Retro ja futu Kunstikuu 2009

(RETRO)(FUTURISTLIK) TARTU KUNSTIKUU

Kuigi selleaastase, Y galerii alias Kaisa Eiche korraldatud Tartu kunstikuu peaidee sisaldas endas pealtnäha moodsat mõtet kunsti ja teaduse ühendamisest, on üritustesarja ja näitusterea üldmulje pigem kui mitte öelda nostalgiline siis retrofuturistlik, alternatiivajalooline. Oleksime läinud justkui 50-- 40 aastat tagasi ja üritanud luua, näidata ja vaadelda kunsti, mis toonases situatsioonis aga olles vabad nii mõnestki ideoloogilisest, ajaloolisest, mõtlemispiirangust. Ja ka teaduse ja kunsti seostamine ja vastandamine oli 60-ndate lõpul kuum teema.






Tartu Kunstimuuseumis avatud Liisa Kaljula kureeritud “Tulevik sünnib täna” ongi otsene tagasiminek, tuues fondidest lagedale vanad karmi stiili moevoolust kantud eestlaste maalid. Teised näitused koosnevad faktiliselt uudisloomingust, kuid vaimsus on sageli (olematus) minevikus. Hea näide, kuidas aastakümete tagune esteetika on menukas ka tänapäeva autorite seas, on Raatuse ühiselamu fuajees üles pandud näitus "State 23", kus Eva Elise ekspressionistlikud-grotesksed portreed:


Lauri Schotteri poolabstraktsed natüürmordid-maastikud:


Taavi Noveki (Novekta.avi) fovismid:


Kristo Rajandu (mordvarr) sünged-massiivsed abstraktsioonid:


on justkui kaasa toodud 60-ndate lõpu Tartu aastanäitustelt.


Mõneti torkab ajareverse silma ka Tartu Kunstimaja näitustel. Rauno Thomas Mossi kureeritud "The Accident of Painting" monumentaalgaleriis on tolmune näide stagnatsioonist, isegi mandumisest. Nii Jaan Elken, Vano Allsalu, Laurentsius (aka Lauri Sillak), kõik suured ja vanad staarid, on selgelt jäänud mingisse kohta passima, kaks viimast isegi tagasi läinud. Elken jätkab oma sel sajandil omaks võetud rämedat, teksti ja sümbolistlik-naturalistlikku stiili, mis isegi veel raputab. Aga Vano Allsalult väljas ainult üks kehvake maal, justkui tagasiminek kohmakasse noorusesse, Laurentsius üritab aga leida endas teismeliseuljust, pihustades seinale hõbedase spreiga meheriista kujutise ja surudes nätsu oma kuulsas stiilis raami keskele (samas teise teosena välja pannes rõhutatult akademistlikus stiilis lillepildi).

Suures saalis demonstreeritakse Andrus Lauringsoni kureeritud näitusel “Lihtne elu” just selliseid taieseid, mis oleks välja tulnud ehk aastal 1967, kui keegi funktsionär oleks kunstnike sekka läinud: “Noh, tehke valmis üks näitusetäis kineetilist, mehhaanilist kunsti; raha palju ei saa; aga tehke mis teil pähe tuleb aga kiiresti.” Stabiilne klassik Kaarel Kurismaa on muidugi auga välja tulnud hiiglasliku häälitseva trumm-lillega “Äratuskell “Amati”.


Ning loomulikult geniaalne Erik Alalooga, kelle 19. sajandi tehnoloogia vaimus hiiglaslik-robustne “Demograafilise plahvatuse punane käsiraamat” lööb lihtsalt hirmu nahka, muud pole vajagi.


Samas lati alt läbi kiirustades lati alt läbi jooksmisi on ridamisi. Taavi Piibemanni nimeta jõuluturbiinike elektriküünalde kohal on sama vaimukas ja kunst kui alalhoidlik absurdikuumor 1980-ndate aastate alguse huumoriajakirjades Pikker.


Jüri Ojaveri rustikaalne “filmiprojektor” “Mõnikord kaob ära” on efektiivsem pigem muusikariistana.


Kirke Kangro raadio teel juhitavad väikesed ristisambad on järjekordne tüütu katse läbinämmutatud teemast matti võtta.


Enrico Mäsaki “Subjekt” on lihtsalt magnetiline jonnipunn.


Toomas Thetloffi “Ideaalmaailm” on küll visuaalselt ilus, aga liiga lamedalt russofoobne (kujutaksite ette Berliinis mõnda mittenatsikunstniku tõsist teost, kus on kujutatud ideaalmaailm ilma Türgita või Prantsusmaata?).


Samas on Thetloffil ka mõnusamaid teoseid. Tartu uues Kaubamajas üles seinale pandud Liisa Soolepiga kahasse teostatud moe- ja poolaktifotoseeria "Kolmas garderoob" on üks Thetloffi muhedamaid saavutusi (oma mahedate retrovärvide ja kergelt kiiksu õhkkonnaga) fotograafina, samas puudub näituse juures igasugune selgitav info. Thetlofi sõbra Madis Katzi kureeritud samas lähedal asuv „Osta. Mida?” hiilgab ülisegase kaastekstiga, mis peab justkui selgitama (võib-olla hoopis n.ö. sügavamaks tegema) vaatajast ebamugavalt kaugele (lisaks veel liikuvate eskalaatorite juurde) paigutatud üpris tavapärases võtmes fotosid Gruusia (äri)tänavatest.


Fotosid saab veel näha Tartu Lastekunstikooli galeriis ja nüüd ka Ygaleriis. Viimases oli küll kuni 18. veebruarini Meelis Mella Luksi tehtud korralik, arusaadav, veidi naivistlik, ainult et varvastega teostatud maalikunst. Nüüd on seal Tartu Kõrgema kunstikooli fotograafiasse astujate ekspromt-katsetööd viimastest aastatest. Ei midagi vapustavat. Aga Lastekunstikooli galeriis Enn Tegova kureeritud näitusel “Panoraam” ei vapusta mitte Evald Veldmanni, Malev Toomi, Michel Walshi, Aare Puusi, Priit Pajusalu, Aapo Ilvese traditsioonilised panoraamfotod, vaid Lea Malini veidi autistlik fotodokumentalistika, Kalju Küti väände huumor, Eve Lõhmuse geniaalne (!!!) mininalism, Sokolova 80-ndatelik eksistentsialism, Hando Tamme depressiivsus ja Kaja Tamme üllatavalt terve hambapanoraami röntgenülesvõte. “Lasteka” õpetajate innovatiivsus ja ka ilmenud kiiksud üllatasid juba eelnenud näitusel “Siseinfo”.

Tulles aga tagasi Tartu Kunstnike Maja näituste ja retrofuturismi juurde tuleb mainida ära seekordse Kunstikuu üks suuremaid saavutusi: kunstniku, fotograafi, leiutaja, avangardfilmitegija ja muusiku Martiini aktiveerimine. Aastaid uimerdanud nüüd juba 30-ndates mees on järsku ellu ärganud, osaleb pea kõikides kunstikuu aktsioonides ja avas Kunstimaja alumises galeriis (koos tehnik Olev Pertiga) ka isiknäituse "Gaalis medeoriidas visiitoris ---> Maas", mis koosneb hulgast erineva kiirusega pöörlevatest maalidest. Lihtne nipp, mis aga muudab iga lõuendi lõpmatuks arvuks erinevateks teosteks.


Martiini suurelt jaolt abstraktsed teosed on oma esteetikaga aastakümnete taguses kõige coolimas ajakirjas nimega Horisont, eriti just igasugu fantastilisi ja provokatiivselt ebateaduslikke artikleid illustreerivates Edgar Valteri sürrealistlikes joonistustes. Kuuemõttelised sümbolid, jaburad kujutised, ähmased piirjooned, kahtlased märgid, kume mõmin kusagilt nurgast, need kõik panevad endiselt pea ringi käima. 60-ndad ja 70-ndad on Tartus alati tagasi (80-ndad ei tule kunagi).

MARGUS KIIS