Neljapäev, oktoober 04, 2007

Propagandast ja plakatist Soosoos

Näitus “Isikupära 2. Propaganda” Soosoo galeriis Tallinnas

Plakat on ajalooliselt olnud tihti pigem mitte ainult leebe sõnumitooja, vaid tööriist. Propagandarelva paberil osa. Lajatav haamer, piits või leegiheitja. Või valetaja kõrvuni suu. Või süüdistav kommentaar. Või lahinguüleskutse.
Poliitiline plakat. Või üleskutse trabida, see loomulikult ka.
Nüüd vaatame asja kõrvalt. Propaganda pole mitte meie süsteem, kuid me püüame seda analüüsida. Meie, disainerid, püüame teha temaatilisi plakateid. Me ju ei propageeri? Kui meie, just nagu vaba maa elanikud, läheme propaganda juurde, siis me võtame välja skalpellid ja püüame paljastada, mis see tegelikult on. Või tegeleme me ikkagi propagandaga ka? Igapäevatöös?
Valus küsimus disainerile, eriti sellele, kes muidu kirjutaks alla ettepanekule propaganda kui nähtus kuritegelikuks kuulutada.
Aga heade asjade teenistuses olek? Kas see pole propaganda?
Või vastupidi, improviseerime, püüdes olla ise asjast väljaspool. Püüame kujutada propaganda kui asja ilminguid, versioone, seoseid vähempropagandistliku maailmaga. Kas see maailm on üldse olemas? Kas pole enamik meie tehtavat suuremal või vähemal määral propaganda?

*
Marko Kekiševi kuraatoriprojekt “Isikupära 2. Propaganda” jätkab senist graafilise disaini näituste jada, seekord tunduvalt rahvusvahelisemana. Näiteks Venemaa osalejad on väga nimekad plakatistid, näiteks nagu minimalistlikud õed Anastassia ja Aleksandra Faldinad ja värviline, kuid terav Andrei Loginov. Ka Läti ja Valgevene on esindatud.
Võib-olla on vanemad tegijad rohkem väljas kindla peale minekuga; rahvusvaheliselt kindla, tuntud kujundikeelega, milles siiski ikka veel sähvatused võimalikud.
Eesti noored tegijad on eksperimenteerivamad, hämaramad, tihti kunstgraafika ja “müüdava” disaini piiril, mitte nii “plakatlikult” lajatavad. Ilmub täiesti uusi nimesid, kelle tööd on samas huvitavad: trendikat illustreerimislaadi otsekohese poliitilisusega miksiv Kristjan Tramberg, dekonstruktivistlik Magnus Haravee. Või siis tuntum tegija, warhollikku mõtlemist ja eesti graafikaklassika (mõtlen ammuseid triennaalilogosid) stiili segav Margus Tamm. Või mainida veteranide ootamatuid ülesastumisi, näiteks Andrei Kormašovi tüpograafilisi manipulatsioone sõnaga Tallinn, otsest vihjet linna identiteediprobleemidele ja iga paari aasta tagant tehtavale uuele logole või Marko Kekiševi osa tööde löövamaks lihtsustatud laadi.
Muidugi ei ole temaatilise kuraatorinäituse juures võimalik või vajalik, et kõik kuidagi otsekoheselt teemale vastaks. Parem ongi, kui leidub udu ja lahtisi otsi.

*
Kordamine, et usk eesti plakati taassündi tõuseb, võib olla minu puhul juba tüütu, aga nii see on. Ja jutt ei ole vanade tegijate “tuntud headusest”, just uute käekirjade avastamine teeb tuju heaks. Oleks, et nad end reklaamimaailma elusalt ei mataks…
Eriti kohustuslik on see näitus aga mõnede kultuuriinstitutsioonide turundusosakondadele, eks neilgi ole seos siin analüüsitud propagandaga...

Tõnu Kaalep


PS. Selle loo lühem versioon ilmus 4. oktoobri Areenis. Plakateid saab vaadata aadressilt http://kak.ru/news/events/a4643

Kommentaare ei ole: