neljapäev, september 25, 2008

LAHE TRENN



Elnara Taidre kirjutas saateteksti järgmistele Vindi õpilastele:



Mauri Grossi ja Käärt Aru maalinäitus Jõhvi kontserdimajas alates 13. septembrist


Näituse osalejad ei ole kumbki hariduselt maalijad: Mauri Gross lõpetas 1997. a. Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia (teatridekoratsiooni maali) erialal, Käärt Aru on Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstipedagoogika ala 2000. a. vilistlane. Gross on tükk aega teinud erialaseid projekte, Aru töötab graafilise disainerina; ühendab neid kahte autorit maali-ihalus ja selle tungi samaaegne paljastamine.




Huvitaval kombel ka tänapäeval tõmbab maal ligi muudel kunstialadel – performance’ist kujundusgraafikani – läbilöönud tegelasi. Maal kui kaunite kunstide hierarhia tipus olev kunstiliik on kultuuriloos saanud kunsti kvintessentsi staatuse, mida ei ole suutnud lõplikult ümber lükata mitte ükski paradigmamuutus. Maal on justkui rakenduslikust koormast vaba arhetüüpne “puhas kunst”, mis elas üle XX s. lõpukümnenditel esilekerkinud küsimuse iseenda surma kohta ning on praegu uuesti tagasi ja aktuaalne. Grossi ja Aru “maalilaagrid” ja (kunagi kunstirevolutsiooni põhjustanud ning praegu lihtsalt vanas heas) vabaõhumaalis käeharjutamine on suunatud kaasaegses (maali)kunstis üsna nivelleeritud manuaalsete oskuste ja omaduste elustamisele.


Samas maaliga käitutakse siin üsna omavoliliselt ja terve (enese)irooniaga. Lausa programmiliselt ettevõetud maalimisoskuste täiendamist käsitletakse instrumentaalses võtmes – Grossi ja Aru jaoks on see harjutus, tehnika lihvimine, trenn, millel pole romantilise eneseväljenduse ideega mingit pistmist. Esitades endale tehnilisi nõuded, neid kohe ka nihestatakse: maal võib jääda rõhutatult visandlikuks, sest viimistletusest on olulisem idee edasiandmine. Osa Grossi töödest ongi teostatud professionaalses etüüdilikus võtmes: detailid silumata ja taust väljamaalimata, lõuend osaliselt katmata. Tähtis on eseme olemuse, kujundi tabamine, ideaalselt läbitöötatud kujutis ei lisaks siin midagi.


Teist osa Grossi töödest eristab peaaegu maniakaalne perfektsionism. Tema hüperrealistliku efektiga töödes on metafüüsilist hõngu: igapäevased objektid – seep, uisud, röster, särk, käekott, pall – ilmuvad igavikuliste ja väljapuhastatutena, olles justkui mitte kujutis, vaid asja märk, peaaegu asi ise. Väike õunamaal tuletab meelde René Magritte’i sürrealistlikke õunamänge. Grossi tööde atmosfäär meenutab Olav Marani panteistliku üldistusvõimega maalitud vaikelusid, samas tema kompositsioonid ei ole eneseküllased universumid nagu Maranil, vaid viitavad jätkuvalt maailmale väljaspool lõuendi aeg-ruumi. Näiliselt lõpetatud töödesse on programmeeritud teadlikke vigu ja nihkeid – enamikel objektidel puudub vari, “realistlikud” pildid löövad lahku reaalsusest. Rõhutades iseenda tinglikkust, tühistavad Grossi tööd maali kui maagilise “illusioonikunsti” ja looduse ideaalse kopeerija idee.


Aru natuurist maalitud väiksemate maalide kõrval on mastaapsemad kompositsioonid “Turist”, “Sportlase kojutulek” ja “Tšempioni kojutulek”, millest kumab huumorit ja eepilisust. Nööril rippuvad spordirõivad ja ikooniline karu – Moskva olümpia vapiloom – rätiku peal mõjuvad nostalgiliselt, helge maastik taustal võiks olla tsitaadiks sotsrealistlikust maalist. Samas ei ole need tööd pseudooptimistlikud, vaid võluvalt naivistlikud. “Treeningmaalide” kontseptsioon olevat omakorda inspireerinud Arut treeningu- ja sporditeemaliste kompositsioonide tegemiseks. Siiski teatud maalikvaliteedi taotlus ei tähenda akademistliku realismi viljelemist, vaid väljendusvahendi selgeksõppimist tasemel, kus sellega saab midagi veenvalt ja nauditavalt öelda.


Paralleeliks näituse komplektile võiks välja tuua Meiu Münti 2000-2005 a. maale rõivaesemetest, kus asjad saavad hinge, isiksuse ja iseloomu ning jutustavad oma lugusid. Kontseptuaalselt kitšikaid kuldraame kasutab ka Laurentsius, rõhutades irooniliselt maali väärtust paraadraamistuse kaudu. Grossi ja Aru puhul pakub huvi just absurdne väärtuste kombinatsioon ja suhtumine maalikunsti, tulemuseks põnevate tähendusnihete ja mõnusate kiiksudega “pühapäevamaalid”.


1 kommentaar:

elnara ütles ...

Tegelikult Tõnis Vindi õpilastest on siin vaid üks - Mauri Gross. Vabandan ebatäpsuse eest! Elnara