ARTISHOK: Õnnelikult koos

Al Paldrok käis Tallinna Kunstihoones "Happy Together" näitusel ja kirjutas Artishokile järgmist (ja saatis ka valiku populaarsemaks osutunud pilte):

Meie eesmärk on luua ja edasi arendada platvormi, mille põhiselt kriitiliselt ja konstruktiivselt analüüsida ideed kollektiivsusest ja kogukonnast. Leitmotiiv, mida järgmine, seisneb selles, et kollektiivsed identiteedid on olulised ja isegi hädavajalikud. Ülesanne on seista nendega silmitsi ning töötada nendega viljakal ja tolerantsel moel.

Selliselt ühiselt platvormilt kutsume kõiki kaasa mõtlema ja otsima vastuseid küsimustele: Kes me oleme kui me väidame, et me kuulume teatud kogukonda? Mis juhtub siis, kui kuulumine kogukonda muutub olulisemaks kui meie individuaalsus? Kas olla osa teatud kogukonnast tähendab automaatselt, et peab eksisteerima ka Teine, väljaspool seda? Millal on kollektiivne identiteet konstruktiivne ja millal destruktiivne, regressiivne ja ohtlik? Kas positiivse ja konstruktiivse kollektiivse identiteedi võimalus on üldse olemas?

Meie eesmärk on luua ja edasi arendada platvormi, mille põhiselt kriitiliselt ja konstruktiivselt analüüsida ideed indiviidist ja individuaalsusest. Leitmotiiv, mida järgmine, seisneb selles, et individuaalsed identiteedid on olulised ja isegi hädavajalikud. Ülesanne on seista nendega silmitsi ning töötada nendega viljakal ja tolerantsel moel.

Selliselt ühiselt platvormilt kutsume kõiki kaasa mõtlema ja otsima vastuseid küsimustele: Kes me oleme kui me väidame, et me oleme indiviidid? Mis juhtub siis, kui individuaalsus muutub olulisemaks kui meie kuulumine kogukonda? Kas olla indiviid tähendab automaatselt, et peab eksisteerima ka Teine, väljaspool seda? Millal on individuaalne identiteet konstruktiivne ja millal destruktiivne, regressiivne ja ohtlik? Kas positiivse ja konstruktiivse individuaalse identiteedi võimalus on üldse olemas?

Jälle üks tüüpiline konstrueeritud teemanäitus. Populaarteaduslik funktsioon sobib hästi projektikeskesse sootsiumi ja aitab interaktiivsuse trendi laineharjal kindlasti ka leida finantseerimist (selliste näituste avamisel on alati palju veini :), kuid professionaalile on ta lihtsalt igav. Homo sapiens põlgab readymade maailma. Samal põhjusel ei naudi ta ka hollywoodi kinotoodangut ega kiirtoidukette.

Eri kultuurivaldkondade spetsialistide koosviibimistel võib kohata sündroomi, et kirjanikud, filosoofid, teoloogid, muusikud jne leiavad erialapsetsiifilistes vaidlustes alati mingi ühisosa aga keelduvad seda tunnistamast kujutava kunsti osas. Tihti öeldaksegi, et kujutavas kunstis on ”lugu muidugi teine”. Viimast käsitletakse kui midagi muust kultuuriruumist eraldiseisvat.

Miks on see nii? Lause pressitekstis: "Meie eesmärk on luua ja edasi arendada platvormi, mille põhiselt kriitiliselt ja konstruktiivselt analüüsida ideed kollektiivsusest ja kogukonnast" pretendeerib avastuslikkusele, luues või tõstatades justkui midagi, mille peale enne pole tuldud. Ometi tegeleb just selle probleemiga suur osa tänapäeva ühiskonnateadustest, kirjandusest, psühholoogiast, teoloogiast, zooloogiast jne. Need platvormid on juba ammu olemas. Ja sellega tegeleb iga vähegi mõtlev inimene. On ka täiesti kindel seaduspärasus, et kui kunstitudengeile anda nende elu esimene vabateemaline performanceülesanne, siis 75% käsitleb just mina kui indiviidi ja kollektiivse kogukonna vahekorda.

Või piisab sellest, kui tuua see esmakordselt otseselt visuaalkultuuri valdkonda ja kasutada selleks kunstigaleriid? Kunstiteos kui mingi idee illustratsioon ei ole kuigi efektiivne meedium. Valge kuubi ühiskondlik mõjujõud kahaneb meie aegruumi konteineris kiiremini kui lumi kevadel ja need, kes seda mingitel põhjustel – enamasti sotsiaalsetel ja professionaalsetel siiski regulaarselt külastavad, teavad neid probleeme juba ammu. Need kellele seda vaja oleks, ei astu kunagi Kunstihoonesse, kui just ei ole vaja varastada projektorit või kõrvaklappe. Sihtgrupp on täiesti vale.

Ühiskonnakriitilise videokunsti koht on Coca Cola Plaza menufilmide eeskavas ja plakatikampaania McDonaldsi kandikul ja õllepurgil.

Kõike seda ette teades tarisin meediumi populaarteadusliku efekti kontrollimiseks kaasa katsejäneseks oma gümnaasiumiealise järglase, kes kunstinäitustel vabatahtlikult ei käi ja kes võiks olla üks potensiaalne sihtgrupp. Sel näitusel sai ta aru probleemist. Ja ta oligi täiesti sillas. ”Väga äge näitus” kirjutas ta külalisraamatusse. Ahmet Ögut „Football“. Mika Hannula „Just Because...“. Igor Grubic „East Side Story“. Ja et peale näitusesaalist väljumist mõistis märksa paremini ühiskondlikku sootsiumi ja enda kui indiviidi osa selles. Ja oli sellest valmis tunde arutama. Nii et lapsevanemana on nüüd mul nüüd tulevikus kerge pareerida ”mulle nad lihtsalt meeldivad, sest nad on nii kvaliteetsed” monopolbrandide tarbimist meie perekogukonnas. Siirad tänuavaldused selle eest.

Väljapääs hilinenud küsimuse tõstatamise asemel oleks siis juba lahenduse väljapakkumine. Sellega kujutav kunst muidugi üldjuhul ei tegele. Mul paluti seda artiklit kirjutada eelkõige teema kohaliku esindajana Non Grata kollektiivset kehandit silmas pidades. Lähen siis paarteist aastat tagasi, kui see teema oli meie jaoks aktuaalne. Kuigi olemasolev on vahepeal tollasest banaalkapitalismist kõvasti edasi arenenud, lisan siia upteitimata 90-ndatel NG Peeter Ivaski poolt formuleeritud lahtiseletava baasteksti (intervjuud sel teemal võib lugeda ajakirjas ”Luup” samast ajaperioodist ”Al Paldrok – fundamentalist Pärnust”):

Kui öelda, et elu on 20 tonni kivisütt või sammalduv kivikatus siis ei ütle see ainult, et elu on määriv, raske ja must nagu söekoorem. Pigem annab see aimu, mismoodi võiks tunduda vastasseis söekoormaga, kui pole kasutada sõnu "must", "määriv" või "raske".

Anzori Barkalaja rääkis kunagi sellise loo: vanasti, kui teeline tuli majja, ei astunud ta kõigepealt tuppa, võib - olla ei öelnud isegi tere. Istus lihtsalt kuhugi ukse juurde. Ka majasolijad ei pööranud tulijale tähelepanu. Ei küsinud, kas ta on väsinud, kust tuleb või kuhu läheb. Sest tulija hing oli alles tee peal.

Võib ette kujutada majas valitsevat rahulikku pinget. Pinget, sest suletud ruumis on kokku saanud võõrad inimesed. Rahu, sest on õpitud seda pinget taluma. Miks inimesed arvasid, et üldse on vaja seda pinget taluda? Miks mitte asuda kohe rääkima ilmast, visata mõni nali või viisakusfraas? Või visata hundiratast, röhitseda, kasutada miljoneid muid võimalusi? Kui ema ütleks tänapäeval lapsele, et jäta onu rahule, sest onu hing on tee peal, siis riskiks ta juba õige noore kluti naerualuseks sattuda. Igaüks teab ju, et hinge ei ole.

Küsimus on selles, kui suures ruumis keegi liigub. Kas see, mis minusse puutub on minu tuba, omand, minu riik või terve maailm. Kui inimese ruum on terve maailm, siis jääb inimene alati liikuma ringikujulises, müütilises ruumis. Ja kõik põhjendused, mida ta toob oma käitumise õigustamiseks, saavad olema müütilised.

Enamus inimesi muutub rahutuks nähes parun von Münschausen'i end juukseidpidi soost välja tõmbamas. See olukord on rahutukstegevalt ringikujuline. Kiireim rahusti on teaduslik ja ammendav teooria, mis kirjeldab ainult paruni püksipannalt.

On lõpmatu arv müüte ja teooriaid, mille sees me võime liikuda.

Ilmselt ei tule emadel kuigi tihti oma lastele ei teoreetilisi ega müütilisi põhjendusi esitada. Ema mõistab kui lapse tegu, pilk, kehahoid või hääletoon on vale ja korrigeerib neid. Väljendugu see korrigeerimine siis kasvõi omakorda lihtsalt pilgus. Igatahes on selline korrigeerimine teadlik lahingusseastumine lapsega. Agressioon, millest loobumine oleks mitte tolerantsus vaid vastutusest kõrvale hiilimine. Agressioon, mille eesmärgiks on asendada üks müüt teisega.

See, kes majja astudes eeldab, et teda seal munaga ei visata, eeldab selles majas toimunud eelnevaid agressioone. Eeldab teatud müüdi kehtestamiseks tehtud praktilisi tegusid.

Postmodernses Eestis pole meil võimalik midagi eeldada. Establishment eeldab, et vabad agendid kirjutavad oma müüdi igakordselt 10 000 leheküljelisse notariaalsesse lepingusse. Kahjuks pole Eestis niipalju paberit. Ikkagi vajatakse lugu mille alusel vastutulija kohta midagi eeldada. Kuna võimalikke kanditaate - nii erinevaid müüte kui ka teooriaid majanduse, psühholoogia, sotsioloogia jne. vallast on palju, siis on nende ühisosa imetilluke primitiivne teooria, võimaldades vastutulija kohta eeldada vaid seda, et ta tõenäoliselt vajab toitu, et ellu jääda.

On olnud kindlakskujunenud vahendeid, mille abil igapäevasest müüdist välja ja rikkamasse sisse nihkuda. Sellisesse, kus teise inimese või kivikatuse kuulamine on mõttekas. Need on olnud seotud kiriku ja kunstiga. Ja armastusega. Võimet oodata kuni situatsioon - sina, mina ja maailm sellel hetkel, annab ise kätte, selle, millest tasub rääkida, seostatakse üldiselt sõpruse või armastusega. Isegi linnud ei õpi laulma, kui neid puuris hoitakse. Kui kogu inimkäitumine on õpitud, siis kui kaugele saavad sõprus- või armastussuhted erineda "normaalsetest" inimsuhetest, nendest, mida me iga päev harjutame, et ellu jääda? Kui kiriku või kunstisituatsioonist ei võeta igapäevaellu enam miskit kaasa. Kui kunst on lihtsalt normaalne diskursus, keerulise sõnastuse maski taga. Kui art is everywhere?

Mis siis teha?

Võib leida mõned inimesed. Võib üritada ületada piinlikkustunde ja hakata rääkima asjust, mis on nii intiimsed, et ka pilguga neist rääkida on pisut räige. Võib leida vaikse koha. Võib unustada kunsti, mis on igalpool. Võib õppida matemaatikat, juhuks kui zombid su üles leiavad. Võib õppida taluma rahulikku pinget. Võib üritada leida, millised ahelad annavad suurima vabaduse. Peab õppima rõõmustama kirsiõite üle. Sest kuna normaalsest diskursusest ei saa erineda väga palju, siis tõenäoliselt ei saa seda teha ka väga kaua.

+