Diiva ilmutus

Enne ja pärast, noor ja vana, naturaalne ja opereeritud, tundmatu ja kuulus

Orlan on tõeliselt dekadentlik nii oma olemuselt kui loominguliselt käekirjalt. Juhtusin eile enne magamjäämist lugema Huizinga sügisest: „Hääbuv keskaeg näitab kogu mõttemaailma tema viimases närbumises. Maailm oli täielikult laiali laotunud kõikehõlmavas sümbolismis ja sümbolitest said kivistunud lilled. Muide, juba ammust aega on sümbolismil olnud kalduvus puhtalt mehhaniliseks muutuda. Kord põhimõttena olemas, ei tärka ta ainult luulekujutlusest ja ekstaasist, vaid kinnitub parasiittaimena mõtlemise külge ning väärastub lausa maneeriks ja mõttehaiguseks.“
Sarnane tardunud sümbolite üledoos võib tabada Kunstihoonesse sattunut. Pleksiklaasi taga vaatavad vaatajaid erinevad madonnad, kõik märgid meelevaldselt läbisegi – pärimuskultuuridest katoliikluseni. Photoshopiga väärastatud olendid nagu mõnest vanast anatoomiaraamatust. Eredamatel hetkedel on päästev ektaas kohal, vaadake kasvõi garaažis pildistatud seeriat. Ses on diletantlikku sarmi. Nagu low-budget moe-seeria mõnest indie-ajakirjast: sinine toss, hoolimatult drapeeritud kangad ja kätega pateetilisi poognaid tegev modell. Või siis arlekiinikostüümis operatsioonilaual lesiv kunstnik, seda võib ju ka musta huumorina võtta. Valulävi on viimase paarikümne aastaga nii meeletult nihkunud, et Orlani kohta võiks tõesti öelda nõnda nagu üks (tõenäoliselt teismeline) vaatleja külastuste raamatus: „Nummi!“
Muide üsna tihti püüab mulle keegi selgeks teha, et meedia- ja popkultuuri sümboolikat abitult või lihtsakoeliselt kasutades on see kunst. Ning viimase detailini vuntsituna on needsamad ideed osa reklaamimaailmast. Kunst on iroonia ja meediaruum on küünilisus. Võiks siis ka öelda, et suure eelarvega teostatud iroonia on küünilisus. Ja isegi suure-eelarveline kunst püüab siis simuleerida vaesust, et keegi jumala pärast seda reklaami ja meediaga segi ei ajaks. Orlan keerab selle mängu kohati pea peale, ja need piiriületused on põnevad.

Orlan maalib plakatlikult põhivärvides, ka see võte on pigem popkultuuri arsenalist. Kriisakab, prõõkab, karikeerib – sõnum peab kõigile kohale jõudma. Ja see jõuab. Sellise forsseeritud sõnumi mõju olekski lapsik alahinnata – Orlan`i nime teab igaüks, kes vähegi kaasaegse kunstilooga kokku puutunud. Ses mõttes on Orlan nagu mikihiir. Disney mängu- ja multifilmiesteetika ilmutab end igati ka daami stilistikas – mis pagana koodi kannab endas pool valgeks pool mustaks värvitud pea? Et juuste all peidab end kahestunud skisofreenik? Ja need mustad disainer-prillid? Ja oimu-sagarad? Igal juhul kuulub kogu see stafaaž pigem mõnda multifilmi või koomiksisse. Ning kui siis kogu see butafooria päris-ellu transformeerida tekib mingi veider nihe kahemõõtmelise visiooni ja tegelikkuse vahel... Tegelikkus teatavasti on muuseas ka tolmune, vanaev ja pleekiv.

Kuid kui vabastada inimene skafandrist, mis jääb järgi siis? Orlani-sugune draamakuninganna pakub alati ohtralt magusat mõtlemisainet. Mis toimub ta sees kui on lahkunud areenilt? Läheb grimmituppa. Oma koju. Hotellituppa. Irvitab taaskord õnge läinud publiku üle? Vaatab end peeglist ja tõmbab niiske meigieemalduslapiga ringjalt üle näo (milline mõnusalt klišeelik võte – Almodovar tuletas end sel näitul päris mitu korda meelde)? Loeb oma missiooni kordaläinuks. Ja vaatab siis tüdinult aknast välja – mis kuradi urgas see taas on, kuhu mind on veetud? Üldse tundub see elu planeedil Maa kuidagi kidur. See on rohkem nagu kaotajate planeet.
Ja kuidas tunneb end publik? Mõni küünik kindlasti kahjurõõmsalt – taaskord tegi üks enda-arust meeletu saatar end kena mürtsuga naeruväärseks. On ju läbinähtav taktika hilineda igale võimalikule kohtumisele ja poetada seal siis mõned arusaamatusele spekuleerivad fraasid. Noja see stilistika... Mõned vaimustunult – transvestiidilik sarm ja diiva poosid töötavad alati, kostüümidraama toidab salaunistusi. Osa vindub kindlasti kadedalt – miks mulle nõnda ei poeta? Diiva pilk on nagu maol – isegi muidu üsna teravkeelsed tüübid muutuvad ta ees saba liputavateks puudliteks. Ja ärgem unustagem feministliku diskursuse läbinuid, nemad saavad nartsislikult kogu oma pagasit projetseerida elus kunstloole. Ses mõttes tänuväärne daam – täidab niipalju unistusi ja igatsusi ühe hoobiga.

Kohati tundub, et pärast 80ndaid on diivadega veidi jama, laiali pihustuvas maailmas ei vaja neid keegi peale tabloidmeedia ja nende endi. Aga siiski – kui igav meil oleks ilma diiva ilmutuseta.


Tanel Veenre