Laupäev, veebruar 28, 2009

Hussein Chalayan


Leia pildilt viis kleiti ja neli kohvrit







Voila


Hussein Chalayan

FROM FASHION AND BACK

Londoni Disainimuuseum

kirjutab Margus Tamm



Lühidalt


  1. Hussein Chalayan on üks kaasaja huvitavamaid moeloojaid.

  2. Ta on kaks korda valitud Briti aasta disaineriks.

  3. Ta esindas 2005 Veneetsia Bennaalil oma lühifilmiga Türgit.

  4. Chalayan on kuulus ka selle poolest, et vaatamata kuulsusele on ta pidevalt rahalistes raskustes. 2008 pakkus võlgadessemattuvale Chalayanile finantsilist valguskiirt PPR Group, kellele teadupoolest kuuluvad sellised brändid nagu Puma ning Gucci. Chalayanile lubati jätta alles tema oma bränd, mida hakatakse edaspidi turustama läbi Gucci infrastruktuuri. Vastutasuks nõustus Chalayan hakkama Puma loovjuhiks. Käesolev näitus ongi selle kontrahti tagajärg, näitlik illustratsioon win-win tehingust - see on Chalayani seni suurim ja esinduslikeim näitus, seda näitust sponsoreerib Puma ning muuseumi kodulehel on kõrvuti intervjuu Chalayaniga ning intervjuu Puma juhatuse esimehega.

  5. Mind isiklikult rõivadisain eriti ei huvita.

  6. See on väga hea näitus.



Näitusele pjuhatavad teed taevasse tõusvad õlapaelad


Miks see näitus hea on? Esiteks on Hussein ise muidugi hea. Üks paremaid, keda maailmal hetkel pakkuda on.

Teiseks, võibolla olulisemakski asjaks on, et see on üks kõige veenvamalt ülesehitatud disaininäitusi, mida ma olen näinud.

Põhimõtteliselt ei kõla moekunstnik valges kuubis just kuigi põnevalt, see kõlab umbes nagu valge riidekapp. Kuid DesignMuseum on ülesandega toime tulnud ning tulemuseks on mõjuv hübriidne keskkond, mis lihtsalt ei anna ülevaadet vaid lisab Hussein Chalayani töödele dimensiooni, mis jääks varju moeshõudel ja pildialbumites

Cahalyan ise märgib oma intervjuus, et galeriis näituse tegemine andis talle võimaluse kontsentreeritult esitada oma ebatavalisemaid ja installatiivsemaid töid, ning et ta poleks seda saanud teha näiteks moelaval, sest seal oleks see hakanud mõjunma liigse efektitsemisena.

Autor ja näitusekujundajad on lähtunud galerii kui keskkonna spetsiifikast ning loonud sinna sisse ruumi, kus Chalayani rõivad moodustavad ühe orgaanilise osa komplekksest omamaailmast. Tõenäoliselt poleks selline ümbertõlkimine catwalkilavalt valgesse kuupi õnnestunud igaühega, kuid Chalayan on just sobivalt interdistsiplinaarne. Ta on kätt proovinud näiteks videokunstis – need klipid pole ausalt öeldes eraldi võttes just eriti huvitavad (mis siis, et tehtud Veneetsia Biennaali jaoks), kuid antud näitusel, osana tervikust on omal kohal. Samuti on tema moeshõudes tihti tugev performatiivne element. Nii toimbiki antud näitus kahel tasanndil – rõivadisainiteadlikumad külastajad saavad jälgida erialaseid ning tehnilisi peensusi, kuid samal ajal saab igaüks nautida väljapanekut kui totaalset installatsiooni.



Lennukitiiva sees sädelevad kristallid


Siin peab küll ütlema, et kohati tundub, et koos valge kuubiga on Chalayan omandanud ka mõned artworldi lastehaigused ning tulemus võib mõnel hetkel mõjuda ka kultuurikiibitsemisena.

Kuid ka sellised kohmakused on huvitavad, need aitavad aru saada, mismoodi, läbi millise retoorika on Chalayani tööd tõlgitud valgesse kuupi. Toon ühe lõigu näitusemanuaalist: “1998 aasta sügistalvine kollektsioon lähtub Austria filosoofi Ludwig Wittgensteini ütlusest: “sellest, millest ei saa rääkida, tuleks vaikida”. Esitluse keksmes on idee kamuflaazhist, kus subjekt sulandub täielikult keskkonda, kaotades protsessi käigus oma individuaalsuse. See on kommentaar sellele, kuidas me läbi keele ja institutsioonide poolt loodud parameetrite kaotame oma individuaalsuse. Rõivad on tehtud teadlikult raskestidefineeritavaks, pole võimalik öelda, kas nende disain oli inspireeritud rahvarõivastest, vormirõivastest või hoopis näiteks putukatest. Läbi kollektsiooni püüab Chalayan luua hübriide, mis oleks keelestruktuuri sees väljendamatud.”

Kuigi antud “Austria filosoofi” tsitaat toimib üldiselt paroolina, mille lausumise järgi tunneb ära kultuuriwannabee, saab sellest lõigust aru, mismoodi toimib tõlkimine haute couturest fine artiks. See toimub läbi teksti: sügistalvised ja kevadsuvised kollektsioonid pakitakse esmalt narratiivideks, valges kuubis pakitakse need uuesti lahti ning moekollektsioonid avanevad meile uuel kujul, olles justkui alati kandnud endas institutsionaalset kriitikat ning poststrukturalistlikku filosoofiat..

Siin näeb seda, millest ei saa kõneleda


See, et niisugune tõlkimine, vaatamata mõningasele koperdamisele trendifilosoofide otsas, siiski üldiselt ladusalt välja kukkunud on, tuleneb suuresti Chalayani loomingu eripärast – see on suhteliselt hästi tekstina käsitletav.


Kiri Hussein Chalayanilt




Chalayan ise rõhutabki, et ta püüab oma kollektsioonidena lugusid jutustada. Mitmed tema kollektsioonid on rajatud ideele muutumisest – näiteks algab üks seeria etniliste mustritega kaetud sariga, järgmisel modellil on seljas peaagu samasugune kleit, kuid seda on veidi muudetud, sisse on toodud musta värvi pinnad, ja nii edasi, iga järgmine kleit erineb eelmisest veidi, kuni jõutakse sujuvalt musta minimalistliku kostüümini, millele järgnevates kleitides hakkab uuesti detailides sisse tulema rahvuslikke mustreid ning kollektsiooni lõpetab kleit, mis on identne sellega, millega seeria algas.


Näituseformaadiga on Chalayanile omastnarratiivsust veelgi rõhutatud, ekspositsiooni läbimiseks on ette kirjutatud kindel kord - ruumid on tähistatud tähtedega ning vaataja liigub näitusel läbi alfabeedi Ast Vni. Samuti on rõivaid kandvad mannekeenid lülitatud justkui mingisse tegevusse, moodustades koos näitusekujunduselementidega raskestideshifreeritavaid kui literatuursetena mõjuvaid stseene.


Omaette elamus on Chalayani lavashõud, mis mõjusid võimsalt isegi videolt vaadtaes.

Chalyan ei opereeri neis mitte ainult rõivastega, vaid kogu moeshõu formaadiga, muutes selle konveierformaadi peente nükete abil mõjuvaks, ootamatu kulminatsiooniga jutustuseks.

Tavapärane catwalk kulgeb monotoonselt ühtlases rütmis, kõnnitakse edasi-tagasi, riided vahelduvad ühtlases tempos, liigutused jäävad samaks, disainerid vahelduvad ühtlases tempos, modellide nägudel püsib standartne võõrandunud ilme, see kõik kokku on uinutavalt hüpnootiline ja igav nagu house-muusika. Ka Chalayani rõivad liiguvad moelavadel enamasti samas rütmis edasi-tagasi, sest ta on ikkagi peavoolu moekunstnik. Kuid siis, õigel hetkel, kui ta juba hakkab lahustuma FashionTV-tapeediks, juhtub midagi ootamatut. Ja see pole mitte lihtne sekkumine, mitte see, et keegi tormab lavale või lavalt ära, et keegi hakkab röökima või muud sarnast “äratavat”. Siin ei ole midagi nii lihtsat nagu argibrutaalsus sekkumas glamuuri nukumaailma. Chalayani jutustamismaneer on peenem ja ambitsioonikam, ta ei soovi publikut ülesraputada, pigem vastupidi, see, mida tema pakub, on lausa narkootiline. Kui vaataja on moeshõu monotoonsest rütmist juba peaaegu letargilisse transsi viidud, avab Chalayan tema silme ees korraga lisadimensiooni. Ja vaataja näeb, et asjad pole need, mis nad tundusid olevat. Välise catwalki varjus ilmnevad korraga teised protsessid, paralleelsed mehhanismid, millede mõjul hakkavad esemed oma kuju ja funkltsioone muutma. Mannekeenid liiguvad sama monotoonselt edasi-tagasi, kuid rõivad nende seljas hakkavad transformeeruma, pitsid ja pärlid liiguvad nagu elusolendid, seelik tõmbub sisse, varrukad voolavad välja, kleit muudab kuju, vahetab mustrit, kostüümid kasvavad ja kahanevad. Selgub, et isegi mööbel ei ole mööbel. Laud ei ole laud. Toolid ei ole toolid. Lõpetuseks imab modelli peas olev laiaservaline kübar kogu kostpüümi endasse ja jätab ta lavale alasti.



Kleit tõmbub endasse


Nagu öeldud, ongi Hussein Chalayani sooviks luua oma rõivaste abil jutustusi, iga kollektsioon on omaette narratiiv. Ja videosid vaadates võib öelda, et Chalayan on osanud väga hästi kasutada ära seda, mis üldiselt moeshõude juures puuduseks on - monotoonsust, ning sellest lähtudes loob sugestiivseid jutustusi, mis oma ülesehituselt meenutavad näiteks arhailist rahvalaulu – pikk samade elementide kordamine, mis viib kuulaja transsi ning siis, kui monotoonsus on muutunud juba peaaegu talumatuks, toimub kulminatsiooniks süntees ning seni lahus olnud elemendid sulanduvad ühtseks metafooriks.



Kevadsuvi 2009


Loomulikult on näitusel esindatud ka kõik olulisemad trendid, mis viimase dekaadi jooksul moemaailma mõjutanud on, selles mõttes saab näitust läbides ka hea ülevaate popkultuuri lähiajaloost. Seal on tribalmustriliste rõivaste näol esindatud postkolonialistlik multikulti (mille juurde näitusemanuaal räägib kohustusliku loo Husseini päritolust – sündinud Türgi Küprosel, sealt koos vanematega Londonisse emigreerunud, tegeleb oma juurte ja identiteedi temaatikaga, lapsepõlves kogetud etnilise puhastuse traumaga...blablablabla), edasi tuleb recycling - kõikvõimalikud katsetused kasutatud, lahtivõetud ja uuesti kokkupandud rõivastega, ning lõpuks jõutakse nn “tarkade” materjalideni, tulevad digitaalsed kangad, uue põlvkonna tehistekstiilid. Kuid kõiki neid kohustuslikke trenditeemasid on käsitletud isikupäraselt ja rutiinivabalt. Tema kollektsionide vormimängudes on tunda külma sisulist analüüsi ja mingit erilist kriitilist ausust, mis ei lase tal isegi peavoolu ujudes muutuda läägeks või mittemidagiütlevaks. Näiteks recycling-kollektsioon, mis on tehtud kolmanda maailma tänavalastele, kusjuures rõivastele on sissekujundatud kuuliaugud, sest neile marakrattidele ju meeldib teineteise pihta tulistada.




Digitaalsed rõivad



Kus on kolmanda maailma lapse koht? Aknaid pesemas. Ja ka disainimuusumis peavad nad oma vitriini ise ära puhastama.


Kokkuvõttes on väljapanek seda väärt, et bookida mõned easyjeti piletid. Avatud Londoni Disainimuuseumis kuni 17. maini.


Vaata ka

http://www.husseinchalayan.com/


http://www.designmuseum.org/




2 kommentaari:

mariskerge ütles ...

Lühidalt

1. Ma tahaksin, et ma poleks Londonis käies seda näitust mitte väga huvitavaks pidanuna külastamata jätnud
2. Ma oleksin valmis andma endast väga palju, et saada modelliks ja luua sellega potentsiaalnegi võimalus olla osa Chalayani etendustest
3. See on väga tore näitusearvustus

:P

neeme raud ütles ...

Tänud. Aga teist punkti on sul edaspidi väga lihtne täita - kanna puumat!