plärisema. Ja Jeesuse armastus on kui plastist mänguvedru, mille peab kokku suruma tõe leidmiseks (või surub ta end ise kokku). Üks näituse vingemaid teosekogumikke, kaheks viimaseks nädalaks Toomas Kalvet asendama pannud Kaspar Jassa hullumeelse fotoseeria „Franz Kafka pereelu“ peamised elemendid on katkised mänguasjad, eriti nukupead koos endasuguse Marko Kompusega.

Martiini leiab zennimehena jumala küll värvides ja lihtsas puus, nagu peab. Aga mida leiab Liis Keerberg võsas, vat ei tea.

(Aga) suuresti on näitus labasest inimesest, tema lihast, verest ja eritistest. Või siis bakteritest, mille tegutsemist kujutab Radi Tegova tekstiilile pandud skeem. Need kolm tegelikkuses aga mitte konservatiivses haisvat komponenti on need, mis meid ühendavad, kõik muu eraldab. Enn Tegova maal ja installatsioon on pühendatud ta sõpradele ja armukestele, kusjuures ei teagi täpselt kes on kumb. Erootiline liha ja veri on ka Maila Käose ähvardavalt pähekukkuval teosel primaarne. Mai Sööt uurib küll näiliselt jänese soolikaid aga jänesed on end aastasadu inimeste uudishimule ohvriks toonud

Tegova õpilane Liina Loper on tänu oma noorusele elitaarsem, elegantne hiigeljoonistus paljastab neiu irooniliselt naiivseid unistusi. Hando Tamm persoonina näib puhas sangviinik aga tema verine maal paljastab hoopis suitsiidikatset, kindel see.

Banaalsustega mängimine, eriti nende suurekspuhumine on mitmete tööde pärisosa. Kasvõi Eve Lõhmuse suuremõõtmelisel fotol väikeavariist Tartus Puiestee ja Roosi tänava nurgal, kuid eriti Aare Puusi kahel fotol, millest üks kujutab jaburalt suurendatud mobiilikaameraga tehtud suvakaadrit ja teine tontteabmis arvutigraafikajublakat. Erkki Hüva kaks fotot on tegelikult tavalised perekondlikud juhukaadrid aga autori eriline oskus teha millestki harilikust veidrat töötab siingi täiega. Kalju Kütti pealtnäha üpris tavaline portreefotoseeria omandab tähelepanelikumal vaatlused „X-failide“ õudsuse. Nagu ka Kalev Saare jäädvustatud apokalüptilised putkad tartu lähedal tühermaal.

Aga maalikunstis pole midagi labasemat kui värviplärakaid täis palett aga see ei takista meediakunstnik Kalev Vapper nooremat neid hulganisti koos näitusesaali lohistada. Kordumatu inimkeha ja pidevalt kasvava prahihunniku ühendas oma fotodel Toomas Kalve. Kõige tipp on muidugi Marja Liisa Plats, kes on tavalistele poeseepidele seebikasüzheed peale mõelnud.

Aga kas siis ongi tõsiasi see, et jumalikkus on tavaline, isegi banaalne, labane. Isegi mitte enam eklektiline?

Margus Kiis