Neljapäev, veebruar 26, 2009

Prükkarite portreed galerii seinte vahel.

Welcome to Kopli. Õli, lõuend; 2009

Homer kalal. Õli, lõuend; 2009

Dr Zip. Õli, lõuend; 2009



Kuni 7. märtsini näeb ArtDepoo galeriis Koplis elava ja töötava Rait Rosina maalidest ja videotest koosnevat näitust „kopli haldjad“. Kunstiajaloolase Martin Jänese poolt kureeritud näitusega jätkab Rosin (nagu ka juba pealkirjast järeldada võib) oma magistritöös ja varasematel näitustel käsitletud ühiskondlike-sotsiaalsete teemade ringi lahkamist. Seekord on Rosin kasutanud „modellidena“ tegelasi oma elukoha vahetust lähedusest - kopli haldjaid, heidikuid, prükkareid. Kunstnik rõhutab küll autoripositsioonilt, et „meil“ ja „neil“ on rohkem ühist, kui me arvata oskame, viitades siin ellujäämisinstinktile, ent on võõristusmomendi viinud äärmusliku absurdini, groteskse karikatuurini, keerates mõnuga vinti üle ja kujutades meie ees deformeerunud kehade ja nägudega kolle ja monstrumeid. Rait Rosin on lõuendile pannud worse case scenario- meie kollektiivse alateadliku kuvandi asotsiaalidest, milline see meie peas tegelikult on.
Sürrealismi ja naivismi seguseid maale täiendavad veel koos saksa päritolu helilooja Gerhard Lock’iga loodud videod, millest üks oli eelmisel aastal eksponeeritud Draakoni galerii näitusel „lihtsa elu staarid?“. Küsimusele, miks just need edumeelse Eesti äärealal pesitsevad tegelased Rosinale kõrgendatud huvi pakuvad, prooviti Martin Jänese juhtimisel vastust leida artist talk’il.


Järgnevalt mõned väljavõtted paar tundi väldanud kohtumisõhtust kunstnikuga:






Martin Jänes: Kuidas sündis idee portreteerida kopli haljaid?
Rait Rosin: Idee neid kujutada ei ole värske. Mina nägin neid kui edumeelse Eesti ühiskonna täielikku ääreala, mis on ajast maha jäänud, arhailine. Tegemist on prükkaritega ja sotsiaalselt vähem tervelt funktsioneerivate inimestega. Nad on juba pealtnäha arhailised ja müütilised olendid ning hästi kerge on abstraktse maali tasandil hakata tegelema müüdiloomega jne. Kuid ma ei paiguta neid laiemale mütoloogilisele taustale, vaid püüan rõhutada praegust hetke, ajaloolist aspekti.
M: Sa ei tunne, et sa ei riiva tema isiklikke õigusi ja vabadusi?
R: Ajakirjanduseetika keelab seda, aga mina ei tegele ajakirjandusega. Kunst on ise äärealal, ma ei tungi konkurentsivõimelisse meediasse, telesse. Kunstis on lubatud see, mis teles või meedias ei ole.
M: Kuidas sa ennast autorina positsioneerid? Kas sa samastad ennast nendega või jääd sa täielikult vaatleja positsioonile?
R: Kui ma neid kõrvalt vaatan, elades nendega külg külje kõrval samas majas, võin ma teha nägu, et nad mind ei ümbritse, aga nad siiski mõjutavad mind tugevalt. Ma vaatlen, aga ma ei sekku, ma sekkun ainult kaamera olemasolu korral. Ma olen enda jaoks selgeks teinud, mis on ühiskonna valupunktide taluvuslävi . Ma olen endas selle piiri kaugemale nihutanud, kuna ma tean, et nad mind füüsilises elus mõjutavad. Ma olen pea pool päeva oma mõtetes sellega hõivatud, ma kannan seda küsimuste pundart endaga kaasas. Mis tähendab seda, et sotsiaalne närv on mul olemas.
M: Sa oled ise leidnud, et nendel töödel on mingi seos Art Brutiga. Art Brut eeldab, et kunstnik seisaks väljaspool etableerunud kunstimaailma, ta oleks nö. mees metsas. Sina ei seisa väljas, sa oled kunstimaailmas sees. Millises see seos sinu arvates seisneb?
R: Ma näen seda seost natuke kaudsemalt. Ma laenan Art Brutilt vaid välise vormi.
M: Kas Art Bruti saab üldse mingit kindlat vormi määratleda?
R: Vormilt on Art Brut vasaku käega tehtud. Sellega on kunstnikel irooniline aspekt, nad annavad mingi hinnangu. Ma ei tee neid asju vasaku käega, aga ma võtan midagi sellest vormist. Kui ma sisu sees mõtlen, vaagin, muutub see triviaalseks ja mind huvitab pigem see, kuidas ma seda teistele edasi annan. Sisu võib a puudutabki inimest, aga sõltub, mis meeleolule häälestab. Kui kogu rõhk on suunatud sisu jõhkral edastamisel, kui ta on aus, siis ta jõuab inimesteni, kui ei ole aus, siis ei jõua. Art Bruti mõju seisnebki selles, et ta on aus. Ma konstrueerin olukorra mõtte tasandil.
M: Aga kas seal ei teki siis teatud vastuolu? Sa ei kuulu ju otseselt Art Bruti maastikule.
R: Ma tegelikult ei kompa Art Bruti maastikul, ma kompan sotsiaalsel maastikul. Ma kasutan lihtsalt art bruti keelt ära.
M: Alguses oli näituse teema agul, sa tahtsid oma elukeskkonda portreteerida?
R: Sel hetkel, kui ma näitust planeerima hakkasin, olin ma just Koplisse kolinud. Alguses nägin iga päev uusi ja huvitavaid ja šokeerivaid asju, nüüd on vist meeled nüristunud ja enam seda ei näe, nagu läbi klaasi vaataks.
M: Kas see teema on sinu jaoks ennast ammendanud või sa sooviksid ka tulevikus sellega edasi tegeleda?
R: Ta on andnud palju mõtteainet, kust võiks edasi liikuda. Külmaks see teema mind igal juhul ei jäta. Aga võiks mõelda edasi mitte enam selle sama objektiga, vaid annaks fantaasiale vaba voli ja hakkaks näiteks ulmekaid tegema.

(Üles) kirjutas ja pildid saatis Maris Takk.

nii näevad Kopli haldjad välja galeriis.

Kommentaare ei ole: