reede, jaanuar 30, 2009

tulekul Kriitikavabrik!

plakat käib suuremaks lahti, näeb rohkem lugeda, aga lühidalt:

Lemmit Kaplinski on Tartu Kunstikuu raames korraldada võtnud neljast kohtumisest koosneva õpitubade sarja, kuidas kirjutada kriitikat. Nii et midagi siis neile, kes külastavad kultuuri ja kellel tekib selle kohta mõtteid. Mille kohta neile vahel tundub, et võiks ka neid mõtteid kuidagi väljendada. Kuidas, kust ja kuhu alustada - sellele võiksidki need neli kokkusaamist vähemalt mingil määral vastata.
Etteruttavalt võib muide öelda, et Artishoki on korraldada neljas ehk kõige viimane raund ja keskenduda tahaks omaalgatuslikule meediale ehk DIY perioodika.

Voldi lahti / Unfold

Nädalavahetuseks Barcelonasse!



FESTIVAL INFLUENCERS

5-7. veebruar

Center of Contemporary Culture Barcelona.

Carrer de Montalegre 5, Barcelona


Kuna festivali taga on suuresti  0100101110101101.ORG , siis peaks juba iseenesest üsna selge oleama, mis laadi üritusega tegemist on.

Ja kuna inglise keelt oskavad kõik lugeda, siis ei hakka ma pressiteksti ümber lööma. Vaid lihtsalt kopipeistin sealt ühe lõigu lõigu (pealegi kõlavad “ebakonventsionaalsed massikommunikatsioonirelvad” ja “klassifitseerumatute projektide galerii” eesti keeles tobedalt).


Welcome to the fifth chapter of the Influencers project, a festival dedicated to exploring unconventional weapons of mass communication. Over the past few years Influencers has been defined as a gallery of unclassifiable projects, an investigation on guerrilla communication, a demonstration of present-day science fiction and even a talk show that can't be seen on TV, but in the end, Influencers is simply a laboratory of ideas, a think-tank which for three intense days tries to interweave tales of subversion, manipulation and the transformation of live elements from contemporary culture.








Täpsem info: www.influencers.org


Voldi lahti / Unfold

teisipäev, jaanuar 27, 2009

Peatus nr 3 – Miami


Väikese vaheajaga saabub lugeja ette kolmas osa USA näitusepäevikust. Seekord külastame Miamit ega suuda oma silmi nende kahe päeva jooksul uskuda.



Täiesti ettekavatsematult sattusime Miamisse kunstimaailma mõttes suurepärase ajastusega – Art Basel Miami Beach oli just oma uksi avamas ning selle mammuti sappa olid end haakinud veel 22 eriprofiililist üritust, nii et linn kihas trendikast kunstirahvast nagu mesliastaru (rannaliival). Üldiselt pärast Art Forumit olin ma kindel, et minu ja kunstimessi (ükskõik kui ambitsioonika) teed enam vabatahtlikult tükil ajal ei ristu, kuid ma pean tunnistama, et Miami kogemus oli täiesti uskumatu ja just nimelt selles mõttes, et Miamis tundus kõik nii ... loomulik. Ja õige. See, mis Berliinis mõjus nagu kohutav, pealiskaudne kommerts, oli Miamis seda täiesti varjamatult ja ehitis end veel kulla ja karraga! Ja adekvaatse enesekuvandi ees olen ma alati relvitu...

Selgituseks peab ütlema, et Miami oli kõige totaalsem installatiivne keskkond, kus ma käinud olen. Linnana täiesti uskumatu kogemus – see ei olnudki nagu linn, vaid pigem dekoratsioon, totaalne lavastus. Lavastuse sisuks on loomulikult Rand oma kogu pahelise päikesekummardmisega, kehade tuunimine päeva veetmiseks beachil palmide all ning öösiti lugematutes neoonvärvilistes ööklubides (jah, feels like Miami Vice, tõepoolest!). See on linn, milles täielikult puuduvad muud funktsioonid peale hedonistide teenindamise; vähemalt legendaarsel South Beachil, saarel, mida ühendas maismaaga pikk sild (mis on kahtlemata n o r m a a l s e m koht). Puudubk igasugune muu arhitektuur, välja arvatud see, milles saab end tuunida (lõputud salongid), süüa, vihmavarjukesega kokteile juua, tantsida ja magada (eelkõige loomulikult sajandialguse lukskuslikult valges kuurortarhitektuuris, nn art decto piirkond).

Kunstimaailma kalendris märgib Miami eelkõige raju lõõgastumishetke. Detsembri alguseks on enamikes suuremates kunstikeskustes jahe/vihmane/sombune/tuuline sügis/talv juba mõnda aega kestnud ning aeg on sõita sinna, kus vesi on alati sinine, kokteilid alati värskelt sheikerist tulnud ja palmid...well, palmid on ikka palmid.

Miami on koht, kus kunst on vast kõige selgemini osa meelelahutustööstusest. See on värviline, fun ja maitseb nagu Cosmopolitan. Või mõni crazy iseleiutatud kokteil, mida juua, kandes Prada kingi ja ümbrikusuurust Gucci ridiküli. Pole olemas kunsti kunsti pärast ja elevandiluutornist on saanud mitmekorruseline electro/post-punk/indie/rockklubi. Esimesed märgid Art Baselist jõudsidki kohale plaadipoes, kus kõik pidude falierid kuulutasid end Art Baseli vms messi eelpeoks, avamispeoks, avamispeo aftekaks, lõpupeoks. Miami oli koht, millega slogan "Fuck Art, Lets Dance" klappis täielikult ja ilmselt käis kõva rebimine, kes sellise nimega peo endale korraldada napsab.

Miamis messidel kunstnik olla ongi raju ja seksikas. Ei mingit halinat teemal, et ühiskond ei väärtusta sind. Ei mingit rollikonflikti, kui sa tahad riietuda nagu psychobitch, aga teha „ühiskonnakriitilist“ kunsti. Jumala eest, mine võta üks kokteil basseiniveerel, relax, ja olegi osa kunstimaailma vaibist. Ei pea end photoshopis ühele pildile lõikama, just have fun ja küllap sa kuhugi kaamera ette lõppkokkuvõttes ikka jääd. Miami on elamus kõigile, kes usuvad, et kunst on osa meelelahutustööstusest ja et sinu tõsiseltvõetavust ei pruugi kahandada fakt, et sulle meeldib kanda tikkkontsi. Ja et kunst ei pea olema ainult kannatus. Aeg-ajalt on seda ka hea endale meelde tuletada. Sõnum jõuab kohale ja doos saab täis päris ruttu, aga ei tasu eitada (kunsti)hedonisti endas. Hea pidu on alati oluline!

Kunstniku rolli juurest kunsti juurde pöördudes, tuleks erladi tuleks välja tuua, et eht-miamilikult ei näidatud kunsti mitte kõledates messikeskustes (sest isegi see, kus AB MB toimus, kujutas endast naljakat postmodernistlikku moodustist), vaid hotellides. Üks mess oli endale borneerid terve hotelli mõneks päevaks ja sellises dekadentlikus õhustikus liiguti siis numbritubadest numbritubadesse, kuhu galeriid end ära mahutada olid üritanud. Lobbydest kostus pidevalt meeldivat suminat, pakuti kokteile ja jalga sai puhata basseini veerel. Hotellid oli siis loomulikult üleni tärnilised ja see keeras kogu kunsti pakkumisele veel võimsalt vinti peale.
Loomulikult oligi Miami totaalne kommerts, just oma attitudeilt. Ja muidugi oli seal kohutavalt palju piindlike momente ja kohutavalt palju uksi, millest tagurdad välja selg ees. Aga samal ajal oli osa sellest kommertsist palju parem ja läbimõeldum kui suur hulka asju, mida tehakse „tõelise kunsti“ sildi all. Miamis olid välja arendatud (ilmselt oma võimete piirini) need trendid, mida juba Art Forumi puhul sai välja toodud, eelkõige näiteks popikas käsitöölisus. Kunstnikud nikerdavad detailisete piltide kallal, ehitades mikromaailmu, mis on läbipõimunud tsitaatidest ja viidetest ... hmm, millele iganes. Popkultuurile, filmidele, koomiksitlele, muusikale, elustiilidele, ühiskonnale laiemalt, you name it. Palju neoonvärve, eneseteadlik ja eluterve üldmulje. Ja pange tähele – müüvad ikkagi veidrad omamaailmad, kus on kõik eelnevalt nimetatu on kokku miksitud omal nihestatud moel. Kunstnikud kui trendikad friigid.
Kui vaadata jälle korra tagasi Eestisse, siis kes võiks õige agendi korral hästi nendes satelliitmessidel müüa, oleksid näiteks Mihkel Kleis (kuigi maalide välimus peaks olema korralikum, a la tehtud korralikumale alusele, läikivate värvidega, aga suund on 110% õige), Jaanus Samma (oo kui tabav oleks kunagine basseiniseeria!) ja Sirli Hein – suured formaadid ja nikerdamine + veidrad tegelased. Alati müüvad fotod ja hüperrealism (enamvähem sõltumata sellest, mis seal peal on), need kaks tehnikat on juba kõigile kohale jõudnud.
Emamess ise ehk AB MB üllatas mõnevõrra oma kunstiajalooklassikute suure kontsentratsiooniga. Lugematuid iluoppe läbiteinud daamid koos oma boytoydega eelistavad minna kindlapeale välja ja võimalusi selleks oli neile loodud rohkesti.
Raha paneb rattad käima ja loomulikult varjutas majanduslangus kergelt ka Miami igikestvat päikest ning palju oli juttu sellest, et kuna eelnevate sündmuste müügitulemused polnud olnud nii head, siis on Miamis toimuval nüüd kaalukeele roll. Hingevärinal oodati punaseid täppe ilmumas tööde kõrvale, tähistamaks õnnelikult sooritatud tehinguid. Kuid veel paistis päike ja pidu kestis, isegi kui üle kokteiliklaaside vahetati murelikke pilke. Nooremat kohalesõitnud seltskonda see üldiselt ei morjendanud, peamise nähtava mõjuna toodi välja narkootikumide kättesaadavuse vähenemine pidudel, aga üldiselt peeti majanduslangust isegi heaks asjaks. Et äkki pööratakse rohkem tähelepanu siis jälle kunstile endale või nii. Ja et äkki siis pakivad pillid kotti odavelnnufirmad, mis NYst kõik wannabed samuti kohale lennutasid (minu kõige lemmikum „tüütu asi AB MBi juures“).

Miami kogemuse moraal:
kuna kunstimessid ei kao maailmast kuhugi, siis võibolla olekski parem nad koondada vastava genius lociga kohtadesse. Ibizale võiks see ka näiteks uue tulemise anda. Kuhugi, kus koha enda kultuurikiht on piisavalt õhuke ja monofunktsionaalne, aga samas piisavalt glamuurne, et raha ligi meelitada. Sellisel pinnasel tärkavad messid uuele hingamisele, vabanevad süütundest oma müüdava natuuri pärast ning heidavad endalt kõik kohustuslikus korras juurdepoogitud „kuraatorinäitused“ ja „kaasaegset kunsti kriitiliselt mõtestada püüdvad arutelu-üritused“. Sest vana ja tõsine kunstimaailm on jäänud ohutusse kaugusesse ning lõpuks ometi võib tunda end vabalt, igavesti noore ja hedonistlikuna, heita kingad jalast ning sukelduda helesinisesse ookeani. Ning pärast minna peole, soovitavalt samasse klubisse, kuhu lähevad Art Basel Miami Beachi ajal ka Paris ja Nicky Hilton...

Järgmine peatus: New Orleans ja uus biennaal Prospect 1

Maarin


palmide tagant paistab kunstimaailm

pildid seinal
Kui üldse teha aastal 2008 veel hüperrealistlike toidunalju, siis ainult nii, et neid saaks eksponeerida hotellitoas.

Väga huvitav oli vaadata, kuidas galeriid üritasid hotellitoas kohaneda. Tihti oli kogu inventar sisse jäänud ja läheneda tuli kreatiivselt. Mul ei oleks muidugi midagi selle vastu, kui ka niisama hotellis peatudes saaks telkust vaadata kunstivideosid.

galerii esindaja lõunapaus


üks kitshim mess

Dave Murray

Üks minu lemmik-väljapanekuid. Kuidas Ipodist ja Macist kasvavad välja psühhedeelsed neoonvihud. Nagu 3ds jätkatud arvutigraafika.

nagu muhu tikandiga sadomaso kostüüm, vihje vihje teie noored Eesti disainerid!

Tadashi Moriyama
Billy Shire ehk kommertslikum Mihkel Kleis


Jen Stark
postmodernistlik ABMB toimumiskoht

üks kiiruga tehtud Obama portree, et olla ikka up to date

galerist, kes oli eraldanud end kuldsesse puuri

osta endale uus serviis, made by PPicasso

osta Debuffet
Plages - üks huvitavamaid projekte kunstiajakirjade minimessilt ABMB sees. Iga numbrit on ca 600 eksemplari ja meenutab see külluslik komplekt rohkem hoolikalt valmistatud kunstnikuraamatut kui lihtsalt ajakirja. Ajakirjal on ca 120 kunstnikku, kellele siis iga kord saadetakse numbri teema, ja kes toodavad vastu kaastööd. Numbrid sisaldavad kollaazhe, väikseid esemeid, käsitööd jms. Meenutavad natuke Vedeliku almanahhe. Muide, sisust ei tohtinud pilti teha ja üldse mõjusid Plagesi esindaja (umbkeelne vana hipi ja tema väga skeptilise näoga naistõlk) kogu Miami easygoing attitudei kõrval ülimalt paranoiliste ja kahtlustavatena. Kõik vastused oma küsimustele sain kätte vaid pika ja kannatliku pinnimise järal.

lihtsalt ühed jalad

jää pildile koos erinevate kuulsustega

eksponeeritud ladu ehk oli võimalik näha ka messi köögipoolele

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, jaanuar 19, 2009


Kristina Norman, "Kinetics of Power" (2009, installatsiooni
kavand)


Ja nüüd pidulik hetk, mida me kõik oodanud oleme - fanfaarihelide saatel langeb detailsem eesriie Eesti esindatuselt järjekordsel Veneetsia Biennaalil:


Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus presents:

53. rahvusvaheline Veneetsia kunstibiennaal - La Biennale di Venezia

KRISTINA NORMAN After-War

Kuraator Marco Laimre


Palazzo Malipiero, S. Marco 3079, Veneetsia

07.06.-22.11.2009









PRESSITEADE 19.01.2009



Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus teatab, et 53. rahvusvahelisel
Veneetsia kunstibiennaalil esindab Eestit kunstnik KRISTINA NORMAN
projektiga "After-War", Eesti ekspositsiooni kuraator on MARCO
LAIMRE.



53. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni
ekspositsiooni autor Kristina Norman kuulub nullnullindatel
kunstiskenele astunute põlvkonda. Ta tegeleb poliitilise,
provokatiivse, dokumentaalse ja uurimusliku kunstiga. Normani
looming on ülimalt kontekstikeskne, see sünnib suhestumisel teda
ümbritseva keskkonnaga. "After-War" on terviklik videotest, fotodest
ja objektidest koosnev installatiivne keskkond, mis avaldub viie
erineva ruumisituatsioonina. Teos baseerub juhtumil, millega seotud
sündmusi tuleb pidada taasiseseisvumisjärgse Eesti ühiskonna üheks
enim traumaatiliseks ja enim avalikke diskussioone tekitanuks.

2007. aasta aprillis teisaldas Eesti Vabariigi valitsus Tallinna
kesklinnast seal alates 1947. aastast paiknenud Suures Isamaasõjas
(II MS) langenud Nõukogude sõduritele pühendatud monumendi.
Pronkssõduri ametlik nimetus oli "Tallinna Vabastajate Monument" ja
enamus eestikeelsest elanikkonnast pidas seda Nõukogude okupatsiooni
sümboliks. Monument taaspüstitati endisest asukohast 2,5 kilomeetri
kaugusel asuvale Sõjaväekalmistule. Endisele kohale istutati
madalhaljastust ja lilli, nagu ei oleks seal kunagi mingit monumenti
olnudki. See Eesti valitsuse poolt läbi viidud psühho-geograafiline
nihe kutsus esile venekeelse elanikkonna protesti ja kaks päeva
kestnud massirahutused Tallinna tänavatel. Kristina Norman tegeleb
mälukogukonna mõiste abil sündmuste kirjeldamise ja analüüsiga ning
ettepanekuga järgnevaks kultuuriliseks praktikaks. Teose pealkiri
"After-War" viitab olukorrale, kus sõda on küll läbi, aga konflikt
kestab edasi.

Kristina Norman: "Minu kunstipraktika on läbipõimunud
dokumentalistikaga ja videokaamera on minu jaoks võõrandamatu
tööriist. Tehes dokumentaalfilme, kogun samal ajal ka
kunstiprojektide jaoks vajalikku informatsiooni ja materjali ning
vastupidi. Installatsioon "After-War" on omamoodi sotsiokultuuriline
uurimustöö ja eksperiment, mille käigus kaardistan ja lahkan
"monumendijuhtumit". Selle juures paeluvad mind väärtuste
loomemehhanismide teema ja sakraalse ning profaanse problemaatika.
Samuti huvitab mind mälu ja ajaloo vahekord rahvusliku ja riikliku
identiteedi konstrueerimisel."



Ekspositsiooniga kaasneb kunstniku poolt illustreeritud mahukas
tekstikogumik. Raamatus käsitlevad monumendikonflikti ja projekti
"After-War" filosoof ning Kesk-Euroopa ülikooli rahvusvaheliste
suhete õppejõud Aleksander Astrov, kultuuriteoreetik Airi Triisberg,
arhitektuuriteoreetik Andres Kurg, kuraator Marco Laimre ja kunstnik
Kristina Norman.



Pressiteate koostas Marco Laimre





Kristina Norman on sündinud Tallinnas 1979. aastal, kus elab ja
töötab praegugi. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja töötanud
kunstiõpetajana, hetkel on Normanil valmimas täispikk
dokumentaalfilm Eesti Vabadussõja monumendi autoritest. Alates 2006.
aastast osaleb rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel: 2006.
aastal esindas Eestit Modern Art Oxford galeriiprogrammis
"Arrivals>Art from the New Europe" dokumentaalfilmiga "Pribaldid";
2007. aastal esines Tallinna Noorte Kunstnike Biennaalil
eksperimentaalse dokumentaalfilmiga "Monoliit", 2008. aastal osales
5. Berliini kaasaegse kunsti biennaalil pseudodokumentaaliga
"Geniaalsuse väli".


Marco Laimre on sündinud 1968. aastal. Alates 1994. aastast on ta
tegutsenud kunstniku ja kuraatorina. 2005. aastast töötab Eesti
Kunstiakadeemias fotograafia professorina, alates 2006. aastast
kuulub Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi nõukogusse.

2009. aasta Eesti ekspositsiooni konkursile laekus 20 projekti.
Laekunud projektide põhjal valis konkursi võitja erinevate
institutsioonide esindajatest koosnev üheksaliikmeline
rahvusvaheline zürii, koosseisus Mika Hannula (teoreetik, kuraator
ja kriitik, professor Göteborgi Ülikoolis), Sirje Helme (Kumu),
Anders Härm (Tallinna Kunstihoone), Lars Bang Larsen (vabakutseline
kriitik ja kuraator, teadur Kopenhaageni Ülikoolis), Kai Lobjakas
(Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Reet Mark (Tartu
Kunstimuuseum), Marko Mäetamm (Eesti Kultuurkapital), Johannes Saar
(Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja Helene Tedre (Eesti Vabariigi
Kultuuriministeerium).



Veneetsia kunstibiennaal on vanim ning suurim rahvusvaheline
kunstifoorum, Eesti esineb Veneetsias alates 1997. aastast.
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on Eesti ekspositsiooni ametlik
esindaja Veneetsia biennaalil, 53. rahvusvaheline kunstibiennaal
leiab aset 07.06-22.11.2009, biennaali direktor on Daniel Birnbaum.
Eesti näituse asukoht Veneetsias 2009. aastal on Palazzo Malipiero
(II korrus), S. Marco 3079, kus on toimunud Eesti ekspositsioonid ka
2003., 2005. ja 2007. aastal.


Eesti osalemist Veneetsia 53. rahvusvahelisel kunstibiennaalil
finantseerivad Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja Eesti
Kultuurkapital.

Lisainformatsioon:

Elin Kard

e-mail: elin@cca.ee

gsm: +372 52 85 324



KAASAEGSE KUNSTI EESTI KESKUS
Vabaduse väljak 6
10146 Tallinn
ESTONIA
tel. +372 631 40 50
e-mail: post@cca.ee
www.cca.ee

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, jaanuar 15, 2009

Happy Baltic times... ja kunstiinstitutsioonid


Ambitsioonika pealkirjaga näitusel „Vilnius kunsti skeene 2000 järel“ Riia Arsenales olid kahtlemata olemas kõik tuntumad Leedu staarid. Ja lisaks palju noorema põlvkonna tegijaid. Lähemal vaatlemisel selgus, et kuraatorite valik näitusele piirdus siiski maalikunstnike ja skulptoritega. On see nüüd koolkonna värk, kuraatorite mugavus või midagi muud, jääb esialgu selgusetuks, kuid võrdlemisi mage tundub kui ette kujutada, et Eesti kunstnike hulgast näitusele „Tallinn Art Scene after 2000“ selline valik tehtaks.

Ei saa eirata et videosid oli siiski ka ja minu vaieldamatuks isiklikus lemmikuks näitusel oli Evaldas Jansase sotsiaalpoliitilis-eneseirooniline video „To be on show“(2006), mis jutustas loo kunstniku õnnetust sattumisest kartsa ja hiljem hullumajja. Kõik sai alguse sellest kui ta koos sõbraga linnas hängides ühel protestiaktsioonil juhtus kuulma linnapea kõnet Guggenheim-Hermitage´i muuseumi rajamise plaanidest, mis toovat paradiisi maapeale ja enamgi veel pakuvad kunstnikele ja publikule võimalusi, millest need ei oskavat undki näha. Säärase uudise peale kunstnikku tabanud pöörane õnn pani ta lendama ja uutest ambitsioonidest kannustatuna tegema muidki meeletusi... Kuni politsei ta kainestusmajja toimetas ja ta sealt edasi nagu juba öeldud.

Oli teisigi töid, peamiselt videosid ja fotoinstallatsioone, mis kõnetasid, näiteks Deimantas Narkievitshiuse videostoori kunstniku ja võimu suhetest ehk lugu „The Head“ Karl Marxi hiidmõõtmetes peast, mille tegi 1960ndatel Leedu kunstnik ja Egle Rakauskaite aus sissevaade Leedu noorte nädalalõppude maailma fotoseerias „Happy Times“(2007). A la Nan Goldin, aga poeetilisem.

Kohaliku koolkondade enesevaatlusega tegelevad tööd, mida oli ka, mõjuvad rahvusvahelises kontekstis üpriski emotsioonivabalt, sest nende auditoorium on ka algusest peale teine. Vilniuse Euroopa kultuuripealinna kampaaniale vaatamata, mille osaks näitus on suudeti positiivse üllatusena „rahvusliku“ ja leedupärase otsingutest siin hoiduda, selle asemel oli kuraator jaganud tööd kolmeks: neoabstraktsionistlikud, neokontseptsionalistlikud ja veel üks neo samas laadis. Mage tõepoolest ja paneb mõtlema, mille hulgast neid valikuid üldse tehakse... Sellisele arusaamisele jõudmine ei tee just ülearu õnnelikuks. Näituse kureeris Arsenalesse Leedu Instituut, ja arvata võib, et see liigub sealt edasi.

Muidugi ei saa ühtegi näitust lisaks käimasolevatest kampaaniatest vaadata lahus ka hoidumisest kohalikest plahvatusohtlikest teemadest, sest see on füüsiliseks ja emotsionaalseks kontekstiks igasugusele kunstile, Arsenales selle asukoha tõttu absoluutses linna südames seda enam... Arsenale tüüpi näitusepaiga olemasolu Riias on igatahes lätlastele kingituseks. Ja loota ju võib ka, et Leedu kunsti järel tuleb sinna midagi, mis kaasaegsete Läti politiiliste sündmustega kuidagi suhestuks ja kunstiinstitutsioonile uusi tähendusi annaks.

Poliitiliste rahutuste vaibumise järel Riiga sattudes soovitan tshekkida ka Riia Art Space´i ehk Rigas Maklsas Telpat, kus praegu näha näitus „Disobedience: An Ongoing Video Archive“.

Margaret Tali

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, jaanuar 13, 2009

Loeng "Kosmonaudi kujutise tõus ja langus Eesti kunstis"

Renaldo Veeber. Kosmos. 1971. Ofort, akvatinta

Pühapäeval, 18. jaanuaril kell 15.00 toimub Kumu hariduskeskuse auditooriumis Anneli Porri loeng "Kosmonaudi kujutise tõus ja langus Eesti kunstis". Loeng toimub seoses Kumu kunstimuuseumi nõukogude ekspositsiooni graafikakabineti näitusega "Kosmonaudid, lendavad taldrikud ja astronoomid: kosmose-teema Nõukogude Eesti graafikas", mille on kureerinud Elnara Taidre. Pärast loengut on võimalik jätkata arutelu näitusesaalis.
Sissepääs muuseumipiletiga.




"Kosmonaudi kujutise tõus ja langus Eesti kunstis":
Kosmonaudil kui 1960. aastate iidolfiguuril on Lääne kultuuri visuaalsete mälestuste hulgas oluline koht. Erinevaid Nõukogude Eesti kunstis loodud kosmonaudipilte lähemalt analüüsides võib näha, kuidas toimub ideoloogilise kujundi konstrueerimine ja milline on selle kujutise suhe
reaalsusega. Hoolimata väga konkreetsest ajaloolisest taustast saab kosmonaudi kujutamist kunstis vaadata kui mütoloogilise ja poeetilise teksti loomist. Ühe kõige soosituma ideoloogilise figuuri taha oli koondatud kogu Nõukogude Liidu eesrindlik eneseteadvus, kosmonautikast sai
Nõukogude Liidu teaduse, tervishoiu ja ideoloogiliste püüdluste garant.

Ettekanne vaatleb ikonoloogilise analüüsi abil, millisele traditsioonile tuginevad kunstnikud kosmonaudi kunstilisel kujutamisel, milliseid lisatähendusi Eesti kunstnikud oma kosmonaudipiltidega edastasid ja millised tõlgendamisvõimalused on vaatajal.

Veel infot: http://www.ekm.ee/kalender.php?event_id=1769&d_fili=2

Voldi lahti / Unfold

IN GRAAFIKA - KISS MY PRINTS!


IN Graafika + Pärnu Nüüdismuusika Päevade Suur Festivalipäev laupäeval, 17. jaanuaril algusega kell 14.00 Pärnu Kunstihallis!


AJAKAVA

12.00 Festivalibuss väljub Tallinnast G.Otsa tänavalt Estonia teatri poolsest otsast bussile registreerimine: schoenberg@schoenberg.ee

14.00 Näituste avamine Pärnu Kunstihallis
15.00 Näituste avamine Pärnu Linnagaleriis ja Kontserdimajas
16.00 Näituste avamine Endla teatris
17.00 Pärnu Muuseum ja Port Artur
17.30 Näituse avamine TÜ Pärnu kolledzhis
18.00 Näituse avamine Pärnu Kunstnike Majas
19.00 performance. MEELED JA MEELETUS. Pärnu Kunstihall

21.00 Festivalibuss väljub Pärnust tagasi Tallinna

kogu info kodulehel www.nongrata.ee ja otselink
http://www.schoenberg.ee/SB_060_Arhiiv/ARH_PNP_2009/PNP_2009_KUJUNDUS/InGrPnp09.html



IN GRAAFIKA
KISS MY PRINTS!

Kui eelmise aasta In Graafika põhinäitus oli New Yorgist, siis tänavuaastane toob Eestisse ambitsioonikate ja vastuoluliste nimetustega kunstnikeryhmitusi Ameerika eri paigust, mis
eestimaalastele ja üldse eurooplastele teada rohkem naftapuurtornide, indiaanisõdade ja jackassi kaudu ning mida kunstiga tavaliselt ei seostata – Texasest „The Amazing Hancock Brothers", Knoxvillest „Hee Haw Prints", St Louisist „Evil Prints, Sean Starwars and „OutLaw Prints".

Ja kordame siinkohal juba varemkinnitatut: "Ajal, kui Ameerika on Euroopa kultuuri- ja uusvasakpoolsetes ringkondades täiesti out ja kogu maailma kurjus ja allakäik delegeeritakse ühendriiklaste kaela, kipub euraasias ununema fakt, et valdav osa maailma alternatiivkultuuri pärlitest pärineb just sellest keskkonnast. Ja midagi ei ole muutunud - alternatiivne mõtlemine ja kodanikualgatus produtseerib läänepoolkera lõpmatutes avarustes ennenägematuid eripalgelisi kooslusi, millest eurostandardiseerunul õhtumaal undki ei osata näha." Ja nüüd, kui samaaegselt festivaliga 2009 astub ametisse Barack Hussein Obama II, tervitab In Graafika omalt poolt uut messiast selle mitmekesise fenomeni jõudemonstratsiooniga.

Tom Huck, karismaatiline meister Kesk-Läänest teeb suurepäraste mastaapsete puulõigete kõrval printe nabapluusidele, püksikutele ja T-särkidele. See tundub kuuluvat sealmail ameti juurde. Evilprint Brand ja Howling Print on laienenud ka Vans´i tossudele ja stringidele. Valik sellest kaubaartiklite kirjust kollektsioonist saab esitletud Pärnu Kunstihallis, kus muidu laiutab uhkelt Sean Starwars New Orleansi lähedalt Lousianast. Tema tonnidesse ulatuv produktsioon
interpreteerib perealbumite lõpmatut materjali. Läbi prisma, mis kõkutamaajava vormi varjus julmalt sorib tavareaalsuse telgitagustes. Graafikud on sealmail kleenukeste loovtrükkalite asemel täistätoveeritud suured mehemürakad, kes sarnanevad pigem põrguinglitele. The Amazing Hancock Brothers - 50% jaapani verd Texase vennad põmmutavad oma näituste avamisel kauboidele kohaselt tulirelvi ja deklameerivad luuletusi. 150- kilone Sacramento DJ Mike Rodriguez - pool nativeameeriklane ja poolmehhiklane keerutab leivatööks plaate
ja kokkab. Ja teeb graafikat. Davise linna Väike Pixel kasvatab eriloaga tervislikel põhjustel oma kommuuni tagaaias 6 kanepitaime. Ja teeb ka graafikat. Muidugi ei ole see graafika meie tähenduses, nad polegi kunagi eksponeerinud oma teoseid valges kuubis ega tea midagi
trienaalidest ega bienaalidest. Fondidest rääkimata. Black Cat Press´i Bruce Gossett armastab kuuekümnendate stiilis autosid putitada ja ka elab sellest. Väike nurgake siidiraami ja tõmmiseriiuliga 2 tasandil pooleliolevate masinate vahel on tema teine tegevusala. Mis on
sünkroonis laheolemise eluviisiga. Stiilsed 4-värvis kohati ruumilised plakatid panevad iga asjatundja suu vett jooksma. Siiski ei ole see väärtus ekspluateeritav - Bruce teeb iga ürituse jaoks 50 kuni 80 tõmmist ja hoiab neist vaid mõned endale. Sõpradele näitamiseks. Ja
jagamiseks. Ta ei tea, mis asi on CV. Festivalikutsele ei vasta ta tavaküsimusega, et kas ise saab ka kohale toodud. Teda ei huvita. Ta pole kunagi käinud New Yorgis. Elu jooksul tahaks Miamis ära käia. Aga pole vist aega - Californias on niigi mõnus ja nautlemine kulutab ajaressursi. Kui 52-aastase mehe lemmiksündmus aastas on Halloween, peab see olema mingi teine reaalsus.

Seda hullumeelset alternatiivplejaadi jälgides ei tasu unustada, et nii nagu muu maailm on ka Ameerika eelkõige mitmekihiline – ja IN Graafika ei katsugi seda varjata. Eesti Litograafiakeskuse kureeritav USA kõrgeimate kunstiõppeasutuste professorite "Ajamasin/Time Machine" tõestab, et ka sealsel kunstimaastikul käib kompromissitu võitlus
oma koha eest päikese all ja jalatäitki ei ole antud niisama käest. Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa lisavad osalejate nimedele ka institutsionaalse taustsüsteemi, mis peaks paiskama põrmu eelpool
üleskiidetud loovmetslased: Jenny Schmid, Assistant Professor of Art, University of Minnesota; John Hitchcock, Associate Professor of Art, University of Wisconsin at Madison; Dusty Herbig, Assistant Professor of Art, Printmaking, Syracuse University; Kate Copeland, Instructor,
Pacific Northwest College of Art, Portland, Oregon; Endi Poskovic, Associate Professor of Art, Whittier College; Michael Krueger, Associate Professor of Art, University of Kansas, Lawrence; Mark Hosford, Assistant Professor, Vanderbilt University; Tim Dooley, Associate Professor of Printmaking, University of Northern Iowa, in collaboration with Aaron Wilson, Associate Professor of Art, University of Northern Iowa; Ruthann Godollei, Professor of Art, Macalester College, St . Paul, Minnesota, USA.

Kontserdimaja on tervenisti Eesti Noore Graafika päralt. I korruselinnagaleriis teostab vabariigi täiskohaline piirivalvur ja Pärnumaa Sigaste küla Vaike talu perepoeg Kaarel Kütas oma esimest art management kuraatoriprojekti "Viie aastaga viie rikkama riigi sekka", osalejateks lisaks talle endale kamraadid Kaliningradi bienaalilt – Villem Jahu, Lauri Koppel, Jaanika Okk ning sugupooltevahelise tasakaalu tagamiseks täiendusena Eva Ikart ja Marian Kivila.

Noored ja maavillased ei ole sellega ammendatud. Tartu Ülikooli Pärnu kolledzis seab oma uue isiknäituse üles Põlvamaa noor multiintellektuaal - kirjutaja, muusik ja trükikunstnik Riho Kall. "Sylt's *not ДЕД! Let's make life reasonable!" kutsub ta siiralt üles maailmaparandamisele:
"...Ei ole ükskõik, missugune on tee, mille süsteemis kulgeja valib. Eesmärk pühitseb abinõu, nagu öeldakse, kuid inimesele peaks olema oluline ka see, kuidas sihile jõutakse, sest elueesmärk pole mingi obelisk, mis maastikust esile peaks tõusma. Tähtis on ka säde kaasinimeste silmis. Projekti abil muugin sisse kollektiivsesse mällu, milles võime leida tubli mahu pimedate aegade meelelahutust - krimisaateid, sädelevaid ja glamuurseid süldipidusid ja seletamatut eufoorilist laamendamist ning käratsemist - sama vana jama. Ja ikka loomulikult ka kommertsi, turundust ja korporatiivseid nähtusi, ma ei väsi pakkumast! Sisse jõudnud, üritan ma sinna oma suures lootuses tuua ka lõpuks mingi korrastava ja rahustava Mõtte." Riho Kall, 20. nov. 08. a.

Et noortefestivalil ei oleks kõik ülearu hästi üleplaanitud, pääsevad wild kaardiga osalema Kontserdimaja III korrusel Eesti Kunstiakadeemia IDK tudengid Liina Siibi juhtimisel
piltidega, mis valmivad vahetult enne ülesriputamist. Fotonäitusel "Mälutagused" käsitlevad IDK tudengid Anna Aua, Villem Jahu, Eva Labotkin, chaneldior, Olivia Verev, Kirke Kangro, Andrus Lauringson, Mai Sööt, Teresa Novotny, Susi M. Scheucher ja Epp Kubu reaalsuse
tunnetamist läbi mäluliste lavastuste ja läbi mälutaguse struktuurituse ja unenäolisuse: "Maailma tajumine on mineviku tajumine mälu kaudu. Vahetu elu, oleviku kogemine on võimatu. Me ei ela elu, vaid mäletame- üldiselt, fragmentaarselt, ähmaselt. Ülejäänu haigutab sügava reaalsusemerena meie ümber, kaugetes mälutagustes paikades, kuhu vaid harvadel kordadel sattuda võib."

Sandra Jõgeva on koostanud noortesektsiooni koosluse"Fair Trade": Sinine lamp aitab nohu vastu. Kunst aitab sinise lambi vastu. Kõige eest tuleb maksta ja tegelikult on kõik asjad õiglase hinnaga. Kunstiteose sümboolne hind või väärtus koosneb sel juhul muu hulgas kunstniku elukogemusest, analüüsivõimest, järjepidevusest, millega on omandatud ja täiendatud niinimetatud tehnilisi oskuseid; intelligentsist, empaatiavõimest ja konkreetse teose loomiseks kulunud töömahust: ajast ja energiast. Õiglast kaupa vahendavad Meeland Sepp, Katrin Piile, Remo Randver, Samuel Hasler (UK), Krista Sokolova ja Lembit Sarapuu.

Klassika laiutab sel In Graafikal Pärnu konventsionaaltemplis Endlas. Põlvkondadevahelist sidet hoiab teiste hulgas eesti graafika grand old lady Vive Tolli, kelle juubelinäitus jõuab Pärnusse Sammassaali 2009 - paarinädalase hilinemisega peale kunstniku 85. sünnipäeva-aastat. See
on tänavuaastase festivali kodumaine pärl, noorte edelaeestianarhistide sügav kummardus oma pika-ajalisele sügavtrüki õppejõule. Need tavaliselt limiteeritud jaanuarikuised pimepäevad
maestra juhatusel suurposti või riia maantee pingpongilaual olid ainukordsed hetked, mil nurka lendasid nongratalaste hiiglaslikud lõuendilahmakad ja kapiuksed ning nimetatud kiilusid end
vastuvaidlematult pisikestesse metalliruudukestesse. Ja kui kadunud ANKi Vello Tamme trükipress nägi muudki peale kapiukse ja sussipõhja. Vive Tolli kuulub põlvkonda, mis 1960. aastatel kujundas rahvusliku kunstikoolkonna ilme. Selle põlvkonna naiskunstnikele olid tunnuslikud subjektiivsus ja idealism, esteetiliste printsiipide austamine ja klassikaline perfektsus tehnilistes küsimustes. Kuue-seitsmekümnendatel kuulus iga kommunaalkorteri kohustuslikku ossa Vive Tolli graafiline leht kõrvuti pruuni sektsioonkapi ja beezi diivanikomplektiga - fenomen, mille ülelöömiseks tuleb tõenäoliselt oodata järgmist aastasada.

Korraldajate salaplaan on meelitada Pärnu teada tuntud konservatiivne püsielanik kohale Eesti Vabagraafikute Ühenduse raskekahuritega, kelle loometööd ei pidurda artworldi trendivirvendused. Avo Keerend, Leonhard Lapin, Silvi Liiva, Ülle Marks, Jüri Kass, Naima Neidre, Maret Olvet, Kaljo Põllu, Tarmo Roosimölder, Sirje Eelma, Tiia Elken, Inga Heamägi, Maie Helm, Loit Jõekalda, Virge Jõekalda, Katrin Kaev, Tõnis Laanemaa, Reti Saks, Gita Teearu, Evi Tihemets, Maria-Kristiina Ulas, Kelli Valk, Eveli Varik, Benjamin Vasserman, Mare Vint, Marje Üksine peaks kummutama iga maksumaksja skepsise, et eesti kunst on tühi kargamine. Täielikud jokkerid on Ülejõel Agape Keskuses ja Port Artur 1s soomlased Visa Norros, Juho Karjalainen, Tuula Lehtinen, Reijo Mörö, Jan-Erik Kullberg, Kaisa Järvien, Svetlana Lunin, Outi
Peippo, Ville Rossi ja Päivi Eronen.

Kunstnike Maja eksponeerib Eesti läänekalda kunstiklassikat. Pivarootsi maausku Raul Meel jätkab In Graafika ja Nüüdismuusika Päevade raames oma iga-aastast müstilise konseptualismi võidukäiku, mis PNP jäägitu modernismikultusega kokku käib kui sukk ja saabas. Avangardismi suurmeister avaldab Pärnu festivali raames osa oma neljakümnest uuest konkreetse luule raamatust, mis kõik on käsivarre jämedused ja valminud viimase paari-kolme kuu jooksul. Meel on täiesti pidurdamatus hoos! Just siin teeb come backi vabakutselisena vahepeal 10 aastat kunstibürokraatiale pühendanud Muhumaa rojalistist taevatäheldaja Reiu Tüür. Suuresilla esoteermüstik Joonas paneb välja oma 10 aastase CVtriloogia - enesekehtestamise, sellest loobumise ja siis jälle sellest loobumise. Sest vahet pole. Samuti nagu ütles suvel oma pulmapäeval peale kolm viisaastakku kestnud vabaabielu legendaarne punklaulik, "Kurjami" solist Sigus küsimusele, miks ta nüüd siis abiellus: "Noorena on ideaalid, nüüd on juba kama kaks".

HOIDU INNI EEST!

Anonymous Boh

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, jaanuar 06, 2009

Foto Kvartals 5/08

Indrek Grigor (3:25)




Eiženija Anna Freimane
In memoriam. Imants Puriņš (1930–2008)




Alnis Stakle
Staņislavs Grahoļski




Irēna Bužinska
Andris Vītoliņš


Ilona Brūvere
Aivars Liepiņš



Voldi lahti / Unfold