neljapäev, aprill 24, 2008

Miks mulle Orlan meeldib


Tema näo-operatsioonide videod on kahtlemata põnevad ja neid klippe kannatab vaadata siiamaani, aastakümneid hiljem. Ja tema oimukühmud on ka armasad. Aga jutt ekstreemsusest ja lõpuniminekust on minu meelest Orlani puhul mõnevõrra arusaamatu või vähemalt segadusttekitav. Üritada Orlani fenomeni selgitada karnaalse radikaalsusega, on möödarääkimine. Kui võtta asja iseenesest, siis see, mida ta tegi, ei ole väljaspool kunstimaailma kuigi radikaalne. Vastupidi, iluoperatsioonid on tänapäeva maailmas midagi üsna tavalist, ametlikel andmetel lasi ainuüksi 2007 aastal 12 miljonit naist ennast ilukirurgidel lõiguda, muuta ninakuju või süstida näkku silikooni (ja see on ainult ametlike kliinikute statistika, nii et tegelikult võib selle arvu vabalt mitmekordistada), isegi Tiina Park on ekstremist, kellega võrreldes Orlani näotuuningud jäävad kuhugi leigesse keskpärasusse. Nagu Tallinna näituse avamisel oma silmagagi näha võis, on Orlani näol tegemist igati kepsaka vanamemmega, kelle stilistika on küll võetud filmist 101 dalmaatslast, aga selle dekoori varjus näeme me nina, silmi ja suud, mis paiknevad kenasti oma tavapärastel kohtadel. Meedias levivad pildid, kus Orlani mõlemad silmad on paigutatud ühele poole nägu või kus tal on ülisuur, otse laubaks üleminev nina, on fotomanipulatsioonid, tegelikkuses pole ta endaga midagi sellist iial teha lasknud. Kui üritada paigutada Orlani kehatuunijate subkultuuri, siis seal oleks tema näol tegemist wannabeega, kelle shestid jäävad loloferrarade lihaohvritest kaugele maha. Jäävad maha ka Stelarci keha-masina eksperimentidest. Aga see kõik ei vähenda Orlani olulisust kunstnikuna. Kunstiigaleriis muutuvad Orlani vaoshoitud, pigem virtuaalsed kui tegelike tagajärgedega näooperatsioonid tõepoolest tähendusrikkaiks. Tema aktsioonide geniaalsus ongi nende banaalsuses, tal on õnnestunud tuua kunstimaailma tükk igapäevasest elust. Orlani plastilised operatsioonid jätkavad jada, kuhu kuulub Duchampi pissuaar või Warholi supipurk. Need on kunstiajaloo olulised sõlmpunktid, kus kinnijooksev artworld on uuendanud oma kontakti reaalsusega, aktsepteerides enda sees igapäevast. Orlan on üks neid kunstimaailmale eluvajalikke heeroseid, kellel on õnnestunud muuta vesi veiniks, banaalne märgiliseks.

Margus Tamm



Kehatuunimise autoriteete


Etienne Dumont

Erik Sprague

Pauly Unstoppable

Kala Kaiwi

Elaine Davidson

Rick Genest

Dennis Anver

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kõik on tore, aga need subkultuursed tegelase pole kunst.

margus ütles ...

defineeri kunst

mkiis ütles ...

Orlan on lihtsalt prantslaste meeleheitlik katse tekitada endale vähemalt üks rahvusvaheline "staar". Totaalselt konstrueeritud nagu ansambel Monkees. Palju raha, kollane meedia, uus meedia, paar väheke värskemat ideed -- midagi isegi tuli välja.

Indrek ütles ...

Et sa kiis üritad siis öelda, et prantslased lihtsalt ei oska hästi staari toota? (Või see tegelt vist üldse siuke euroopa probleem ka üldisemalt).